Kohtulahend

lähevad ülikooli eelarvesse. Kohus leidis, et kostja aktsepteerimiskirja ning hageja õppemaksu maksekorraldusega lepiti kokku tehingu tingimustes. Nimetatud dokumentide vahetamine ei ole vaadeldav lepingu sõlmimisena, kuna vastavalt TsK § 166 lg-le 2 loetakse leping sõlmituks allkirjastatud dokumentide vahetamisega. Linnakohus asus seisukohale, et tegemist oli volituseta tehinguga, mille kiitis kostja heaks oma hilisema tegevusega ning seetõttu on leping kehtiv algusest peale. Tõendatud ei ole, et Tartu Ülikooli rektor oleks volitanud välisüliõpilastalituse ülemat E. Auninit sõlmima Tartu Ülikooli nimel lepingut. Kohus leidis, et pooltevaheline õigussuhe on lõppenud. Hageja ei maksnud kokkulepitud õppemaksu ja jättis sellega oma kohustuse täitmata. Kooskõlas TsK § 230 lg-ga 2 lõpetas kostja sellest tulenevalt oma kohustused ning eksmatrikuleeris hageja 12. novembril 1997. a. Linnakohus leidis, et asjas tuleb jätta TsKS § 9 lg 1 järgi kohaldamata Vabariigi Valitsuse 18. juuli 1995. a määrus nr 270 ja 30. juuli 1996. a määrus nr 202, kui seadusega vastuolus olevad. HaS § 5 lg 1 p-s 2 ei diferentseerita riiklikku ja mitteriiklikku õppemaksu, samuti õppemaksu kehtestamist välismaalastele ja Eesti Vabariigi kodanikele, vaid selles sätestatakse, et Riigikogu ainupädevusse kuulub õppemaksu kehtestamine avalik-õiguslikes ülikoolides. Seega ületas Vabariigi Valitsus riigiülikoolis õppivatele välismaalastele õppemaksu kehtestamisega oma volituste piire. Tartu Ringkonnakohus tühistas 28. detsembri 1998. a otsusega linnakohtu otsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega tunnustas M. Wirmaneva ja Tartu Ülikooli vahel sõlmitud tsiviilõiguslikku lepingut, mille kohaselt on Tartu Ülikoolil kohustus anda M. Wirmanevale arstiteaduskonna õppekava alusel kõrgharidus ja M. Wirmaneva kohustus tasuda õppemaksu 15 000 krooni semestris. Samas kohustas ringkonnakohus Tartu Ülikooli nimetatud lepingut täitma. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on linnakohus õigesti leidnud, et pooltel tekkisid õigussuhted alates sellest momendist, kui pooled olid kirjavahetuse teel kokku leppinud hageja ülikoolis õppima asumises ja kostja hakkas pärast õppemaksu tasumist hagejale kõrgharidust andma. Need on tsiviilõigussuhted ÜkS § 48 lg 6 alusel. Väär on linnakohtu järeldus, et hageja eksmatrikuleerimine 12. novembril 1997. a õppemaksu mittemaksmise tõttu lõpetas poolte õigussuhte. Ringkonnakohus leidis, et kuna pooled ei olnud kokku leppinud õppemaksu tasumises 20 000 krooni, siis ei olnud ülikoolil õigust ühepoolselt sellises ulatuses õppemaksu tasumist nõuda. Eksmatrikuleerimist ei saa käsitleda lepingu lõppemisena vaid see on ülikooli ühepoolne kohustuse täitmisest keeldumine, sest pooled ei ole sõlminud täiendavat lepingut hageja eksmatrikuleerimise aluste kohta. Eksmatrikuleerimine peatab, mitte ei lõpeta õigussuhet, sest tulenevalt õppekorralduse eeskirjast on võimalik eksmatrikuleeritud üliõpilase taastamine üliõpilaste nimekirja ka õppeaasta kestel, kui on ära langenud eksmatrikuleerimise aluseks olnud asjaolu. Ringkonnakohus leidis, et asjas ei kuulu TsKS § 9 lg 1 kohaselt kohaldamisele Vabariigi Valitsuse 18. juuli 1995. a määrus nr 270 ja 30. juuli 1996. a määrus nr 202 õppemaksu kehtestamise osas, kui HaS § 5 lg 1 p 2 vastuolus olevad. Kostja palus kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata ning mõista hagejalt välja vastavalt kohtukulude nimekirjale kohtukulu.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus vääralt tuvastanud tsiviilõigusliku lepingu lõppenud õigussuhte osas. Hageja eksmatrikuleeriti õppemaksu maksmata jätmise tõttu ja seda ei ole hageja vaidlustanud. Eksmatrikuleerimine lõpetab õigussuhte üliõpilase ja ülikooli vahel ja seega ei olnud kohtuotsuse tegemise ajal pooltel õigussuhet. Tunnustushagi eeldab kohustuslikku nõuet õigussuhte väidetava lõppemise seaduslikkuse hindamist. Üliõpilase ja kõrgkooli suhe kõrghariduse andmisel ei ole eraõiguslik suhe vaid avalik-õiguslik suhe ning vastavaid vaidlusi tuleb lahendada halduskohtumenetluses. Ringkonnakohus tõlgendas õppekorralduse eeskirja ebaõigesti. Vastavalt ÜkS § 14 lg 3 p-le 6 kehtestab ülikooli nõukogu üliõpilaste vastuvõtutingimused ja "korra, samuti muud õppekorraldust puudutavad õigustloovad aktid. Õppekorralduse eeskirja § 26 kohaselt on eksmatrikuleeritud üliõpilasel õigus taotleda reimmatrikuleerimist, kuid sellest ei tule kostjale kohustust

vastavat

soovi

rahuldada.

Õppima

asumisel

tekkinud

õigussuhte

lugemine

tsiviilõiguslikuks teenuse osutamise lepinguks, ei välista õppekorralduse eeskirjas sätestatu laienemist hagejale. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud seisukohta, et pooled olid hageja õppima asumisel kokku leppinud õppemaksus 15 000 krooni. Tartu Ülikool teavitas 10. juuli 1995. a kirjas hagejat, et õppetasu on 1 500 USD semestris. Hageja tasus õppima asumisel selle summa. Apellatsioonikohus jättis alusetult kohaldamata Vabariigi Valitsuse 18. mai 1995. a määruse nr 270 ja 30. juuli 1996. a määruse nr 202 ning HaS § 5 lg 2 p 3 ja § 36. Õppemaksu kehtestamine ei ole vastuolus põhiseadusega. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et eksmatrikuleerimine ei lõpeta õigussuhet. Kostja väide, et pooltel oli avalik-õiguslik suhe, ei ole asjakohane, kuna see väide ei olnud apellatsioonimenetluse objektiks. Vabariigi Valitsus õppemaksu kehtestamisega riigiülikoolis õppivatele välismaalastele on ületanud oma volitusi. HaS § 5 lg 1 p 2 annab õppemaksu kehtestamise avalik-õiguslikes ülikoolides Riigikogu ainupädevusse, diferentseerimata õppemaksu kehtestamist välismaalastele ja Eesti Vabariigi kodanikele. Tartu Ülikooli õppekorralduse eeskirja p 3.7 võimaldab õpet tasulise teenusena ja sama eeskirja § 51 kohaselt õpivad tasu eest muuhulgas omal algatusel tulnud välisüliõpilased. Välismaalaste õpetamine väljub tasulise teenusena avalik-õigusliku ülesannete raamidest. Kolleegiumi istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuse väidete ja hageja vastuväidete juurde. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. HaS § 36 järgi omandavad välisriikide kodanikud Eesti Vabariigis hariduse haridusseaduse, Eesti Vabariigi rahvusvaheliste lepete ja haridusasutuste põhikirjades ettenähtud korras. Tartu Ülikooli õppekorralduse eeskirja § 50 kohaselt on võimalik ülikoolis õpe tasulise teenusena ja selle tellijaks võib olla füüsiline isik. Sama eeskirja § 51 kohaselt õpib tasu eest välisüliõpilane, kes on tulnud omal algatusel Tartu Ülikooli ning § 52 kohaselt tasu eest õppijad immatrikuleeritakse ja õppetöö toimub samadel alustel Tartu Ülikooli riigieelarvest finantseeritavate üliõpilastega, v.a eksmatrikuleerimine, mille alused on täiendavalt reguleeritud ülikooli ja tellija vahelise lepinguga. Seega on Tartu

Ülikoolis õpe tasulise teenusena võimalik. Sama sätestab ka ÜkS § 48 lg 6. Ringkonnakohus leidis õigesti, et vastavalt ÜkS § 48 lg-le 6 on ülikoolil õigus osutada teistele isikutele oma põhitegevusest tulenevaid tasulisi teenuseid (tasuline täiendõpe, lepinguline teadustegevus, erialane nõustamine jms.), millest saadud tulud lähevad ülikooli eelarvesse. Ka Tartu Ülikooli seaduse § 10 lg 4 kohaselt osutab kostja tasulisi koolitusteenuseid. Hagi tsiviilõigusliku lepingu olemasolu tunnustamiseks kuulub lahendamisele tsiviilkohtupidamise korras. Kassatsioonkaebuse väide, et pärast üliõpilase eksmatrikuleerimist ei saa kohus tuvastada ülikooli ja endise üliõpilase vahelise lepingu olemasolu, ei ole õige. Eksmatrikuleerimine lõpetab ülikooli ja üliõpilase vahel immatrikuleerimisest tuleneva avalik-õigusliku suhte ja ei välista poolte vahel tsiviilõiguslikke suhteid. Hageja esitas lepingu tunnustamise hagi ning soovis, et tunnustataks hageja ja kostja vahel tsiviilõiguslikku lepingut ning palus kohustada kostjat seda lepingut täitma. Ringkonnakohus tuvastas, et pooltel tekkis tsiviilõigussuhe ajal, kui pooled olid kirjavahetuse teel kokku leppinud hageja ülikooli õppima asumises ja kostja asus tasu saamisel hagejale kõrgharidust andma. TsK § 165 lg 1 kohaselt leping loetakse sõlmituks, kui poolte vahel on saavutatud kokkulepe kõigis olulistes tingimustes. Olulised on need lepingu tingimused, mis on sellisteks tunnistatud seadusega või on vajalikud antud liiki lepingutes, samuti ka kõik need tingimused, milliste suhtes ühe poole avalduse alusel peab olema saavutatud kokkulepe. Kostja teavitas 10. juuli 1995. a kirjas hagejat õppetasu suurusest 1 500 USD semestris. Vastavalt TsK §-le 174 ei ole ühepoolne keeldumine kohutise täitmisest ja ühepoolne lepingu tingimuste muutmine lubatud, välja arvatud seadusega ettenähtud juhud. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu, millal ja millistes olulistes tingimustes pooled kokku leppisid, kas ja millal pooled muutsid lepingut. Seega on õige kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et hageja õppima asumisel lepiti kokku tasuda õppemaksu 15 000 krooni semestris. Sellega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 330 lg 4, mille kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. Väär on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on jätnud alusetult kohaldamata Vabariigi Valituse 18. juuli 1995. a määruse nr 270 ja 30. juuli 1996. a määruse nr 202. Vastavalt HaS § 5 lg 1 p-le 2 kuulub Riigikogu ainupädevusse õppemaksu kehtestamine avalikes õppe- ja kasvatusasutustes ning avalik-õiguslikes ülikoolide. Sama paragrahvi 2. lõike p 3 kohasel kuulub Vabariigi Valitsuse pädevuse avalikes õppe- ja kasvatusasutuste ning avalik-õiguslike ülikoolide õppemaksu ja tasumäärade ning tasustamise korra kehtestamine. Nimetatud säte kehtib alates 30. märtsist 1992. a. Tartu Ülikooli 8. juuli 1994. a käskkirja nr 230 p 4 kohaselt isikliku initsiatiivi korras tulnud välisüliõpilased ja "edasiõppijad maksavad ülikoolis kehtestatud õppemaksu. Selle käskkirja aluseks oli Tartu Ülikooli valitsuse 31. mai 1994. a otsus. Tartu Ülikooli nõukogu kinnitas 30. juunil 1995. a. Tartu Ülikooli õppekorralduse eeskirja, mille § 14 lg 3 kohasel võtab Tartu Ülikool õppima välisüliõpilasi isikliku initsiatiivi korras ning § 22 kohaselt vabariigi valitsus kehtestab õppemaksu välismaalastele, kes ei ela alaliselt Eestis. Õppekorralduse eeskirja kinnitamisega tühistati rektori

8. juuli 1994. a käskkiri nr 230 "Välisüliõpilastest ja edasiõppijatest Tartu Ülikoolis". Vaidluses ei kuulunud kohaldamisele Vabariigi Valitsuse 18. juuli 1995. a määrus nr 270 "Õppemaksu kehtestamine riigiülikoolides õppivatele välismaalastele, kes ei ela alaliselt Eestis", sest 10. juuli 1995. a aktsepteerimiskirja esitamise ajal osundatud määrust ei olnud. Kostja kassatsiooniastme kohtukulu 6 608 krooni väljamõistmine otsustatakse asja sisulisel läbivaatamisel Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 28. detsembri 1998. a otsus ja asi saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Tartu Ülikooli kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada Advokaadibüroole Rutt Teeveer (endine ärinimi Advokaadibüroo Lõhmus & Teeveer) 26. jaanuaril 1999. a makstud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja L. Laarmaa Liikmed J. Luik, T. Vernik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.