3-2-1-75-99
Eesti Vabariigi nimel Tartus 16. juunil 1999. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa vaatas läbi kirjalikus menetluses 7. juunil 1999. a Eesti Liikluskindlustuse Fondi kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. veebruari 1999. a otsuse Ats Ago hagis Eesti Liikluskindlustuse Fondi vastu 13 603 krooni ja 85 sendi saamiseks. Tartu Ringkonnakohtu otsusega on tuvastatud, et 12. aprillil 1997. a kella 18.25 ajal toimus Võru maakonnas Võru vallas Tallinn-Luhamaa teel liiklusõnnetus, kus Igor Beljajev, rikkudes liikluseeskirjade nõudeid, riivas vastassuuna liiklusvööndis tema poolt juhitud sõiduautoga FIAT UNO hagejale kuuluvat sõiduautot Nissan Sunny, mida juhtis hageja abikaasa Laili Ago. I. Beljajevil puudus nõutav liikluskindlustus, mistõttu mõlema sõiduki juhid pöördusid Võru Politseiprefektuuri liiklusõnnetuse seadusega sätestatud korras fikseerimiseks ning I. Beljajevi süü kindlaksmääramiseks. Politseiprefektuuri liikluspolitsei inspektor vormistas liiklusõnnetuse kohta teate, kuna I. Beljajev tunnistas enda süüdi asetleidnud liiklusõnnetuse põhjustamises. Teate vormistanud liiklusinspektoril jäi aga märkamata, et I. Beljajev ei kinnitanud oma allkirjaga teate osa tema vastutusest liikluskahju põhjustamise eest. Liiklusõnnetusega tekitati hagejale kahju 6801 krooni 90 senti, mille hüvitamiseks hageja esitas kindlustusandjale " kindlustusseltsile ASA " õigeaegselt nõude ja vajalikud dokumendid. Kuna I. Beljajevil puudus liikluskindlustus, edastas kindlustusselts materjalid Eesti Liikluskindlustuse Fondile. Kostja oma 28. augusti 1997. a otsusega keeldus hagejale sõiduki vigastustega tekitatud varakahju hüvitise väljamaksmisest, kuna tegemist polevat liikluskahjuga. Hageja leidis, et kostja keeldus alusetult liikluskahju väljamaksmisest, palus LKS §-de 4 lg 1, 2 p 1; 12 lg 7 p 2; 19 lg 3 p 1; 25; 27 lg 1, 8; 37 alusel mõista kostjalt välja 6801 krooni 90 senti. Asja läbivaatamise käigus suurendas hageja oma nõuet, taotledes lisaks nimetatud liikluskahjule mõista LKS § 33 lg 1, 5 alusel kostjalt välja ka viivise liikluskahju hüvitamisega viivitamise eest 0,2% iga viivitatud päeva eest, nõudes kokku 13 603 krooni 84 sendi väljamõistmist. Kostja väitis, et LKS § 34 lg 1 alusel on kindlustusandjal õigus kahju hüvitamisest keelduda, kui ei ole tegemist liikluskahjuga. LKS § 4 lg 2 p 4 alusel on tegemist liikluskahjuga, kui sõiduki omanikul või seda juhtinud isikul on tekkinud tsiviilvastutus. Selles asjas pole kindlaks tehtud, kellel tekkis seoses liiklusõnnetusega tsiviilvastutus ning hüvitise väljamõistmiseks puudub alus. Võru Maakohus jättis 29. juuni 1998. a otsusega hagi rahuldamata. Otsuse motiividel ei registreeritud Võru Politseiprefektuuri teate kohaselt 12. aprillil 1997. a Võru maakonnas ühtegi liiklusõnnetust. Tõendamist leidis, et liiklusõnnetuses osalenud juhid sündmuskohal oma arvamust vastutuse küsimuses kirjalikult ei vormistanud, vaid lahkusid sündmuskohalt ja alles seejärel teatasid liiklusõnnetusest politseile. Kui liiklusõnnetuses osalenud isikud on sündmuskohalt lahkunud juhtunust politseisse teatamata, kuid kui kindlustusandjale teatamise järel selgub, et poolte hinnangud
liiklusõnnetuse toimumise põhjuste ning vastutuse jagunemise osas lähevad lahku, ei ole LKS § 28 lg 5 kohaselt kindlustusandjal kohustusi enne, kui pooled on vaidluse lahendanud ettenähtud korras. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et liiklusõnnetuse osalised oleksid selle vaidluse lahendanud. Hagi ei ole esitatud I. Beljajevi vastu, mistõttu ei ole võimalik tema vastutuse kohta otsust teha. Maakohus leidis, et LKS §-de 27 lg 1, 34 lg 1 kohaselt on oluline tähtsus liikluskahju hüvitamisel liikluskindlustuse seaduse alusel sel asjaolul, kellel tekkis tsiviilvastutus, kes on süüdi avarii põhjustamises. Kuna ei ole esitatud usaldusväärseid tõendeid, et tsiviilvastutus tekkis I. Beljajevil, et tema põhjustas liiklusõnnetuse, siis ei ole kostjal praeguseks kohustust kindlustusandja asemel hagejal liikluskindlustuse seaduse sätete alusel kahju hüvitamiseks ja seega ei ole tõendatud ka hagejal liikluskahju LKS § 4 lg 2 p 4 mõttes. Tartu Ringkonnakohus tühistas 26. veebruaril 1999. a maakohtu otsuse materiaalõigusnormi väära tõlgendamise ja tõendite ebaõige hindamise tõttu ning tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas hagi täielikult. Vääraks loeti maakohtu seisukoht, et asjas ei saa I. Beljajevi tsiviilvastutuse kohta otsust teha põhjusel, et hagi ei ole esitatud tema vastu. Kuna kostja keeldus kohtuväliselt hagejale liikluskahju hüvitamisest, siis ei olnud hagejal seaduse kohaselt muud võimalust kui nõuda selle hüvitamist kohtu kaudu. Ringkonnakohus leidis, et liiklusõnnetuses osalenud juhtide vahelise vaidluse lahendamine ei ole võimalik mingis muus menetluses. I. Beljajev on liikluskindlustuse fondi vastu esitatud hagi menetlusse kaasatud kolmanda isikuna. Talle laieneb TsMS § 242 lg 1 kohaselt samuti kohtuotsuse seadusjõud, seepärast on võimalik tema tsiviilvastutuse lahendamine käesolevas tsiviilasjas. I. Beljajevi kaasamiseks kostjana puudub alus, kuna tulenevalt liikluskindlustuse seadusest ei saa hageja esitada liikluskahju hüvitamise nõuet tema vastu. Ringkonnakohus asus seisukohale, et tunnistajate ütlused ja dokumentaalsed tõendid kogumis kinnitavad, et käsitletava liiklusõnnetuse põhjustas just I. Beljajev, kes rikkus LE p-de 72; 100;101 ja 110 p 3 nõudeid " alustas möödasõitu piiratud nähtavusega ja libedal teelõigul ning manöövrist loobuda otsustades ei suutnud vältida sõiduki külglibisemist vastassuunavööndisse ja selle liikumist seal vastutulnud L. Ago sõidukile otsa. Tõenditega on ümber lükatud I. Beljajevi väited, nagu oleks tema juhitud sõiduk pärast külglibisemise lõppemist asunud juba teepeenral ja seisnud ning otsasõitu olnuks võimalus vältida teise auto juhil. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on kolmandal isikul tekkinud tsiviilvastutus liiklusõnnetuse ja sellega kaasnenud kahju põhjustamise eest ning on tuvastatud ka muud LKS § 4 lõikes 2 ettenähtud tingimused, mis annavad aluse hagejal liiklusõnnetusega tekkinud varakahju käsitada liikluskindlustuse seaduse alusel hüvitatava liikluskahjuna. Kostja keeldumine hagejale varakahju hüvitamisest LKS § 34 lg 1 alusel ei ole põhjendatud, kostja on kohustatud hagejale tema sõiduki vigastamisega seoses oleva kahju hüvitama LKS §-de 12 lg 7, 25 lg 1 ja 27 kohaselt. Nähtuvalt kahjukäsitlustoimikus olevast remondikalkulatsioonist ja kviitungitest on hageja sõiduki taastamisremondiks teinud kulutusi kokku 6801 krooni 90 sendi ulatuses ja see kuulubki tekitatud liikluskahjuna kostjalt hagejale väljamõistmisele. Samuti mõistis ringkonnakohus välja viivise
Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada Eesti Liikluskindlustuse Fondile 23. märtsil 1999. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.