Kohtulahend

kompetentsi, mille kohaselt juhatusel puudub õigus kolmandate isikute laenude tagamiseks. Vaatamata sellele nõustuti juhatuse 16. septembri 1993. a koosolekul hageja ja kostjate laenulepingu projektiga ning J. Põllu volitati lepingule alla kirjutama. TsK § 272 lg 1 kohaselt annab laenulepingu järgi üks pool (laenutaja) teise poole (laenaja) omandusse raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Hageja ei saanud lepingu kohaselt ei raha ega liigitunnustega piiritletud asju. Seega ei ole tegemist laenulepinguga. Juhatus andis J. Põllule volituse laenulepingu allakirjutamiseks. 17. septembril 1993. a poolte vahel sõlmitud leping ei ole aga laenuleping, vaid leping kohustise täitmise tagamiseks riigi varaga, mille sõlmimine ei ole antud riikliku aktsiaseltsi kompetentsi ja mille allakirjutamiseks hageja juhatus volitust ei andud ega võinudki anda. Leping on koostatud inglise keeles ja pealkirjastatud Agreement (leping). Seega ei ole osapooled lepingule andnud liigitunnust. TsK § 53 lg 1 kohaselt on tehing, mille on teostanud juriidiline isik vastuolus tema põhikirjaga (põhimäärusega) või antud liiki organisatsioonide üldpõhimäärusega ettenähtud eesmärkidega, kehtetu.

seaduse § 3 kohaselt valdas, kasutas ja käsutas riigi vara Vabariigi Valitsus. Vastava korra väljatöötamine kuulus Riigivaraameti kompetentsi. KMK § 34 kohaselt oli riigi omanduses olevate laevade müügiks vaja Vabariigi Valitsuse luba. Laevade võõrandamise luba lepingu sõlmimise ajal puudus. Lepingu sõlmimise ajal kehtis TsK § 97, mille kohaselt riiklikele organisatsioonidele kinnistatud vara oli nende operatiivses halduses, st nad valdasid, kasutasid ja käsutasid riigile kuuluvat vara seaduses sätestatud ulatuses vastavalt nende tegevuse eesmärkidele ja vara otstarbele. Isikud, kelle operatiivsesse haldusse oli vara antud, täitsid omaniku õigusi ja kohustusi piiratud ulatuses. Majandusministeeriumi 24. augusti 1992. a määrusega ja Riigivaraameti 19. augusti 1992. a määrusega kehtestati ?Riigiettevõtete haldusnõukogude, riiklike aktsiaseltside ja riiklikul omandil põhinevate osaühingute juhatuste pädevus tehingute teostamisel ettevõtete valduses, kasutuses ja käsutuses oleva varaga ning nende tehingute teostamise kord,? mis nägi ette juhatuse pädevuse tehinguteks varaga. Tehingute loetelu ühtib esimest tüüpi riikliku aktsiaseltsi juhatuse ajutise põhimääruse 9. punkti 5. alapunktis märgitud loeteluga. Hageja põhikirjast ei tulene, et juhatuse kompetentsi kuuluks kolmandate isikute kohustiste täitmise tagamise otsustamine. Lepingu p-st 2.5 nähtub, et hageja kohustus hankima Vabariigi Valitsuse ja aktsiaseltsi juhtivorganite nõusolekud, mis olid vajalikud lepingu allakirjutamiseks ja laevade müügiks. Seega olid osapooled teadlikud, et lepingu allakirjutamiseks ja laevade müügiks oli vaja eelnevalt saada load. Hageja juhatuse koosoleku protokolli nr 4 kohaselt nõustus juhatus lepingu sõlmimisega, kuid pidas vajalikuks saada selleks Vabariigi Valitsuse nõusoleku ja otsustas ette valmistada vastava määruse projekti. Juhatuse koosoleku protokollis nr 5 on märgitud, et enne lepingu allakirjutamist peab olema luba laevade müügiks, samuti peaks Rahandusministeerium tegema korralduse, et kogu laevade müügist saadud raha jääks hageja käsutusse. Majandusministri kirjast (lepingu lisa nr 2) nähtub, et tulevikus hangitakse vajalikud Vabariigi Valitsuse nõusolekud ja kooskõlastused nii lepingule allakirjutamiseks kui laevade võõrandamiseks. Kuna see oli lepingu lisadokument, siis teadsid pooled, et lepingut ei või alla kirjutada ilma Vabariigi Valitsuse nõusolekuta. Kirjas märgiti, et Vabariigi Valitsusele esitatakse avaldus lepingu allakirjutamise heakskiitmiseks ja kõik aktsiaseltsi dokumendid. Lepingu lisaks olev ministri kinnituskiri ei ole haldusakt, mis loob õigusi ja kohustusi. Hagejal ei olnud õigust riigi laevu müüa ega laevade müümise õigust üle anda pankadele. Vaidlusalune leping ei võimaldanud hagejal täita võetud kohustust hageja muu vara arvel. Laevade võõrandamine oli hagejale kohustuseks, mitte võimaluseks tasuda ÜE ESVA laen. Lepinguga võttis hageja endale kohustuse, et laevade müügist saadud raha maksavad ostjad otse pankade arvele. Sellist õigust vastavalt Korra p-le 12 hagejal lepingu sõlmimisel ei olnud. Sellega rikuti riigi õigust saada vara müügisummast 50 %. Pangad olid lepingu sõlmimise ajal ÜE ESVA pankrotimenetluses võlausaldajad sama nõude ulatuses ja kasutavad pankrotiseadusest tulenevaid õigusi ka pärast vaidlusaluse lepingu sõlmimist. Kostjad ei ole vastupidist tõendanud. Tuleb järeldada, et olenemata kostjate nõude rahuldamisest ÜE ESVA pankrotimenetluses, jääb hagejal lepingu järgi kohustus müüa laevad lepingus märgitud tingimustel.

RAS Ookean põhivahendite võõrandamist kohustava lepingu sõlmimist ilma reaalset vara või raha vastu saamata tuleb käsitleda riikliku aktsiaseltsi majandustegevuse teadliku kahjustamisena. Tunnistajate F. Unduski ja T. Sildmäe ütlustega on tõendatud, et lepingu sõlmimiseks ei olnud õiguslikku ega majanduslikku põhjendust. Oli vaid riikide sõbralike suhete säilitamise vajadus. Peadirektor J. Põllu kinnitas kohtule, et lepingupooled lähtusid heanaaberlikkusest. Peadirektorina tegi ta ministrile ettepaneku leida võimalus ÜE ESVA võla kustutamiseks riikidevahelise lepinguga. Seda ei tehtud ja pärast ühe laeva müümist ei saanud hageja talle lubatud osalust ÜE-s ESVA. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 28 kohaselt oli juriidilise isiku tsiviilõigusvõime piiratud tema eesmärkidega. Aktsiaseltsi põhikiri sisaldas aktsiaseltsi eesmärgid ja tegutsemisalad, millega piiritleti aktsiaseltsi kompetents ja ühtlasi loodi spetsiifiline õigusvõime. TsK § 66 lg 2 ja TsÜS § 67 lg 3 ei kuulu kohaldamisele, sest tegemist on õigusvõime ületamisega, mitte volituste ületamisega. TsÜS § 67 ei oma aga tagasiulatuvat jõudu. Kohus leidis, et laevade pandileping ei pea olema notariaalne tulenevalt laevaregistri põhimääruse punktist 47. Laevaregistri põhimäärus ei oma seaduse jõudu. Pandilepingu kehtetus tuleneb põhilepingu kehtetusest. Peale selle puudus hagejal õigus pantida riiklikus omandis olevaid laevu tulenevalt KMK §-st 34. Pandilepingu sõlmimise ajal 4. märtsil 1994. a kehtinud AÕS § 307 kohaselt võib laevaregistrisse kantud laevale seada registerpandi, kuid sama seaduse § 297 nõuab, et pandi registreerimine võib toimuda seaduses sätestatud korras. Vastavat korda seadusega kehtestatud ei ole, mistõttu ei saa pandi registreerimist laevaregistris pidada seaduslikuks. Seadusega vastuolus olevad tehingud on kehtetud. Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 1997. a otsusega linnakohtu otsus tühistati ja uue otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei kuulu riikliku aktsiaseltsi vara riigile, vaid aktsiaseltsile. Tõendatud ei ole TsK §-de 50-53 järgi tehingute kehtetuks tunnistamise alused, tehingu riigi huvide vastasus ja asjaolu, et hageja tegi tehingu õigusvõimet ületades. Seetõttu ei ole alust tehingute tühistamiseks TsÜS § 80 järgi. Tehingutele on hageja juhatuse otsuse alusel alla kirjutanud selleks volitatud isikud. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. aprilli 1998. a otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 1997. a otsus tühistati materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ning asi saadeti samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis, et TsK §-de 27 ja 28 kohaselt pidi 17. septembri 1993. a lepingu sõlmimisel juriidiline isik tegutsema oma põhikirja alusel ja tal oli õigusvõime vastavalt oma tegevuse kindlaksmääratud eesmärkidele. Sama sätestati ettevõtteseaduses, mille § 5 lg 2 kohaselt pidi ettevõtte tegevus vastama tema asutamisdokumentides ja põhikirjas märgitud eesmärkidele ja tegutsemisaladele. TsK § 53 kohaselt oli kehtetu tehing, mille oli teostanud juriidiline isik vastuolus tema põhikirjaga või antud liigi organisatsioonide üldpõhimäärusega ettenähtud eesmärkidega. TsÜS § 80 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille juriidiline isik on teinud õigusvõimet ületades. Apellatsioonikohus jättis RAS Ookean tegevuse eesmärgid välja selgitamata ja 17. septembri 1993. a lepingu olemuse määratlemata, mistõttu jäi andmata juriidiline hinnang sellele, kas leping on sõlmitud kooskõlas tegevuse eesmärkidega ehk

õigusvõime piires. Ükski juriidilise isiku organ ei ole pädev sõlmima õigusvõimet ületavat lepingut. Kui apellatsioonikohus leiab, et leping on sõlmitud õigusvõime piires, siis tuleb, määratledes lepingu olemuse, tuvastada, kas juhatus andis nõusoleku just sellesisulise lepingu sõlmimiseks, nagu

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. jaanuaril 1999. a otsusega Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 12. juuni 1998. a otsus tühistati ning asi saadeti samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis, et ringkonnakohus tõlgendas vääralt materiaalõiguse normi ja rikkus oluliselt protsessiõiguse normi. Ringkonnakohus leidis, et 17. septembri 1993. a lepinguga RAS Ookean (kuni 1. juulini 1993. a Eesti Kalatööstuse Rendikoondis Ookean) kinnitas ja tagas temal juba lasuvaid võlaõiguslikke kohustusi, mis põhinesid tema eelkäija Eesti Kalatööstuse poolt ÜE ESVA laenule 4. jaanuaril 1989. a antud tagatisel, ning et leping tuleneb RAS Ookean poolt üle võetud tagatiskohustisest. Kohtuotsuses ei ole aga märgitud asjaolusid ja tõendeid, millele kohtu selline järeldus rajaneb, mistõttu rikuti TsKS § 232 lg-s 4 sätestatut. Kohtuotsusest nähtuvalt on apellatsioonikohus hagejat pidanud Eesti Kalatööstuse õigusjärglaseks, kuid ei ole oma järeldust motiveerinud. Apellatsioonikohus on küll kirjeldanud 17. septembri 1993. a lepingu sõlmimise motiive ja sisu, kuid on jätnud lepingule õigusliku kvalifikatsiooni andmata. Samuti pidi kohus otsuses ära näitama materiaalõiguse normid, mida kohaldades ta ühele või teisele õiguslikule järeldusele jõudis. Kolleegium ei nõustunud apellatsioonikohtu poolt vaidlusaluste tehingute tegemise ajal kehtinud TsK §-le 28 antud tõlgendusega. See paragrahv sätestas, et juriidilisel isikul on tsiviilõigusvõime vastavalt tema tegevuse kindlaksmääratud eesmärkidele. Apellatsioonikohus on jätnud tähelepanuta, et sel ajal kehtinud ettevõtteseaduse § 5 lg 2 kohaselt pidi ettevõtte tegevus vastama tema põhikirjas ja muudes asutamisdokumentides toodud eesmärkidele ja tegutsemisaladele. Sellest tulenevalt oli ettevõtte õigusvõime maht ära määratud ka sellega, missugused tegutsemisalad olid tema põhikirjas ja muudes asutamisdokumentides kindlaks määratud. Eraõigusliku juriidilise isiku universaalne õigusvõime sätestati alles tsiviilseadustiku üldosa seaduses, mis jõustus 1994. a 1. septembril. Hageja taotles vaidlusaluste lepingute kehtetuks tunnistamist ka TsK § 51 kohaselt. Ringkonnakohtu otsuses on vaid märgitud, et kohus ei ole tuvastanud aluseid tehingu kehtetuks tunnistamiseks TsK § 51 järgi. Seega ka selles osas ei vasta kohtuotsus TsKS § 232 lg 4 nõuetele. Kohtuotsusest ei ole võimalik üheselt välja lugeda kohtu seisukohta, millise nõude ja millise asjaolu suhtes missuguse riigi seadus kohaldamisele kuulub. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohtu 9. novembri 1999. a otsusega tühistati linnakohtu otsus protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja saadeti asi linnakohtule uueks läbivaatamiseks, sest rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. TsMS § 319 mõtte kohaselt ei saa apellatsioonikohus arutada asja suuremas mahus, kui seda on teinud esimese astme kohus.

loonud uut võlaõiguslikku suhet, vaid täpsustas garantiilepingust tuleneva kohustise täitmise tähtaega ja viisi. Hageja ei esitanud eelmenetluses vastuväiteid kostja väitele, mille kohaselt RAS Ookean on Eesti Kalatööstuse õigusjärglane. Asja arutamise ajal kehtinud TsKS § 163 lg 1 (TsMS § 165 lg 1) kohaselt pidid pooled eelmenetluses enne kohtuistungit teatama kohtule kõik asjaolud, mida nad pidasid oluliseks asja lahendamisel. TsKS § 167 lg 3 (TsMS § 169 lg 3) kohaselt pidid pooled eelistungil selgitama kohtule kõiki oma nõudmisi ja vastuväiteid. Vastaspoole üllatamine ei ole lubatud. Esmakordselt esitas hageja kostjate vastuväidetele omapoolsed vastuväited 28. augusti 1996. a kohtuistungil. Kohus ei ole hageja väitele õigusjärgluse puudumise ja kostja vastuväitele õigusjärgluse kohta hinnangut andnud, rikkudes sellega TsKS § 232 lg-t 4. Andmata hinnangut õigusjärglusele, lähtus kohus otsuse tegemisel hageja positsioonist. Sellest, kas hageja on Eesti Kalatööstuse õigusjärglane garantiilepingust tuleneva kohustise osas, sõltub õiguslik hinnang

RAS Ookean juhatuse protokollide väljanõudmiseks. See rahuldati 3. aprilli 1996. a eelistungil ja otsustati teha järelepärimine Veeteede Ametile. Toimikust ei nähtu, kas selline järelpärimine tehti, kes protokollid esitas ja mida kohus nende suhtes otsustas. Samuti ei nähtu toimikust, kas kohus nimetatud dokumente kohtuistungil uuris. Kuna kohtuistungi protokollist ei nähtu vaidlusaluste dokumenide uurimine kohtuistungil, ei saa apellatsioonikohus otsustada, kas protokollide nr 6 ja nr 11 ning pankrotihalduri kirja tähelepanuta jätmine kohtuotsuses oli põhjendatud või mitte, aga ka seda, kas neid dokumente saab apellatsioonimenetluses tõenditena arvestada. Linnakohus on otsuses tähelepanuta jätnud rea tõendeid, mis on kohtutoimikusse õmmeldud ja nummerdatud. Kohtuotsuses ei ole antud hinnangut Vabariigi Valitsuse 5. aprilli 1994. a korraldusele, selle aluseks olnud dokumentidele, kohtumäärusele ja materjalidele tsiviilasjas nr 2-2338/93, Riigikontrolli aktile ja RAS Ookean esindaja kirjadele kostjatele 1995. aastal. Seega rikkus kohus TsKS § 232 lg-t 4, mille kohaselt kohtuotsuse põhjendavas osas märgitakse muuhulgas põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab. Kohtuotsuse resolutsioon ei vasta TsKS § 236 lg-s 2 sätestatule, sest kohus mõistis hagejale välja 33 137 440 krooni, märkimata ära kostjate ärinime ning mis osas ja kelle suhtes otsus täitmisele kuulub. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Hageja leidis, et vastavalt TsMS §-le 3, mille kohaselt tsiviilkohtumenetluse ülesanne on tsiviilasi õigesti ja võimalikult kiiresti läbi vaadata ja lahenda, oleks ringkonnakohus pidanud tegema asjas sisulise otsuse. Ringkonnakohus ei ole otsuses viidatud ainsalegi protsessiõiguse normi rikkumisele, mida teise astme kohus ei oleks saanud ise kõrvaldada. Menetluse taasalgatamine protsessi algstaadiumis on vastuolus asja kiire lahendamise põhimõttega. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 330 lg-t 4 sellega, et ei motiveerinud kohtuotsuses, miks tuvastatud protsessiõiguse normi rikkumised võisid viia valele otsustamisele ning ei ole põhistanud, miks teise astme kohus ei saa ise neid kõrvaldada. Ringkonnakohus tühistas kohtuotsuse ja saatis asja esimese astme kohtusse TsMS § 333 lg 2 alusel, mille kohaselt ringkonnakohtul on selline õigus, kui tuvastatud protsessiõiguse normi rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Ringkonnakohus ei tuvastanud ühtegi TsMS § 333 lg 1 p-des 1-3 ammendavalt loetletud protsessiõiguse normi rikkumist. Esimese astme kohtul ei ole paremaid võimalusi väidetavate protsessinormide rikkumiste kõrvaldamiseks. Kui protsessiõiguse normi on oluliselt rikutud, kuid seda rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada esimese astme kohtus ega apellatsioonimenetluses, siis TsMS § 333 lg 3 kohaselt lahendab ringkonnakohus asja sisuliselt seda esimese astme kohtule tagasi saatmata. Ringkonnakohus ületas apellatsioonkaebuse piire, kui saatis asja omaalgatuslikult esimese astme kohtusse. Apellandid taotlesid uut otsust, pidades poolte väiteid ja tõenduslikku baasi piisavaks. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud väiteid kostjate õiguste rikkumise kohta eelmenetluses. Hageja ei ole kunagi tunnistanud õigusjärglust, mistõttu selle asjaolu puudumisele viitamine ei ole teise poole

üllatamine. Hageja ei pidanudki esitama kaalutlusi asjaolu kohta, mille suhtes toimikus tõendid puudusid. Kui kostjad pidasid oluliseks asjaolu hageja õigusjärgluse kohta, siis oli neil kohustus tõendada oma vastuväiteid. Puudub vaidlus selle üle, et kostjad ei esitanud esimese astme kohtusse tõendeid õigusjärgluse kohta. Asja materjalide juures olevate dokumentaalsete tõendite numereerimise ja hindamise vajadus ei anna alust asja saatmiseks esimese astme kohtusse. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et kostjad oleksid taotlenud TsKS § 195 korras kohtuliku arutamise uuendamist või TsKS § 193 alusel poleks nõustunud asja sisulise arutamise lõpetamisega. Protsessuaalsed alused asja saatmiseks esimese astme kohtusse tõendite vastuvõtmiseks või väljanõudmiseks puudusid, sest apellatsioonkaebusest ei nähtu tõendite taasesitamise taotlust. Ringkonnakohus ja Riigikohus on pidanud kahel korral võimalikuks lahendada asja olemaolevate tõendite ja poolte väidete ja vastuväidete baasil sisuliselt. TsKS § 232 lg 4 ja § 236 lg 2 rikkumine ei ole asja esimese astme kohtusse saatmise aluseks. Teise astme kohtul puudusid takistused tõendeid hinnata ja teha sisuline otsus. Ringkonnakohus võttis asja juurde kostjate esindaja esitatud täiendava tõendi - 4. jaanuari 1989. a garantiilepingu -, millega rikkus TsMS § 308 ja 319. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele leidsid kostjad, et kaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Vastustajad nõustusid kassaatori väitega, et mitte kõik ringkonnakohtu otsusega tuvastatud protsessiõiguse normi rikkumised ei annaks alust asja saatmiseks esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kostjad viitasid juba apellatsioonkaebuses protsessiõiguse normi rikkumisele esimese astme kohtus ning eriti sellele, et vastaspoolt üllatati asjas oluliste uute asjaoludega vahetult enne kohtuvaidlust ja kohtuvaidluses, eirates poolte võrdsuse printsiipi (TsKS § 70 lg 1). Vastavalt TsKS § 194 lg-le 1 võib kohtuvaidluse kõnes viidata ainult nendele asjaoludele ja tõenditele, mida kohtuistungil uuriti. Hageja esindajate tegevuse eesmärgiks oli üllatada vastaspoolt ja võtta kostjatelt võimalus esitada põhjendatud vastuväiteid. Kostjate esindaja juhtis istungil kohtu tähelepanu hageja esindajate sellisele tegevusele. Esimese astme kohus eiras TsKS § 195 toodud põhimõtet, et uute asjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise või uute tõendite uurimise vajaduse ilmnemise korral tuleb asja sisuline menetlus uuendada. Toimikusse õmblemata ja numereerimata dokumentide osas saab seisukoha võtta ainult asja eel- ja kohtuistungil menetlenud kohus. Vastustajad leidsid, et Riigikohus ei andnud asja uuesti läbivaatavale apellatsioonikohtule selliseid kohustuslikke juhiseid, mis välistaksid asja saatmise uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde ja palus kassatsioonkaebuse rahuldada. Kostjate esindaja leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse

normi olulise rikkumise tõttu. Nõustuda tuleb kassatsioonkaebuse väitega, et asja tagasisaatmine esimese astme kohtusse on vastuolus TsMS §-s 3 sätestatud tsiviilasja võimalikult kiire läbivaatamise ja lahendamise põhimõttega. Apellatsioonikohus tegi asjas kaks korda sisulise otsuse, leidmata, et protsessiõiguse normi rikkumised esimese astme kohtus tingiksid asja uue läbivaatamise esimese astme kohtus. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 330 lg-t 4. Apellatsioonikohus ei ole piisavalt motiveerinud, miks tuvastatud protsessiõiguse normi rikkumised võisid viia valele otsustamisele ega põhjendanud, miks teise astme kohus ei saa neid rikkumisi ise kõrvaldada ja asja lahendada. Ringkonnakohus tühistas esimese astme kohtu otsuse TsMS § 333 lg 2 alusel ja saatis asja esimese astme kohtule uueks arutamiseks TsKS § 163 lg 1, § 167 lg 3, § 195 ja § 146 lg 2 p 5 rikkumise tõttu. Ringkonnakohus on aga vea teinud sellega, et ei ole tuvastanud sellist protsessiõiguse normi rikkumist, mis tingiks asja saatmise esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Esimese astme kohtus asja läbivaatamise ajal kehtinud TsKS § 163 lg 1 sätestas, et eelmenetluses peavad pooled enne kohtuistungit teatama kohtule kõik asjaolud, mida nad peavad oluliseks asja lahendamisel ning neid kinnitavad tõendid. Samad nõuded on sätestatud ka TsMS § 165 lg-s 1. Seega on pool kohustatud asja ette valmistama, teatama kohtule asja lahendamiseks olulised asjaolud ja esitama tõendid. Kui kostja väitis hagiavalduse vastuses, et hageja on 4. jaanuaril 1989. a kostjatele tagatiskohustuse andnud Eesti NSV tootmiskoondise "Eesti Kalatööstus" õigusjärglane, siis vastavalt TsKS § 165 lg 1 p-le 2 oli kostja kohustatud teatama kohtule ka seda vastuväidet põhjendavad tõendid. Kohtuvaidluses võisid protsessiosalised TsKS § 194 lg 1 järgi oma kõnedes viidata vaid nendele asjaoludele ja tõenditele, mida kohtuistungil uuriti. TsKS § 195 lg 1 sätestas, et kui kohus kohtuvaidluse ajal tunnistab vajalikuks uute asjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamise või uute tõendite uurimise, uuendab ta määrusega asja sisulise arutamise. Seadusest tulenevalt oli see kohtu õigus, mitte aga kohustus, sest TsKS § 194 lg 1 kohaselt ei võinud pool kõnes viidata asjaolule, mida kohtuistungil ei uuritud. Kui pool seda tegi ja kohus ei uuendanud asja sisulist arutamist, siis ei saanud kohus sellele asjaolule kohtuotsuses viida. Tulenevalt TsKS § 176 lg-st 2 võis kohus, kui pool oma taotluses viitas asjaolule või tõendile, mida ta hagiavalduses polnud märkinud ega eelmenetluses esile toonud, jätta taotluse rahuldamata, kui ta leidis, et sellega soovitakse protsessi venitada, üllatada vastaspoolt või saavutada muud kohatut eesmärki. Linnakohtu 28. augusti 1996. a kohtuistungi protokolli kohaselt (tl 328) palus kostjate esindaja jätta hageja esitatud uued asjaolud tähelepanuta. Pooled ei soovinud asja sisulist arutamist täiendada ja pidasid võimalikuks lõpetada asja sisuline arutamine ja asuda uurima toimikus olevaid tõendeid. Seejärel on kohus avanud toimiku materjalid (tl 329). Apellatsioonkaebuses ei ole kostjad väitnud, et kohtuistungil tõendeid ei uuritud ja rikuti asja arutamise vahendituse printsiipi. Sellest võib järeldada, et kohus uuris nii toimikusse õmmeldud ja numereeritud kui ka toimiku vahel olevaid ja vajaduse möödumisel tagastamisele kuuluvaid (tl 170) tõendeid. Uuritud tõenditele kohtuotsuses hinnangu

andmata jätmine tähendas TsKS § 232 lg 4 rikkumist. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus jättis kohtuotsuses osale kostja esitatud tõenditele hinnangu andmata või põhjendamata, miks ta ühed või teised tõendid tagasi lükkas. Seega tühistas ringkonnakohus linnakohtu otsuse õigesti. Tulenevalt TsMS § 330 lg-st 4 saab ringkonnakohus ise tuvastada asjaolusid ja teha nendest järeldusi, samuti uurida kohtule esitatud tõendeid. Ringkonnakohtul puudus takistus olemasolevatele tõenditele ja poolte väidetele hinnangu andmiseks. Apellatsioonikohtul on õigus, protsessiosalise kaebuse põhjendusest olenemata TsMS § 333 lg 2 alusel tühistada esimese astme kohtu lahend ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka TsMS § 333 lg-s 1 nimetamata protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui seda rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Sellest tulenevalt on asjakohatu kassatsioonkaebuse väide, et apellatsioonikohus on väljunud apellatsioonkaebuse piiridest. Apellant või vastustaja võib TsMS § 308 lg 1 kohaselt esitada ringkonnakohtus tõendeid, mida ta ei esitanud esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus põhjendamatult keeldus tõendeid vastu võtmast või kui tõendit ei olnud võimalik muul kaalukal põhjusel varem esitada. Seega ei ole uue tõendi - 4. jaanuari 1989. a garantiilepingu - esitamine apellatsioonikohtule seadusega vastuolus. Tõendi, mida oli võimalik esitada esimese astme kohtus, kuid mis jäeti esitamata, võib ringkonnakohus TsMS § 308 lg 3 alusel jätta tähelepanuta. Kassatsioonkaebuse väited Riigikohtu lahendite ettekirjutuste järgimata jätmise kohta jätab kolleegium tähelepanuta, sest ringkonnakohus ei ole otsuses materiaalõiguse normi kohaldanud. Juhindudes TsMS § 362 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. novembri 1999. a ostus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada RAS-le Ookean (pankrotis) 7. detsembril 1999. a makstud kautsjon 200 (kakssada) krooni. J. Odar, A. Kull, L. Laarmaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.