3-2-1-87-99
Tartus 8. detsembril 1999. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik ja T. Vernik vaatas avalikul kohtuistungil 8. novembril 1999. a läbi Mare ja Mihkel Mandri erikaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. aprilli 1999. a määruse, millega lõpetati menetlus Mare ja Mihkel Mandri hagis Tallinna linna vastu eluruumi ja krundi või rahalise kompensatsiooni saamiseks. Mare ja Mihkel Mandri kasutavad Tallinnas Kirde 10 korterit nr 2. 3. juunil 1994. a tagastati omandireformi käigus maja Kirde 10 Ülle Mõistlikule. Tallinna Linnakohtu 19. detsembri 1997. a otsusega rahuldati Ü. Mõistliku hagi M. ja M. Mandri vastu ORAS § 121 lg 4 p 2 ja lg 5, ES § 33 lg 1 p 2 ja lg 2 alusel ning tunnustati Ü. Mõistliku õigust mitte pikendada nendega üürilepingut ja otsustati tõsta M. ja M. Mandri eluruumi vabastamisest keeldumise korral välja koos neist sõltuvate isikute ja neile kuuluva varaga. Ü. Mõstliku nõuet - kohustada Tallinna linna andma M. ja M. Mandrile teine eluruum - ei rahuldatud põhjusel, et sellist nõuet saaksid esitada kostjad, mitte aga hageja. Kohtuotsus on seadusjõus. M. ja M. Mandri esitasid Tallinna linna vastu hagi, milles palusid tunnustada nende põhiseaduse § 12 kohast õigust võrdsuseks seaduste ees kõigi varem riigi- või munitsipaalomandis olnud eluruumide üürnikega, tagades neile õiguse saada vastu seni nende kasutuses oleva eluruumi ja krundiga rahaliselt samaväärne eluruum ja krundiosa; kohustada kostjat kohtuotsuse jõustumisest ühe kuu jooksul andma hagejate kasutusse vähemalt 537 840 krooni maksumusega neile üldkehtiva korra kohaselt erastatav eluruum ja krunt, selle nõude täitmise võimatuse korral mõista kostjalt välja 537 840 krooni uue, senisega samaväärse majaosa ostmiseks. Hagejad tuginesid ORAS §-le 121 lg 5 ja 9, ES §-le 33 lg 2 ja §-le 56, põhiseaduse §-le 146 ja TsKS §-le 9 lg 2 ja 3. Linnakohus rahuldas 30. septembri 1998. a otsusega hagi osaliselt. Kohus tunnustas M. ja M. Mandri võrdsust seaduse ees kõigi varem riigi- või munitsipaalomandis olnud eluruumide üürnikega ning nende õigust saada seni nende kasutuses olnud eluruumiga tubade arvu, üldpinna suuruse ja heakorrastatuse taseme poolest samaväärne eluruum. Kohus kohustas Tallinna linna andma ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest hagejate käsutusse eluruumi Tallinna linna piires, mida hagejad saaksid üldkehtiva korra kohaselt erastada. Kohus jättis rahuldamata hagi vastuantava eluruumi samaväärse maksumuse ja asukoha tagamiseks ning 537 840 krooni kompensatsiooni saamiseks. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hagejatel väljatõstmise korral õigus saada vastavalt ORAS §-le 121 lg 5 Tallinna linnalt sama suur ja heakorrastatud eluruum, kui on nende varem kasutatud eluruum. ORAS § 121 lg 9 kohaselt on tagastatud eluruumis elaval üürnikul õigus uue eluruumi saamiseks eluruumide erastamise seaduses sätestatud korras või õigus taotleda laenu või toetust riigilt või kohalikult omavalitsuselt ümberasumiseks või eluruumi ostmiseks erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse alusel. Hagejate elamispinnaga varustamine kuulub Tallinna linna pädevusse ja
tema kohustuste hulka. Kostja oli hagejate eluruumist väljatõstmisest teadlik alates 19. detsembri 1997. a linnakohtu otsusest, kuid ei täitnud talle pandud kohustust. Kohus ei pidanud asjakohaseks kostja väidet, et riik ei ole linnale selleks raha eraldanud. Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja lõpetas 1. aprilli 1999. a määrusega asja menetluse, sest asi ei kuulu tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamisele. Määruse põhjenduste kohaselt ei tulene põhiseaduse §-st 12, milles on sätestatud kõigi võrdsus seaduse ees, et hagejatel oleksid kõikide teiste isikutega, sh üürnikega, samased õigused. Selline võrdsuse tunnustamise nõue pole kooskõlas TsÜS §-ga 112 ega saa olla hagi nõudeks tsiviilkohtumenetluses. Hagejate õigus eluruumile tuleneb ORAS §-st 121 lg 5, mille kohaselt üürniku väljatõstmisel ORAS §-s 121 lg 4 p 2, 3 ja 4 sätestatud alustel peab kohalik omavalitsusüksus andma üürniku kasutusse eluruumi, mis asub samas asulas, ei ole vähem heakorrastatud eelmisest eluruumist ja mille elamispinna suurus ning ruumide arv vastab sotsiaalselt põhjendatud normile. ES § 33 lg 1 p 2 ja 3 alusel lasub Tallinna linnal seadusest tulenev kohustus anda üürnikele eluruumist väljatõstmise korral uus eluruum. Selle kohustuse täitmata jätmine kohaliku omavalitsuse poolt kuulub vaidlustamisele halduskorras. Erikaebuses leidsid hagejad, et ringkonnakohtu määrus ei ole õige. Ebaõige on ringkonnakohtu väide, et võrdsuse tunnustamise nõue pole kooskõlas TsÜS §-ga 112 ega saa olla nõudeks tsiviilkohtumenetluses. Nimetatud paragrahv käsitleb tsiviilõiguse kaitse viise, mitte nõudeid. Võrdsuse kui üht liiki õiguse tunnustamine on vastavuses TsÜS § 112 lg 2 p 1. Hagejate õigusi ei riku asjaolu, et puudub nende kasutuses oleva eluruumi erastamise õigus, vaid see, et neil puudub nende kasutuses oleva eluruumiga maksumuselt võrdse ja senisega samas piirkonnas asuva võrdväärse eluruumi erastamise õigus. Kuna hagejad ei pöördunud kohtusse kohaliku omavalitsuse kohustuse mittetäitmise tõttu, vaid oma põhiseadusliku õiguse kaitseks, siis on nende nõue TsMS § 5 lg 1 p 1 järgi tsiviilasi. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 3. Hagejate kohtusse pöördumise aluseks oli nende väljatõstmine eluruumist teist eluruumi vastu andmata. Vastuses erikaebusele nõustus kostja erikaebuse väidetega. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu määruse tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus lõpetas asja menetluse TsMS § 217 p 1 alusel, mille kohaselt kohus lõpetab menetluse, kui asi ei kuulu kohtu pädevusse tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamiseks. Esitatud hagis palusid hagejad: 1) tunnustada nende põhiseaduse § 12 kohast põhiõigust võrdsuseks seaduse ees kõigi varem riigi- või munitsipaalomandis olnud eluruumide üürnikega, tagades neile õiguse saada vastu seni nende kasutuses oleva eluruumi ja krundiosaga rahaliselt samaväärne eluruum ja krundiosa; 2) kohustada Tallinna linna kohtuotsuse jõustumisel andma neile senise eluruumi ja krundiosaga samaväärne ja vähemalt 537 840 krooni maksev eluruum, mida nad saaksid erastada, või mõista välja selles summas rahaline kompensatsioon. Hagejad olid tagastatud elumajas asuva eluruumi üürnikud, kes on ORAS § 121 lg 4 p 2 alusel
kohtuotsusega elamispinnalt välja tõstetud. Esimese astme kohtu otsust väljatõstmise kohta hagejad ei vaidlustanud. Vastavalt ORAS §-le 121 lg 5 peab üürniku väljatõstmisel selle paragrahvi 4. lõike punktides 2, 3 ja 4 sätestatud alustel kohalik omavalitsusüksus andma üürniku kasutusse eluruumi, mis asub samas asulas, ei ole vähem heakorrastatud varem kasutatud eluruumist ja mille elamispinna suurus ning ruumide arv vastab sotsiaalselt põhjendatud normile. Üürnikud on kohustatud ORAS § 121 lg 7 järgi sama paragrahvi 5. ja 6. lõike alusel nende kasutuses oleva eluruumi vabastama alles uue eluruumi saamisel. Kohalik omavalitsusüksus kasutab eluruumi andmisel eluruumide erastamise seaduses ja erastamisest laekuva raha kasutamise seaduses sätestatud võimalusi. Hagejad nõuavad, et kostja täidaks temale ORAS §-ga 121 lg 5 pandud kohustuse anda neile varasemaga samaväärne eluruum või kompenseerida see rahaliselt. Riigikohtu tsiviilkolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et tsiviilõiguslikuks ei ole selline kohaliku omavalitsusüksuse seaduse täitmisele kohustamise nõue ega kõigi varem riigi- või munitsipaalomandis olnud eluruumide üürnikega võrdsuse tunnustamise nõue. Tsiviilasjadena mõistetakse TsMS § 1 lg 2 kohaselt tsiviil- ja tööõigussuhtest tekkinud vaidlusi. Kohaliku omavalitsuse vastu esitatud nõue eluruumi saamiseks ei ole tsiviilõiguslik, sest hagejate ja kostja vahel puudub tsiviilõigussuhe ning eluruumi andmise kohustus on avalik-õiguslik. Halduskohtu pädevuse sätestab HKMS § 3, mille l. lõike p 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse muuhulgas ka kohaliku omavalitsuse toimingu peale esitatud kaebuste lahendamine. Toiming võib väljenduda ka tegevusetuses, sh eluruumi andmata jätmises. Kui kohalikul omavalitsusüksusel puudub eluruum, mida ORAS § 121 lg 5 kohaselt üürniku kasutusse anda, siis peab ta vastavalt Vabariigi Valitsuse 9. veebruari 1999. a määrusega nr 53 kinnitatud kohalikele omavalitsusüksustele eluruumide ehitamiseks või ostmiseks raha taotlemise ja eraldamise korrale tegema eelnevaid toiminguid, et temale pandud eluruumide andmise kohustust täita. Kuivõrd hagejate nõue ei ole tsiviilõiguslik, siis ei rikkunud ringkonnakohus TsMS § 3 ja § 5 lg 1 p 1 sätteid. Juhindudes TsMS § 362 p 1, kolleegium m ä ä r a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. aprilli 1999. a määrus muutmata ja Mihkel ja Mare Mandri erikaebus rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.