3-2-1-58-99
Eesti Vabariigi nimel Tartus 25. mail 1999. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja L. Laarmaa, liikmed A. Kull ja T. Vernik vaatas läbi kirjalikus menetluses 3. mail 1999. a AS Paide MEK kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
on sõlmitud kostja ja AS Hansa Liising vahel ning selles märgitud faktooringlimiidi 259 718 krooni on hageja AS-le Hansa Liising tasunud poolte vahel sõlmitud tööettevõtulepingu lisa p 2 alusel. Asjaolu, et faktooringlepingu järgi pidi kostja kandma lepinguga seotud kulud ega saanud seetõttu AS-lt Hansa Liising kogu tööettevõtulepingus märgitud summat, ei tekita hageja jaoks täiendavaid kohustusi. Pooled ei ole tööettevõtulepingu tingimusi kirjalikult muutnud. Kostja ei ole esitanud ka vastuhagi hagejalt vaidlusaluse rahasumma saamiseks. Seega omandas kostja hageja arvel 49890 krooni 91 senti ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta. Tallinna Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Maakohus on õigesti tuginenud TsK § 477 lg-le 1. Faktooringintressi tasumise kohustis kostjal tulenes faktooringlepingust, mille pooleks hageja ei olnud. Samas ei tulene poolte vahel sõlmitud tööettevõtulepingust hageja kohustust tasuda faktooringintresse, mida ta siiski ekslikult tegi. Tööettevõtulepingu p 6.1 ja TsÜS § 91 lg 4 kohaselt võisid pooled lepingut muuta vaid kirjalikus vormis ning seetõttu ei ole tunnistaja O. Saksniidu tunnistused olulised. Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kohus ebaõigesti kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõiguse normi ning oluliselt rikkunud protsessiõiguse normi. Tööettevõtulepingus ei olnud ette nähtud, et kostja pidanuks kandma mingeid kulutusi kokkulepitud summa arvel. Kostja sai kogu tööettevõtulepingujärgse tasu ega ole midagi alusetult omandanud. Vastuhagi esitamiseks vaidlusaluse summa osas puudus kostjal õiguslik alus. TsK § 477 ei ole kohaldatav lepingulistest suhetest tulenevate vaidluste puhul. Pooltevahelised suhted olid reguleeritud tööettevõtulepinguga. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et ringkonnakohtu otsus on õige ja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Asjas omab sisulist tähtsust mitte poolte vahel sõlmitud tööettevõtuleping, vaid kostja ja AS Hansa Liising vahel sõlmitud faktooringleping, mille kohaselt pidi kõik kulutused kandma kostja. Hageja tasus faktooringintresse ekslikult. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistamisele materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Maakohtu otsuses on hagi rahuldamist põhjendatud ainuüksi sellega, et pooled ei ole tööettevõtulepingu tingimusi kirjalikult muutnud ning kostja ei ole esitanud vastuhagi hagejalt vaidlusaluse summa saamiseks. Apellatsioonikohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Kohtuotsus ei vasta TsMS § 227 lg 1 nõuetele, mille kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Kostja vaidles hagile vastu, väites, et kuna faktooringlepingu alusel saadud raha ei katnud intressi mahaarvamise tõttu hagejale tehtud töö kogu maksumust, siis pidi kokkuleppe kohaselt hageja tasuma töö kogu maksumuse ja faktooringlepingu alusel saadu vahe kostjale viimase arvete alusel. Kostja sellele väitele hinnangu andmisel tugines kohus otsuses TsÜS § 91 lg-le 4, mille kohaselt saab tehingut muuta samas vormis, milles tehing on tehtud. Asudes seisukohale, et kostja vastuväide käib tööettevõtulepingu muutmise kohta, oleks kohus pidanud juhinduma ka TsÜS § 93 lg-st 2, mis sätestab, et tehinguga kokkulepitud vormi järgimata jätmisel on tehing tühine, kui selline tagajärg on
tehinguga ette nähtud. Kuna kohtuotsusega ei tuvastatud, et tööettevõtulepingus oleksid pooled ette näinud, et lepingutingimuste muudatused, milles ei ole kokku lepitud kirjalikult, on tühised, siis puudus kohtul alus kostja väidetud kokkuleppe käsitamiseks vormist mittekinnipidamise tõttu tühise tehinguna. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et kohus on hagi rahuldamisel otsuses põhjendamatult märkinud, et kostja ei ole esitanud vastuhagi vaidlusaluse rahasumma saamiseks. Kohus oleks pidanud otsuses põhjendama, miks ta leiab, et vastuhagi esitamata jätmine omab hagi rahuldamisel tähtsust, arvestades eriti seda, et kostja on kogu menetluse kestel väitnud, et hageja on tema ees oma kohustused täitnud ning vastavalt kokkuleppele vaidlusaluse summa vabatahtlikult ära maksnud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb esmalt tuvastada, kas pooled välistasid kirjalikus vormis sõlmitud tööettevõtulepingu kõrval muus vormis sõlmitud kokkulepete kehtivuse ning seejärel vaidlus lahendada. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 1999. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada AS-le Paide MEK 8. märtsil 1999. a tasutud kautsjon 499 (nelisada üheksakümmend üheksa) krooni. Eesistuja L. Laarmaa Liikmed A. Kull, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.