3-2-1-102-99
Eesti Vabariigi nimel Tartus 4. novembril 1999. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa vaatas läbi kirjalikus menetluses 18. oktoobril 1999. a Eesti Varakindlustuse AS kassatsioon-kaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. juuni 1999. a otsuse Eesti Varakindlustuse AS hagis Rein Raua ja Lehte Raua vastu kindlustushüvitise saamiseks.
Ringkonnakohus tühistas 1. juunil 1999. a linnakohtu otsuse materiaalõiguse normi ja protsessiõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus jättis rahuldamata Eesti Varakindlustuse AS hagi väljamakstud kindlustushüvitise väljamõistmiseks L. Raua vastu. Hagi R. Raua vastu saatis ringkonnakohus uueks läbivaatamiseks linnakohtule. LKS § 38 lg 2 sätestab alused, mille tuvastamise korral on kindlustusandjal õigus esitada regressinõuded kindlustusvõtja ning sõidukit juhtinud isiku vastu. Nimetatud aluste sõnastuse kohaselt on teatud juhtudel õigus esitada regressinõuded kindlustusvõtja vastu ning teatud juhtudel sõidukit juhtinud isiku vastu. LKS § 38 lg 2 p 5 alusel saab esitada regressinõude sõidukit juhtinud isiku vastu, kui isik, kes oli teada, lahkus liiklusõnnetuse toimumuse kohalt, kuid selle sätte alusel ei ole võimalik esitada regressinõuet kindlustusvõtja vastu. Kui liiklusõnnetuse toimumise kohalt lahkunud isik ei ole teada, nagu linnakohus leidis, siis peab tegemist olema omaniku valdusest õigusvastaselt väljaläinud sõidukiga ning sel juhul reguleerib kahju hüvitamist LKS § 27 lg 6. L. Raud andis sõiduki R. Raua seaduslikku valdusesse ja niikaua, kuni R. Raud ei ole tõendanud vastupidist, tuleb lugeda teda sõidukit juhtinud isikuks liiklusõnnetuse toimumise ajal. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et sõiduk oleks läinud omaniku valdusest välja õigusvastaselt. Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse L. Raua osas, kuna ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud LKS § 38 lg 2 p 5 sätteid. Kui seaduseandja oleks tahtnud eristada regressivõimalusi kindlustusvõtja ja sõidukit juhtinud isiku vastu, oleks need võimalused sätestatud eraldi normides. LKS § 38 lg 2 p 5 nähtub selgesti, et seaduseandja on pidanud võimalikuks ja vajalikuks anda kindlustusandjale regressiõigus nii sõiduki omaniku kui ka selle juhi vastu juhul, kui viimane lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt, rikkudes kehtivaid õigusakte. LKS § 27 lg 6 alusel hüvitab liikluskahju Eesti Liikluskindlustuse Fond juhul, kui on kindlaks tegemata sõiduk, mitte aga sõidukijuht. Tegemist ei olnud omaniku valdusest õigusvastaselt välja läinud sõidukiga. Vastuses kassatsioonkaebusele märgib kostja, et omanik, kes ei valda suurema ohu allikat sellega kahju tekitamise momendil, ei saa vastutada sellega tekitatud kahju eest süü puudumise korral. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus on õige ja selle tühistamiseks ei ole alust. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt LKS § 38 lg 2 sõnastusest tulenevalt on kindlustusandjal ja Eesti Liikluskindlustuse Fondil õigus esitada regressinõuded teatud juhtudel kindlustusvõtja vastu ning teatud juhtudel sõidukit juhtinud isiku vastu. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et LKS § 38 lg 2 p 5 alusel saab esitada regressinõude sõidukit juhtinud isiku vastu, kui isik lahkus liiklusõnnetuse toimumise kohalt, kuid sellel alusel ei ole võimalik esitada regressinõuet kindlustusvõtja vastu, kes ei juhtinud sõidukit liiklusõnnetuse toimumise ajal. Juhindudes TsMS § 362 p-st 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. juuni 1999. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Odar
Liikmed: A. Kull, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.