Kohtulahend

tekkimise eest vastutav. Tallinna Linnakohtu 25. veebruari 1999. a otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kostjalt mõisteti välja liikluskindlustushüvitis 16 989 krooni. Viivise nõue jäeti rahuldamata. Linnakohus tuvastas, et 3,5 m laiusel ja kiilasjääst libedal metsavaheteel liikusid teineteisele vastu metsaveok ja sõiduauto. Metsaveoki sõidukiirus oli 20-30 km/h, kui juht märkas umbes 20 meetri kaugusel kurvi tagant tulevat sõiduautot. Metsaveok kaotas tee libeduse tõttu juhitavuse, sõitis vastassuunavööndisse, sulges sellega sõiduauto sõidusuuna ja sundis sõiduauto juhti sõitma teest vasakul asuvale alale. Lume tõttu ei mahtunud sõiduauto sinna päris ära ja peatus. Metsaveok sõitis talle otsa. Metsaveoki juht ei pidurdanud, ei üritanud peatunud sõiduautost mööduda ega teinud midagi kokkupõrke vältimiseks. Ekspertide arvamuse kohaselt oli liiklusõnnetuse põhjuseks sõiduauto juhi teeoludele mittevastav sõidukiiruse valik ning õnnetust soodustavaks asjaoluks hõre liiklus, mis võis hajutada juhtide tähelepanu. Kohus leidis, et ekspert V. Vaali arvamus, mille kohaselt põhjustas liiklusõnnetuse sõiduauto juht, kes rikkus LE p-de 100 ja 101 nõudeid, sisaldas õiguslikku hinnangut ja ei ole seetõttu kohtule tõendina siduv. Ekspert H. Rebase arvamuse kohaselt oli sõiduauto sõidusuunas kurvi lõpus teest paremal järsk teeperv, vasakul algas kurvist väike lage ala. Ekspert on mõlema auto sõidukiiruseks märkinud 20-30 km/h. Tegelikult oli sõiduauto avarii hetkel juba peatunud. Ekspert H. Rebase arvamus onantud 5. mail 1997. a, kui tehiolud olid seoses aastaajaga teised ja eksperdi arvamus ei välista asjaolusid, mis tuvastati asjaosaliste seletustega. LKS § 4 lg 5 kohaselt lahendab liiklusõnnetuses osalenud isikute omavahelise vaidluse kohus, kui liiklusõnnetuses osalenud isikud ei ole liikluskahju tekitamise vastutuse küsimuses sündmuskohalt lahkumise järel ühel meelel. Asjas leidis tõendamist, et liiklusõnnetuses osalejate vahel puudus vaidlus ja kostja vastuväited kui põhjendamatud jättis kohus tähelepanuta. Kostja esitas apellatsioonkaebuse linnakohtu otsuse tühistamiseks osas, millega mõisteti kostjalt välja kindlustushüvitis ja riigilõiv hageja kasuks. Kostja palus hagi selles osas jätta rahuldamata. 27. mail 1999. a esitas kostja apellatsioonikohtule nõude hagi aegumise kohaldamiseks LKS § 27 lg 8, TsÜS § 114 lg 2 ja TsMS § 319 lg 3 järgi, sest hageja rikkus nõude esitamiseks ettenähtud üheaastast tähtaega. Tallinna Ringkonnakohtu 25. juuni 1999. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsuse põhjendustega ning ei pidanud vajalikuks nende kordamist oma otsuses. Apellatsioonkaebuse väidetele vastates leidis ringkonnakohus, et sõiduauto juhi süü LE p-de 100 ja 101 rikkumises ei ole tõendatud. Autojuhid ei vaielnud vastutuse üle. Spetsialistina arvamuse andnud V. Vaal leidis, et vaadeldavas liiklusolukorras teineteisele vastuliikuvate sõidukite ohutu möödumine ei olnud sõidutee kitsuse tõttu võimalik ja mõlemad sõidukid oleksid pidanud möödumisvõimaluse puudumisel peatuma. Kohus pidas tuvastatuks, et sõiduauto oli peatunud, kuid veoauto mitte. Veoauto juht ei suutnud vältida seisvale sõiduautole otsasõitu. Kohus leidis, et ei ole tähtis, kummal pool teed sõiduauto seisis. Sõit teest vasakul olevale alale, kuhu sõiduautoaga lume tõttu päris ära ei mahtunud, oli sõiduauto juhi ainuvõimalik käitumine avarii vältimiseks. Metsaveoki juht ei teinud midagi avarii ärahoidmiseks. Kogutud tõenditega on

kooskõlas, et sõiduauto juht ei tekitanud olukorda, kus metsaveoki juhil ei olnud võimalik otsasõitu vältida. Tee oli 3,5 m lai, metsaveoki laius oli 2,6 m ja sõiduauto laius 1,4 m. Autod ei oleks teel olles üksteisest mööda mahtunud ja metsaveok ei oleks sõiduautost mööda pääsenud ka siis, kui sõiduauto oleks seisnud tee paremal poolel. Linnakohus põhjendas, miks ei arvestata spetsialist H. Rebase arvamusega ja ringkonnakohus nõustus sellega. Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada täies ulatuses materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise ja protsessiõigusnormide rikkumise tõttu. Apellatsioonikohus jättis tähelepanuta kostja nõude hagi aegumise kohaldamiseks. Hagi on aegunud, kuna LKS § 27 lg 8 järgi on varakahju kannatanul õigus nõuda selle hüvitamist ühe aasta jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist, kui selle toimumisest on teatatud ettenähtud tähtaja jooksul. Liiklusõnnetus toimus 4. märtsil 1997. a ja hagi esitati 22. juunil 1998. a. Kohus oleks pidanud TsÜS § 114 lg 2 alusel kohaldama hagi aegumist ja jätma hagi rahuldamata. Apellatsioonikohus ei pidanud vajalikuks linnakohtu otsuse põhjenduste kordamist oma otsuses ja seega nõustus linnakohtu seisukohaga, et ekspert V. Vaala arvamus ei ole kohtule tõendina siduv õiguslikku laadi hinnangu tõttu ja on vastuolus TsMS § 129 sätestatuga. Samas tugineb linnakohus samale arvamusele tehes järelduse, et vaadeldavas liiklusolukorras ei olnud teineteisele vastusõitvate autode ohutu möödumine võimalik. Kohtuotsus on vastuoluline ja ei ole võimalik aru saada, kas eksperdi arvamus on tõend või mitte. Sama on juhtunud teise eksperdi arvamusega, millele on linnakohus viidanud, kuid apellatsioonikohus märgib otsuses, et linnakohus on põhjendanud, miks ta ei arvesta ekspert H. Rebase arvamusega ja kolleegium ühineb sellega. Sõiduautole sai kahju tekkida ainult seetõttu, et juht eiras liikluseeskirja p-de 101 ja 120 nõudeid sõites tahtlikult tee vasakule poolele. Seega on kahju tekkimine põhjuslikus seoses sõiduauto juhi liikluseeskirja rikkumisega. Ei ole tähtsusetu, kus ja kuidas sõiduauto seisma jäi. Tsiviilvastutuse olemasolu või puudumist ei saa määrata liiklusõnnetuses osalejate kokkuleppega. Tsiviilvastutuse tekkimise aluseks on kahju tekitanu õigusvastane tegu, kannatanul tekkinud kahju, põhjuslik seos tekkinud kahju ja õigusvastase teo vahel ning seaduses ettenähtud juhtudel ka kahjutekitaja süü. Kohus ei tuvastanud tsiviilvastustuse tekkimise tingimusi. Metsaveoki juht käitus õiguspäraselt. Kohus ei ole tuvastanud, milliseid õigusnorme metsaveoki juht rikkus. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kostja väide hagi aegumise kohta on alusetu. Hageja teatas liiklusõnnetusest kindlustusandjale ettenähtud tähtaja jooksul ning esitas kostjale aasta jooksul kahju hüvitamise taotluse. Peale hüvitise maksmisest keeldumist oli hagejal õigus kohtusse pöörduda TsÜS § 113 lg 1 kohaselt 10 aasta jooksul. Liiklusõnnetust ei põhjustanud mitte sõiduauto juhi liikluseeskirjade rikkumine, vaid metsaveoki juhi süüline käitumine. Sündmuskohalt lahkudes ei olnud autojuhtidel vastutuse küsimuses erimeelsusi. Kostja rikkus kassatsioonkaebuse esitamise tähtaega. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise ja protsessiõigusnormide olulise rikkumise tõttu.

TsMS § 330 lg 4 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osasringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Apellatsioonikohtu otsus ei vasta otsuse sisule esitatavatele nõuetele. LKS § 34 lg 1 kohaselt on kindlustusandjal õigus keelduda kahju hüvitamisest, kui kannatanu ise on vastutav kahju tekkimise eest või kui hüvitamine oleks vastuolus LKS §-s 27 toodud liikluskahju hüvitamise põhimõtetega. Vastutuse tekkimise tingimuseks on sõidukit juhtinud isiku käitumise õigusvastasus ja kahju, mis on tekitatud sõiduki liikumise või paiknemise tagajärjel ning põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ja tekitatud kahju vahel (LKS § 4 lg 2). Kohtud tuvastasid, et kitsal ja libedal metsavaheteel liikusid teineteisele vastu metsaveok ja sõiduauto. LE p 100 kohaselt peab juht kiiruse valikul lisaks antud teelõigul lubatud suurimale kiirusele arvestama tee- ja ilmaolusid, liiklustihedust, sõiduki ja koorma iseärasusi ning seisundit, nähtavust päri- ja külgsuunas, sealhulgas nähtavuse muutumist üleminekul kaugtuledelt lähituledele, maastiku reljeefi ning oma sõidukogemusi. Apellatsioonikohus leidis, et ei ole tõendatud sõiduauto juhi poolt sõidukiiruse valikul LE p 100 nõuete rikkumine. Kohus jättis põhjendamata, millega on tõendatud, et sõiduauto juht arvestas eeltoodud nõudeid kiiruse valikul. Kohus jättis tuvastamata sõiduauto kiiruse ega põhjendanud, miks jäeti kõrvale eksperdi arvamus sõidukiiruste ja nendest arvutatud pidurdusteekondade kohta. Kohtud rikkusid sellega TsMS § 231 lg 4 ja 330 lg 4 järgi otsuse põhjendavale osale esitatavaid nõudeid. Kohtud tuvastasid, et tee laius oli 3,5 m, metsaveoki laius 2,6 m ja sõiduauto laius 1,4 m, ning tegid selles järelduse, et autode ohutu möödumine teineteisest ei olnud võimalik ja mõlemad juhid oleksid õnnetuse vältimiseks pidanud peatuma. Apellatsioonikohus leidis, et ainult sõiduauto oli õnnetuse hetkeks peatunud ja võttis selle asjaolu järelduste tegemisel aluseks. Apellatsioonikohus jättis tähelepanuta, et LE p 2 kohaselt tuleb termineid mõista nii, nagu seda liikluseeskirjas on seletatud. Samas seletataksegi, et peatumine on sõiduki ettekavatsetud seismajätmine sõitjate peale- või mahamineku või veose laadimise ajaks ja see mõiste ei hõlma seismajäämist. Kohus oleks pidanud eristama mõistet peatumine mõistest hädapeatumine, mis on sõiduki seismajäämine või -jätmine, kui sõidu jätkamine on võimatu või ohtlik. Kohus peab asjaolude tuvastamisel ja neist järelduste tegemisel kasutama liikluseeskirja termineid ja seletusi. LE p 101 kohaselt peab takistuse või liiklusohu ilmnemisel juht vähendama kiirust või peatuma või takistusest ümber põikama teisi liiklejaid ohustamata. LE p 120 kohaselt tuleb asulavälisel teel sõiduk peatada või parkida parempoolsel teepeenral ja kui seda nõuet ei ole võimalik täita, siis peab sõiduk asuma teel võimalikult paremal. Kui kohus eeldas, et sõiduauto oli peatunud, siis tuli anda õiguslik hinnang, kas selline peatumine oli kooskõlas liikluseeskirjas sätestatuga. Kui kohus leidis, et sõiduauto oli halvima ärahoidmiseks hädapeatunud ehk seismajäänud kuskil ja kuidagi, siis pidi kohus hindama, kas sõiduauto juhi käitumine enne seismajäämist oli kooskõlas LE p-de 100 ja 101 sätetega. LKS § 27 lg 8 kohaselt on varakahju kannatanul õigus nõuda selle hüvitamist ühe aasta jooksul pärast liiklusõnnetuse toimumist. Vaidlusalune liiklusõnnetus toimus 4. märtsil 1997. a. Liikluskahju

hüvitamisest keeldumisest teatas kindlustusandja hagejale 12. mail 1997. a. Hagi esitati kohtusse

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.