lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
Kohtulahendid/3-2-1-50-00

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 10.04.2000

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-50-00
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
10.04.2000
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1207
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

3-2-1-50-00

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel Tartus 10. aprillil 2000. a Hugo Kulli hagi AS Silikaat vastu asja väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest. Riigikohtu tsiviilkolleegium, koosseisus eesistuja A. Kull, liikmed H. Jõks ja J. Luik, vaatas avalikul kohtuistungil 27. märtsil 2000. a läbi Hugo Kulli kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. novembri 1999. a otsuse tsiviilasjas nr II- 2/639/99. Istungist võtsid osa H. Kull, tema esindaja vandeadvokaat K. Kägi ja AS Silikaat esindaja vandeadvokaat R. Teeveer. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Tallinna Linnakohtu otsuse kohaselt eraldati Hugo Kullile 23. oktoobril 1946. a ehituskrunt Tallinnas Valdeku 32 (käesoleval ajal Valdeku 38). H. Kull töötas sel ajal Rakke Lubjatehases, kes garanteeris ka maja ehituseks võetud pangalaenu. Laenust jõudis H. Kull ära kasutada 5000 rubla, ehitades valmis 70 % maja mahust. 3. novembril 1947. a H. Kull vahistati, mõisteti süüdi ja karistati 15aastase vabadusekaotusega ühes kogu vara konfiskeerimisega. Pärast kinnipidamiskohast vabanemist 1955. aastal sai ta teada, et elamu oli arvatud Rakke Lubjatehase bilanssi 8414 rbl 4 kop väärtusesja

19.jaanuaril 1949. a üle antud tehasele Kvarts (praegu AS Silikaat). Eesti Vabariigi Ülemkohtu presiidiumi 25. septembri 1991. a määrusega hageja rehabiliteeriti ühes kõigi sellest tulenevate õiguste taastamisega. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallina linnakomisjoni 4. aprilli 1994. a otsusega jäeti H. Kulli taotlus poolelioleva ehitise tagastamiseks rahuldamata, kuna pole võimalik määrata omandiõiguse ja vara õigusvastase võõrandamise aluseid. Tallinna Linnavalitsuse 19. juuli 1994. a korraldusega jäeti hageja kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsusele rahuldamata. Tartu Linnakohtu 15. detsembri 1995. a otsusega tuvastati fakt, et Tallinnas Valdeku tn 38 asuv elamu oli ehitatud ja kuulus Hugo Kullile ning
3.novembril 1947. a oli elamu valmidusaste 70 %. Sama otsusega jäeti tekkinud õigusliku vaidluse tõttu läbi vaatamata avaldus vara õigusvastase võõrandamise fakti tuvastamiseks ja selgitati avaldajale, et tal on õigus esitada hagi. ÕVVTK 21. märtsi 1996. a otsusega jäeti H. Kulli taotlus ehitise tagastamiseks rahuldamata, kuna tõendatud pole selle õigusvastane võõrandamine. Tallinna Halduskohtu 14. augusti 1997. a otsusega jäeti H. Kulli kaebus linnakomisjoni otsuse seadusevastaseks tunnistamiseks rahuldamata. Kohtuotsuse kohaselt puuduvad tõendid elamu konfiskeerimise kohta. Elamu on antud üle H. Kulli eest pangalaenu tasunud Rakke Lubjatehasele. Halduskohtu otsus jäeti muutmata Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 10. novembri 1997. a otsusega, milles märgiti, et H. Kullile on korduvalt selgitatud õigust pöörduda vara õigusvastase võõrandamise tuvastamiseks kohtusse, kuid seda pole ta teinud. Hageja palus Tallinnas Valdeku 38 asuv elamu AS-lt Silikaat välja nõuda AÕS § 68 lg 1 ja § 80 lg 1 alusel. Tallinna Linnakohtu 22. veebruari 1999. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendustel ei ole tegemist õigusvastaselt võõrandatud varaga. Nõue AÕS § 80 lg 1 alusel kogu elamu
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel

väljanõudmiseks on alusetu, sest tõendatud pole hageja omandiõigust elamule kui tervikvarale. Tuvastatud on elamu valmidusaste 70 % 3. novembril 1947. a. Tõendatud on lõpetamata elumaja üleandmine 1949. aastal tehasele Kvarts, kes lõpetas selle ehituse 1950.-1951. aastal. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused Tallinna Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonikohus nõustus linnakohtu otsuse põhjendustega. Hageja ei tõendanud oma omandiõigust vaidlusalusele elamule ja seda, et kostja valdab tema asja. Hageja pole vaidlustanud kohtuotsusega tuvastatud asjaolu, et 1949. a anti tehasele Kvarts üle lõpetamata elumaja. Ka pole hageja ümber lükanud kostja väidet, et maja anti üle pangavõla katteks. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks arutamiseks samale kohtule. Kaebuse kohaselt võõrandati elamu õigusvastaselt. Seega tuli kohtul asja lahendamisel juhinduda omandireformi aluste seadusest. Samas ei keela seadus isikul kaitsta oma õigusi asjaõigusseaduse sätete alusel, mida hageja tegigi. See ei välista vara võõrandamise käsitlemist omandireformi aluste seaduse järgi. Kohus pole põhjendanud, miks ei ole tegemist õigusvastaselt võõrandatud varaga. Kohtuotsus vara konfiskeerimise kohta oli jõustunud. Hageja elamu võõrandati selle otsuse alusel. Hageja omandiõigus elamule on tuvastatud erimenetluses tehtud kohtuotsusega. Vangistusest vabanemisel 1955. aastal ei olnud hagejal võimalik taotleda vara tagastamist, sest süüdimõistev otsus oli jõus selle tühistamiseni 25. septembril 1991. a. Kostja ei ole kohtule esitanud ühtki tõendit kinnitamaks Rakke Lubjatehase poolt hageja võla tasumist ja elamu pangavõla katteks võõrandamist. III. Vastus kassatsioonkaebusele Kostja peab vastuses kassatsioonkaebust põhjendamatuks. Hageja pole tõendanud omandiõigust elamule ja seda, et kostja valdab tema asja. Hageja pangalaenu garandiks oli Rakke Lubjatehas, kes omandas vara õiguspäraselt, kuna tasus hageja laenu. Elamu kui tervikvara ei ole kunagi hagejale kuulunud. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegiumi istungil jäid poolte esindajad kaebuse ja vastuse väidete juurde. Kostja esindaja palus kostjale välja mõista tasu 2832 krooni õigusabi eest Riigikohtus. Kolleegium märgib, et hageja pole kasutanud talle kohtute poolt korduvalt selgitatud võimalust, nõuda vara õigusvastase võõrandamise kindlakstegemist kohtus seaduses ettenähtud korras. Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et seadus võimaldab isikul kaitsta oma õigusi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ka asjaõigusseaduse sätete alusel. AÕS RakS § 2 lg-st 2 tulenevalt toimub õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine omandireformi käigus omandireformi aluste seaduses ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud alustel ja korras. Seega omandireformi käigus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamist ei reguleeri asjaõigusseadus ning selle vara tagastamise otsustamist ei ole antud maa- ja linnakohtute pädevusse. Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamine toimub halduskorras. Kui kohus tuvastab, et asjaõigusseaduse sätete alusel nõutakse linna- või maakohtus sellise vara tagastamist, mis on õigusvastaselt võõrandatud ajavahemikus 16. juuni 1940. a kuni 1. juuni 1981. a, siis kuulub asjas menetlus lõpetamisele TsMS § 217 p 1 alusel, kuna see asi ei kuulu maa- ja linnakohtute pädevusse. Eelnevat on selgitatud ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. septembri 1996. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-97-96. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub tühistamisele TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsMS § 231 lg 4 sätestab, et kohtuotsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud, tõendid, millele tuvastatu rajaneb ja seadused, mida kohus kohaldas. Apellatsioonikohtu otsusele kehtestatakse samasugused nõuded TsMS § 330 lg-s 4. Kasseeritav otsus nendele nõuetele ei vasta ja see võis viia asja ebaõigele otsustamisele. Apellatsioonikohus märkis, et hageja ei tõendanud omandiõigust vaidlusalusele elamule ja pole vaidlustanud kohtuotsusega tuvastatud asjaolu, et 1949. aastal anti tehasele Kvarts üle lõpetamata elumaja, mille ehitas tehas. Tulenevalt TsMS § 242 lg-st 2 on Tartu Linnakohtu 15. detsembri 1995. a otsusega pooltele siduvalt tuvastatud, et hageja oli 1947. aastal vaidlusaluse elamu, millest oli valmis ehitatud 70 %, omanik. Sellises olukorras pidi kostja tõendama, et elamu omanik on tema või et selle omanik pole hageja. Kohtuotsusest ei selgu, milliste õigusnormide alusel lõppes hageja omandiõigus elamule, toimus selle üleminek Rakke lubjatehasele ja tehasele Kvarts ning tekkis viimase omandiõigus. Kohus rajab otsuse tuvastatud asjaoludele, mitte poolte väidetele. Seega jääb arusaamatuks kohtuotsuses märgitu, et hageja pole ümber lükanud kostja väidet, mille kohaselt maja anti üle pangavõla katteks. Kui kohus tuvastab, et keegi tasus hageja eest pangalaenu ja selle tulemusel anti talle üle elamu, siis tuleb viidata ka sellist üleandmist seadustavale õigusnormile. Kui asja lahendamisel selgub ja kohus otsuse põhjendavas osas tuvastab, et vara üleandmine oli omandireformialuste seaduse mõttes õigusvastane võõrandamine ametiisiku omavoli või ebaseadusliku otsuse tõttu või muul põhjusel, siis tuleb asjas menetlus lõpetada, kuna õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatakse halduskorras. Sellisel juhul on H. Kullil alus taotleda ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse läbivaatamist uute ilmnenud asjaolude tõttu Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määrusega nr 161 kinnitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra p 36 alusel. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. novembri 1999. a otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. A. Kull, H. Jõks, J. Luik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.