3-2-1-78-99
Eesti Vabariigi nimel Tartus 29. septembril 1999. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja L. Laarmaa, liikmed J. Luik ja T. Vernik vaatas läbi avalikul kohtuistungil 30. augustil 1999. a E. E ja J. P kassatsioonkaebuse alusel Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. märtsi 1999. a otsuse Rakvere Linnavalitsuse hagis E. E ja J. P vastu vanema õiguste äravõtmiseks. E. E - l on kuus last: M. A (sünd 11. juuli 1991. a), K. P (sünd 9. mai 1992. a), J. P (sünd 6. detsember 1994. a), R. P (sünd 21. märts 1996. a), E. -J. E (sünd 26. september 1997. a) ja R. E (sünd. detsembris 1998. a.), kelledest kolme lapse osas on J. P oma isadust tunnistanud. Esimene laps M. elab oma isa A. A perekonnas, teine laps K. elab vanaisa T. E perekonnas ja noorim laps R., kes sündis pärast hagi esitamist, elab koos emaga. Perekonna elukohaks on 2-toaline korter Rakveres Lennuki 4-33. Politsei paigutas parameedikute abiga 3. mail 1998. a koju üksinda jäetud ja hooldamata 3,5 aastase J., 2 aastase R. ja 7-kuuse E. -J. Rakvere Haiglasse. Käesoleval ajal on J. ja R. turvakodus Rakveres ja E. - J. väikelastekodus Haapsalus.
väljavõtetega laste haiguslugudest ja ambulatoorsetest kaartidest. Viru Ringkonnakohtu 3. märtsi 1999. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Otsuse motiivide kohaselt on maakohus asjas kogutud tõenditele tuginedes põhjendatult leidnud, et kostjad ei täitnud mõjuvate põhjusteta oma kohustusi laste kasvatamisel ning nende eest hoolitsemisel ja maakohtu otsuse põhjenduste kordamiseks ei ole vajadust. Kassatsioonkaebuses paluvad kostjad tühistada ringkonnakohtu otsuse ning teha asjas uus otsus. Kostjate põhiseadusliku õiguse jämedaks rikkumiseks peavad nad avalik-õiguslikes huvides kohaliku omavalitsuse tungimist eraellu. Kostjad leidsid, et laste äraviimine kodust on iseenesestmõistetavalt kaabaklus, mida ei saa õigustada. Kostjad paluvad lapsed koju tagasi tuua ning mitte lubada neid lapsendada. E. E leiab, et tema taotlust protsess edasi lükata, kuniks ta saab istungist osa võtta, ignoreeriti. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et kohtuotsus on õige. Hagi esitamisel järgis hageja lastekaitse- ja sotsiaalhoolekande seadust, mille kohaselt on kohalikul omavalitsusel kohustus korraldada hooletusse jäetud laste elu ning esitada laste huvides hagi vanema õiguste äravõtmiseks. Kostja väide, et lapsed rööviti vanemate kodust äraoleku ajal, ei ole õige. Lapsed paigutati politsei ja parameedikute abiga 3. mail 1998. a Rakvere Haiglasse, kuna väiksed lapsed olid jäetud hooldamata, poolpaljana ja üksinda koju. Laste haiglas viibimise ajal kumbki vanematest laste vastu huvi ei tundnud. Aasta jooksul on lapsi harva turvakodus külastatud ja E.-J. Haapsalu Väikelastekodus ei ole üldse vaatamas käidud. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus on õige ja selle tühistamiseks ei ole alust. TsMS § 353 lg 1 kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsioonkaebuse alusel ja piires, kas ringkonnakohus on kohtuotsuses õigesti tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse norme ning järginud protsessiõiguse norme. Kostjate kassatsioonkaebuses ei ole viidatud ühelegi õigusnormile, mida kohtud oleksid rikkunud. Kohtuotsuse tühistamise aluseks ei ole kostjate arvamus, et perekonna eraellu sekkumine on põhiseadusliku õiguse rikkumine. Eraellu sekkumine on lubatud, kui see toimub laste huvide ja õiguste kaitseks. PkS § 50 lg 1 kohaselt on vanemal õigus ja kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda. Igal lapsel on õigus elule, tervisele, arengule ja heaolule (LkS § 8). Lapse õiguste konventsioonis märgitakse, et lapse isiksuse täielikuks ja harmooniliseks arenguks peab laps kasvama perekonnas, kus õnne, armastuse ja üksteisemõistmise õhkkonnas valmistatakse teda põhjalikult ette iseseisvaks eluks ühiskonnas. Ühiskond tervikuna on huvitatud laste nõuetekohasest kasvatamisest. Vanemad, olles õigustatud isiklikult kasvatama oma lapsi, on samaaegselt kohustatud teostama seda õigust laste huvides. Selle nõude rikkumise puhul vanemate õigusi ei kaitsta ja riik, sekkudes perekondlikesse õigussuhetesse, kas piirab vanemate õigusi või kohaldab sanktsioonina vanema õiguste äravõtmist. Vanemate kõrvalehoidumine oma kohustuste täitmisest laste kasvatamisel väljendub laste hoolitsuseta ja järelevalveta jätmises. SHS § 25 kohaselt võib abi osutamiseks lapse eraldada kodust ja perekonnast, kui see toimub lapse huvides, kui puudused lapse hooldamisel ja kasvatamisel ohustavad lapse elu,
tervist või arengut ja kui perekonna suhtes kasutuselevõetud muud abinõud ei ole osutunud küllaldaseks või nende kasutamine ei ole võimalik. Lastekaitseseaduse § 32 kohaselt vajab laps viivitamata abi, kui ta on tingimustes, mis ohustavad tema elu ja tervist. Hädaohus laps paigutatakse viivitamatult ohututesse tingimustesse ohu möödumiseni või hooldusküsimuse otsustamiseni, selleks tema vanemate või hooldajate nõusolekut küsimata. Kohus tuvastas, et 3. mail 1998. a oli kostjate laste elu ja tervis ohus ning neile osutati viivitamatult abi, paigutades nad haiglasse. Politseiametniku ja parameedikute käitumine vastas nende tegevust reguleerivatele seadustele. Apellatsioonikohus ei rikkunud E. E õigust osa võtta kohtuistungist. E. E osales maakohtu kõikidel istungitel. TsMS § 83 kohaselt võib füüsiline isik kohtus asja ajada isiklikult või esindaja kaudu. Esindajal on selle protsessiosalise õigused ja kohustused, keda ta esindab. Apellatsioonikohtu istungil oli kostja E. E lepingulise esindajana tema isa T. E, mistõttu ei olnud apellatsioonikohtul põhjust rahuldada taotlust istungi edasilükkamiseks. Juhindudes TsMS §-st 362 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta muutmata Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. märtsi 1999. a otsus ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja L. Laarmaa Liikmed J. Luik, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.