3-2-1-60-00
Eesti Vabariigi nimel Tartus 22. juunil 2000. a Priit Rooba avaldus Jekaterina Tšivise pankroti väljakuulutamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas kirjalikus menetluses 5. juunil 2000. a J. Tšivise kassatsioonkaebuse alusel läbi Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. novembri 1999. a otsuse tsiviilasjas nr II-2/578/99. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Priit Rooba palus Tallinna Linnakohtule 29. mail 1998. a esitatud avalduses välja kuulutada Jekaterina Tšivise pankrot. Võlgnik laenas 22. juuli 1996. a laenulepinguga avaldajalt 7000 USD intressiga 7 % kuus. Laenu tähtaegselt tagastamata jätmisel kohustus J. Tšivis tasuma viivist 1 % päevas laenu üldsummast. Võlgnik ei ole 7000 USD tagastanud. Seisuga 22. mai 1998. a on J. Tšivise intressivõlg 22 kuu eest 10780 USD ja viivis 540 päeva eest 37800 USD. Võlausaldaja tegi 14. mail 1998. a võlgnikule pankrotihoiatuse. Kuna võlgnik võlga ei tasunud, võib järeldada, et ta ei suuda seda teha ja see suutmatus ei ole ajutine. Võlgnik vaidles avaldusele vastu, kuna võlausaldaja on teda laenu andmisel petnud, ning selle kohta on ta esitanud avalduse prokuratuuri. Tallinna Linnakohtu 12. veebruari 1999. a otsusega kuulutati välja füüsilise isiku J. Tšivise pankrot. Võlausaldaja nõue on selge. Võlgnik on pikemaajaliselt maksujõuetu, mistõttu tema suutmatus võlausaldaja nõuet rahuldada ei ole ajutine. Võlgniku suulised vastuväited kohtuistungil, et ta on vaidlustanud kaks laenulepingut, ei muuda oluliselt tema varade ja kohustuste vahelist suhet kohustused jäävad ikkagi suuremaks kui tal on vara. Ka ei ole võlgnik esitanud tõendeid selle kohta, et tema avalduse alusel ja Tallinna Ida Politseiosakonnas uurimisel olevas kriminaalasjas nr 96073128 olevate tõendite kohaselt oleksid võlgniku varad võrdsed või suuremad kohustustest. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohtu 22. novembri 1999. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Tõendatud on, et võlgnik ei ole võlausaldajale laenu tagastanud. Võlgnik võlgnevuse aluseks olevat laenulepingut vaidlustanud ei ole. Põhivõla 105 000 krooni osas on nõue selge, kuid võlgnik leiab, et viivised ja intressid on ülemäära suured. Kuna võlgnik ei ole suuteline põhivõlga maksma ja see suutmatus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, on ta maksejõuetu. Apellatsioonkaebuse väide, et võlausaldaja on tekitanud võlgnikule kahju, ei ole tõendatud. Tähelepanuta tuleb jätta kaebusele lisatud tõendid politseist ja prokuratuurist, milliste esitamiseks esimese astme kohtus kaebuse väitel võimalust ei antud, kuna neil ei ole asja lahendamisel tähtsust. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused J. Tšivis palus ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normi rikkumise tõttu tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kohus rikkus TsMS § 92 ja TsMS § 231 lg 4, kuna ei põhjendanud tõendite vastuvõtmisest keeldumist ja kaebusele lisatud politsei ja prokuratuuri tõendite tähelepanuta jätmist. Võlgnik on
kogu menetluse kestel väitnud, et tema võlg ja raske majanduslik olukord on tekitatud võlausaldaja kuriteo tunnustega teoga. Võlgniku avalduse alusel on P. Rooba suhtes algatatud kriminaalasi. PankrS § 16 lg 1 kohaselt võib kohus pankroti välja kuulutada ainult juhul, kui avalduse aluseks on selge nõue. PankrS § 11 lg 3 p 1 järgi ei loeta selgeks nõuet, milline on vaidlustatud tsiviilkohtu-, haldus- või kriminaalmenetluses. Märkides otsuses, et tsiviilmenetluses laenulepingut vaidlustatud ei ole, jättis kohus tähelepanuta samas lõikes sätestatud viite kriminaalmenetlusele. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastustaja P. Rooba ei ole kassatsioonkaebusele vastanud. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kohus kuulutab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel PankrS § 16 lg 1 kohaselt pankroti välja, kui võlgnik on püsivalt maksujõuetu ja esineb vähemalt üks PankrS § 9 lõikes 1 nimetatud asjaolu ning avalduse aluseks on selge nõue. PankrS § 11 lg 3 p 1 järgi ei loeta nõuet selgeks, kui see on vaidlustatud tsiviilkohtu- või haldusmenetluses või kriminaalmenetluses. Apellatsioonikohtule esitatud Tallinna Politseiprefektuuri Ida Politseiosakonna tõendi kohaselt on võlgniku avalduse alusel võlausaldaja suhtes KrK § 143 lg 2 p 1 järgi algatatud kriminaalasi, milles on vaja läbi viia uurimistoiminguid. Kuna võlgnik väitis, et tema majanduslikud raskused on põhjustanud võlausaldaja, pidi kohus põhjendama, miks nimetatud asjaolu ei ole käsitatav nõude vaidlustamisena kriminaalmenetluses. Ühtlasi rikkus kohus TsMS § 92, mille kohaselt peab kohus esitatud tõendi vastuvõtmisest keeldumist põhjendama. Kuna esimese astme kohus ei ole hinnanud tõendeid, millele tugines võlgniku väide, et tema majanduslikud raskused on tingitud võlausaldaja kuriteo tunnustega teost, pidanuks apellatsioonikohus juhindudes TsMS § 231 lg-st 4 esitatud tõendeid analüüsima ning nendega arvestamata jätmist põhjendama. Kohus jätab pankrotiavalduse PankrS § 141 p 1 kohaselt rahuldamata, kui pärast pankrotimenetluse algatamist ilmnevad § 11 lõike 2 punktis 1 või 2 või 3 nimetatud asjaolud. Seega üksnes maksujõuetuse tuvastamine, jättes sisulise hinnangu andmata võlgniku esitatud tõenditele pankrotiavalduse aluseks oleva nõude vaidlustamisest kriminaalmenetluses, ei anna kohtule alust võlgniku pankrotiotsuse tegemiseks. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 22. novembri 1999. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Jekaterina Tšivisele 21. detsembril 1999. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.