3-2-1-98-99
Eesti Vabariigi nimel Tartus 28. oktoobril 1999. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull vaatas läbi kirjalikus menetluses 11. oktoobril 1999. a Eesti Liikluskindlustuse Fondi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 17. mai 1999. a otsuse ELKF hagis AS ASA Kindlustus vastu 8 904 krooni saamiseks.
Ringkonnakohus asus seisukohale, et TsK § 477 aluseid kostjale vastutuse panemiseks asjas ei ole. Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha uue otsuse, kuna kohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ja oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme. Kassatsioonkaebuse motiivide kohaselt on ringkonnakohtu viide TsK § 460 lõikele 1 asjakohatu, kuna hageja ei ole nõudnud tekitatud kahju hüvitamist TsK § 460 järgi, vaid TsK § 477 lg 1 ja lg 6 järgi, mis tuleneb LKS § 15 lg 4 järgsest erinormist. Kui sõiduki eelmine omanik ei olnud LKS § 15 lg 4 järgi kindlustuslepingut lõpetanud ja see kehtis edasi ka uue omaniku suhtes, siis pidanuks LKS § 6 lg 1 ja § 27 lg 5 järgi kannatanule kahju hüvitama kostja kui liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku kindlustusandja. Kannatanule kahju hüvitamisega oleks kostja omandanud LKS § 38 lg 2 aluste tuvastamise korral regressiõiguse kahju tekitanud sõiduki juhi vastu. Riigikohtu otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-60-96 kohaselt jääb kindlustus kehtima ka uue omaniku suhtes eelmise sõiduki omaniku liikluskindlustuslepingu alusel, kui sõiduki eelmine omanik kindlustusvõtjana ei taotlenud LKS § 15 lg 4 järgi liikluskindlustuslepingu ennetähtaegset lõpetamist. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, leides, et kaebus on põhjendamatu. Kaebusest ei nähtu, millise seaduse alusel maksis hageja kannatanule välja kindlustushüvitise ning milline seadus annab hagejale õiguse nõuda seda raha just kostjalt. Kuna Eesti Liikluskindlustuse Fondil puudus õiguslik alus väljamakse tegemiseks kannatanu kasuks, siis ei ole kindlustusandja kohustatud seda väljamakset hüvitama. Väidetav kindlustuslepingu rikkumine kannatanu suhtes ei saa mingil määral rikkuda hageja õigusi ja vabadusi. TsK § 477 kohaldamine on välistatud, kuna ei ole tuvastatud, et Eesti Liikluskindlustuse Fond oleks kostjale üle kandnud raha, millest kostja oleks pidanud loobuma hageja kasuks. Hageja ei ole esitanud regresshagi liikluskahju tekitaja vastu, kes oleks kohane kostja. Võõra kindlustuslepingu omavolilisest täitmisest ei saa tekkida regressiõigust lepingupoole suhtes. LKS § 15 lg 4 ei näe ette liikluskindlustuse lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmist koos sõiduki omandiõigusega. Kindlustusjuhtumi ajal kehtinud liikluskindlustuse seadus ei näinud ette, et kindlustatakse ka sõiduki iga järgneva omaniku tsiviilvastutus. Liikluskindlustusleping on leping kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahel. Alusetu on hageja viide ringkonnakohtu poolt rikutud protsessiõiguse normidele, sest kassatsioonkaebus ei kajasta, milliseid protsessiõiguse norme rikuti. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb muuta TsMS § 362 lg 5 kohaselt põhjenduste osas.
liikluskindlustuslepingu järgi, kui sõiduki eelmine omanik kindlustusvõtjana ei ole taotlenud vastavalt LKS § 15 lg-le 4 liikluskindlustuslepingu ennetähtaegset lõpetamist. LKS § 15 lg 4 alusel oli G. Tihhomiroval õigus selle paragrahvi tingimuste kohaselt sõiduki võõrandamisel lõpetada kindlustusleping ennetähtaegselt ja saada sama paragrahvi lg 5 järgi lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel tagasi kindlustusmaksed selles lõikes märgitud tingimustel, kuid LKS § 15 lg 4 ei näinud ette liikluskindlustuse lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülekandmist sõiduki uuele omanikule. Kuna liikluskindlustusleping O. Krivenko ja AS ASA Kindlustus vahel puudus, siis puudus viimasel ka kohustus hüvitada kannatanule AS-le Maria TF kahju. Seega ei tõusetu TsK § 477 kohaldamise probleemi. Kassatsioonkaebuses esiletoodud Riigikohtu otsus on tehtud kuni 30. juunini 1995. a kehtinud liikluskindlustuse seaduse alusel, mistõttu ei ole põhjust sellest juhinduda 1. juulil 1995. a jõustunud liikluskindlustuse seaduse kohaldamisel. Juhindudes TsMS §-st 362 p 5, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 1999. a otsus jõusse otsuse põhjenduste osas tehtud muudatustega. Eesti Liikluskindlustuse Fondi kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed: H. Jõks, Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.