3-2-1-53-00
Eesti Vabariigi nimel Tartus 22. juunil 2000. a Arvo Soomre hagi Virve Karu vastu omandiõiguse tunnustamiseks ja vara võõrast ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Vernik, vaatas kirjalikus menetluses 24. mail 2000. a läbi Virve Karu kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. novembri 1999. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-230/99. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik A. Soomre ja V. Karu elasid koos aastatel 1975-1992. Poolte kooselu ajal sai V. Karu elamu Tartus Võru 184 omanikuks 19. augustil 1986. a sõlmitud ostu-müügilepingu alusel ja 14. juulil 1987. a sõlmitud kinkelepingu alusel. Poolte kooselu ajal tehti elamule juurdeehitus ja osteti koduse sisustuse esemed. Esitatud hagis palus A. Soomre tunnistada tema omandiõigust elamule Tartus Võru 184 ja elamu välja nõuda V. Karu võõrast ebaseaduslikust valdusest; tunnistada hageja omandiõigust koduse sisustuse esemetele ja kohustada kostjat need hagejale üle andma; välja mõista kostjalt 26 800 krooni vara eest, mille kostja maha müüsja välja mõista 81 279 krooni Kanada dollarite eest, mille kostja hageja isalt saadud pärandvarast ebaseaduslikult omandas. Tallinna Linnakohtu 10. veebruari 1999. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kohus jättis tunnistamata hageja omandiõiguse elamule ja ei kohustanud kostjat elamut vabastama. Kohus mõistis kostjalt välja koduse sisustuse esemed ja 108 079 krooni. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole tõendatud, et elamu ostu - müügi- ja kinkeleping olid teeseldud või näilikud ja sõlmitud kavatsuseta luua juriidilisi tagajärgi või varjates hagejat kui elamuosade tegelikku omandajat. Elamu omanik on küll kostja, kuid see omandati poolte kooselu ajal kavatsusega luua ühine kodu, mille rajamisse andsid panuse mõlemad pooled. Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et elamu osteti hageja isalt päranduseks saadud raha eest; juurdeehituse materjalide hankimisega ja tööde tellimise ja nende eest tasumisega tegelesid vahelduvalt mõlemad pooled; hageja kasutas ehitamiseks oma raha ja kostjale andis ehitamiseks raha ema. Hageja ei taotlenud omandiõiguse tunnistamist osale elamust ega oma kulutuste hüvitamist, vaid nõudis elamut tervikuna ja kostja kohustamist elamu vabastada. See nõue ei ole põhjendatud ega kuulu rahuldamisele. Kostja omaksvõtuga on tõendatud, et koduse sisustuse esemed ostis hageja, need on hageja omad ja need tuleb kostjalt välja mõista. Kuna kostja müüs 26 800 krooni eest hagejale kuuluvaid esemeid, siis tuleb see summa kostjalt välja mõista. Kuna kostja võttis hagejalt saadud volitusega pangast välja hagejale pärandatud Kanada dollarid ja ei ole tõendatud, et ta need hagejale üle andis, siis tuleb kostjalt välja mõista ka 81 279 krooni. Apellatsioonkaebuses vaidlustas hageja linnakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata tema nõue
omandiõiguse tunnistamiseks elamule. Kostja apellatsioonkaebust ei esitanud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tartu Ringkonnakohtu 30. novembri 1999. a otsusega tühistati linnakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue omandiõiguse tunnistamiseks elamule ja elamu väljanõudmiseks kostjalt. Uue otsusega tunnustati hageja omandiõigust ? osale ja kostja omandiõigust ? osale elamust Tartus Võru 184 ja nõuti elamu kostjalt välja kaasvaldusesse hagejaga. Muus osas jäi linnakohtu otsus muutmata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb tunnustada hageja kaasomandiõigust elamule ja talle kuuluv osa kostja valdusest välja nõuda ühise tegutsemise lepingu alusel vastavalt TsK §-dele 438 ja 440 lg 1 ja 2. Linnakohus tuvastas õigesti elamu omandamise poolte kooselu ajal kavatsusega luua ühine kodu. Linnakohus pidi otsuse tegema poolte esitatud ja kohtus tuvastatud asjaolude alusel. Esitatud asjaoludest järeldub, et pooled tegutsesid ühiselt elamu ostmisel ja ümberehitamisel. Asjaolu, et hageja nõudis elamule omandiõiguse tunnistamist täies ulatuses, ei ole takistuseks elamule kaasomandi tunnistamisele asjas tuvastatud asjaoludel. Elamu hagejale kuuluv osa tuleb kostja valdusest välja nõuda AÕS §-de 72 lg 1 ja 80 lg 1 ja 2 alusel, mille kohaselt kaasomanikud valdavad ja kasutavad ühist asja kokkuleppel ning omanikul on nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab; omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus kostja tühistada ringkonnakohtu otsuse protsessiõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Hageja muutis apellatsioonkaebuses hagi alust ja eset, millega rikkus TsMS §-s 319 lg 2 sätestatut. Hageja väitis hagiavalduses, et elamu osteti ja ehitati tema raha eest tegeliku tahtega omandada vara temale. Apellatsioonkaebuse rajas hageja ühise tegutsemise tunnustamisele ja märkis nõude õiguslikuks aluseks TsK § 440 lg 2, milles sätestatakse kaasomandi loomine ühise tegutsemise lepingu tulemusena. Kostja omandas elamu ostu-müügi- ja kinkelepinguga ning linnakohtus ei leidnud tõendamist tehingute teeseldud iseloom ega elamu omandamine hageja rahadega. Kostja ei ole kunagi tunnistanud elamu ostmist ühise raha eest või tegelikku tahet maja hagejale osta. Kohus rajas otsuse hageja paljasõnalistele väidetele. Ringkonnakohus ei põhjendanud, millele tuginedes muudeti linnakohtu otsust osas, millega tuvastati, et elamu omanik on kostja ostu-müügi- ja kinkelepingu järgi. Apellatsioonkaebus ja apellatsioonikohtu otsus põhinevad ühise tegutsemise lepingul juurdeehituse tegemiseks elamule, kuid poolte vahel puudus kirjalik leping ühise tegutsemise kohta ja lepingu olemasolu ei kinnita ka muud tõendid. Hageja ei ole tõendanud, kui palju raha ja mille jaoks ta andis ning milline oli tema töine panus. Raha andmine ei ole tõlgendatav ühise tegutsemisena. Ehitajale abi osutamine ei tekita kaasomandit. Kohus on ekslikult kohaldanud TsK § 440 sätteid. Apellatsioonikohtu otsus on õiguslikult vastuoluline. Kohus leidis, et pooled tegutsesid ühise tegutsemise lepingu järgi kaasomandi loomiseks ja pidas sellest tulenevalt elamut kaasomandiks, kuid
samas leidis, et koduse sisustuse esemed ja päritud raha on hageja ainuomand. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele palus hageja jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsMS § 319 lg 2 kohaselt ei ole apellatsioonkaebuses hagejal õigust muuta hagi alust ega eset, samuti esitada nõuet, mida esimese astme kohtus ei esitatud. Kohtule esitatud hagis palus hageja tunnistada tema omandiõigust elamule ja selle juurdeehitusele. Nõude aluseks tõi hageja asjaolu, et elamu on küll kostja nimele registreeritud ostu-müügi- ja kinkelepingu alusel, kuid neil tehingutel oli teeseldud iseloom. Tegelikult on nii elamu kui ka juurdeehitus omandatud hageja raha eest tahtega omandada vara hagejale. Apellatsioonkaebuses palus hageja tunnistada tema omandiõigust 9/10 osale elamust tuginedes ühise tegutsemise lepingule. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et hageja muutis apellatsioonkaebuses hagi alust ja esitas nõude, mida ta esimese astme kohtus ei esitanud. TsMS § 147 kohaselt vaatab kohus asja läbi kohtule kirjalikult esitatud hagiavalduse alusel, milles on märgitud hageja selgelt väljendatud nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud. Hageja ei esitanud esimese astme kohtule hagi kaasomandiõiguse tunnistamiseks ega tuginenud sellekohastele asjaoludele hagis. Seetõttu tuleb apellatsioonikohtu otsus tühistada osas, millega tunnistati poolte kaasomandiõigust elamule. Asja uuel läbivaatamisel ei või apellatsioonikohus tähelepanuta jätta hagiavalduses esitatud asjaolusid ja hageja nõuet. Kuna apellatsioonikohtu otsuse osalise tühistamise põhjuseks on protsessiõiguse normi oluline rikkumine, siis jätab kolleegium käsitlemata materiaalõigusnormi kohaldamise õigsuse. Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium otsustas: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 30. novembri 1999. a otsus osas, millega tühistati Tartu Linnakohtu 10. veebruari 1999. a otsuse osa Arvo Soomre omandiõiguse tunnistamata jätmises elamule Tartus Võru 184 ja tunnistati Arvo Soomre omandiõigust 1/2 osale ja Virve Karu omandiõigust 1/2 osale elamust Tartus Võru 184 ning nõuti elamu välja Virve Karult kaasvaldusesse Arvo Soomrega. Tühistatud osas saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Muus osas jätta otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada Virve Karule 28. detsembril 1999. a tasutud kautsjon 4000 (neli tuhat) krooni. L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.