3-2-1-24-00
Eesti Vabariigi nimel Tartus 8. märtsil 2000. a AS Räpina Kreis hagi Eesti Varakindlustuse AS vastu 79 500 krooni saamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium, kooseisus eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja A. Kull, vaatas kirjalikus menetluses 21. veebruaril 2000. a läbi Eesti Varakindlustuse AS kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. novembri 1999. a otsuse tsiviilasjas nr II-2-341/99. I. Asjaolud ja varasem menetluse käik Põlva Maakohtule esitatud hagis palus AS Räpina Kreis Eesti Varakindlustuse AS-lt täiendava kindlustushüvitise 79 500 krooni väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja
Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ega pidanud TsMS § 330 lg 5 kohaselt vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Pooltevahelise kindlustuslepingu kohaselt on ka Üldtingimused kindlustuslepingu dokumendiks. Üldtingimuste p 7.2.1 järgi võib kindlustusjuhtumist tekkinud kahju hüvitamine toimuda kahjustunud või hävinenud vara taastamise või taassoetamise teel ning p 7.2.3 kohaselt kasutatakse rahalist hüvitamist juhul, kui taastamist, taassoetamist või asendamist pole võimalik korraldada. Antud juhul pole kahju hüvitamine taastamise teel võimalik, sest Räpina linna seisukoha järgi pole hävinenud hoone kohale võimalik uut hoonet ehitada nii, et see vastaks ehitus- ja tuletõrjenormidele. Kindlustusvõtja soovis kahju hüvitamist taassoetamise teel, millest teatas ka kindlustusandjale. Kui kindlustusväärtuseks on taastamis- või taassoetamisväärtus, siis toimub Üldtingimuste p 7.2.1 järgi hüvitise maksmine kindlustusobjekti jääkväärtust ületava osa eest vastavalt sihtotstarbelistele kulutustele, mis on tehtud kindlustusobjekti taassoetamiseks kindlustuskohas kahe aasta kestel, lähtudes ajast, mil maksti välja kindlustushüvitis jääkväärtuse ulatuses. Kindlustusvõtja on tõendanud kindlustusandjale sihtotstarbelisi kulutusi kindlustusobjekti taassoetamiseks. Hoone jääkväärtus on tähtis niivõrd, kuivõrd Üldtingimuste p 7.2.1 kohaselt makstakse hüvitist eelkõige kindlustusobjekti jääkväärtuse osas ja seejärel vastavalt sihtotstarbelistele kulutustele. II. Kassatsioonkaebus ja selle põhjendused Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada. Kaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud KS § 16 ja 19. Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud Üldtingimusi, mille p 5 sisust tuleneb, et taassoetamist kui kahju hüvitamist ei saa rakendadahoonete ja rajatiste puhul. Üldtingimuste p 5.3.1 räägib ainult esemete taassoetamisest. Hoonet esemeks nimetada ei saa. Hoonete taassoetamise välistab Üldtingimuste p-s 7.2.1 sätestatud nõue kindlustusobjekti taastamiseks või taassoetamiseks kindlustuskohas. Kindlustuspoliisil on kindlustuskohaks märgitud Räpina, Pargi 30a. Hageja omandatud teine kauplusehoone aga sellel aadressil ei asu. Hoone ja rajatis on AÕS § 10 mõttes asendamatu asi, mille taassoetamine ei ole mõeldav. III. Vastus kassatsioonkaebusele Vastuses kassatsioonkaebusele leiab hageja, et kostja on esitanud kassatsioonkaebuses nõudmisi, mida ta ei ole varem kohtule esitanud. Väiteid KS §-de 16 ja 19 ebaõige kohaldamise kohta pole varem esitatud. Kaebuses ei ole selgitatud, milles nende paragrahvide ebaõige kohaldamine seisneb. Ringkonnakohus on lepingu juurde kuulunud kindlustustingimusi tõlgendanud õigesti. Kostja viidatud Üldtingimuste p 5.3.1 ei välista hoonete kindlustamist taassoetamisväärtuses. Arusaamatu on kaebuse seisukoht, et hoone pole ese. IV. Riigikohtu otsuse põhjendused ja resolutsioon Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsMS § 363 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus leidis, et kuna kindlustuslepingu (Üldtingimuste p 7.2.1) järgi võib kindlustusjuhtumist tekkinud kahju hüvitamine toimuda ka kahjustunud või hävinenud vara
taassoetamise teel ning kindlustusvõtja on selleks tehtud kulutused tõendanud, siis on õigesti hagi rahuldatud. Ringkonnakohus on jätnud vastamata kostja apellatsioonkaebuse väitele, mis on ka kassatsioonkaebuse põhiväiteks, et kindlustuslepingu (Üldtingimuste p 5.2) kohaselt ei olnud kindlustusobjektiks olev hoone kindlustatud taassoetamisväärtuses. Apellatsioonikohus ei oleks tohtinud jätta sellele väitele vastamata, sest see oli esitatud juba esimese astme kohtus, kuid sellega mittenõustumist kohus otsuses ei põhjendanud. Seega on apellatsioonikohus rikkunud TsMS § 330 lg-t 6. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse eeltoodud väitele vastama ja põhjendama, miks ta leiab, et kindlustusobjektiks olev hoone oli kindlustatud taassoetamisväärtuses, samal ajal kui kindlustuslepingu (Üldtingimuste p 5.2) järgi võib hoonete ja rajatiste kindlustusväärtuseks olla taastamisväärtus või jääkväärtus. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. novembri 1999. a otsus tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Eesti Varakindlustuse AS-le 17. detsembril 1999. a tasutud kautsjon 795 (seitsesada üheksakümmend viis) krooni. J. Odar, L. Laarmaa, A. Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.