Kohtulahend

TsK § 272 lg 1 kohaselt annab laenulepingu järgi üks pool (laenutaja) teise poole (laenaja) omandusse raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Hageja ei saanud lepingu kohaselt ei raha ega liigitunnustega piiritletud asju. Seega ei ole tegemist laenulepinguga. Juhatus andis J. Põllule volituse laenulepingu allakirjutamiseks. 17. septembril 1993. a poolte vahel sõlmitud leping ei ole aga laenuleping, vaid leping kohustise täitmise tagamiseks riigi varaga, mille sõlmimine ei ole antud riikliku aktsiaseltsi kompetentsi ja mille allakirjutamiseks hageja juhatus volitust ei andud ega võinudki anda. Leping on koostatud inglise keeles ja pealkirjastatud Agreement (leping). Seega ei ole osapooled lepingule andnud liigitunnust. TsK § 53 lg 1 kohaselt on tehing, mille on teostanud juriidiline isik vastuolus tema põhikirjaga (põhimäärusega) või antud liiki organisatsioonide üldpõhimäärusega ettenähtud eesmärkidega, kehtetu.

puudus. Lepingu sõlmimise ajal kehtis TsK § 97, mille kohaselt riiklikele organisatsioonidele kinnistatud vara oli nende operatiivses halduses, st nad valdasid, kasutasid ja käsutasid riigile kuuluvat vara seaduses sätestatud ulatuses vastavalt nende tegevuse eesmärkidele ja vara otstarbele. Isikud, kelle operatiivsesse haldusse oli vara antud, täitsid omaniku õigusi ja kohustusi piiratud ulatuses. Majandusministeeriumi 24. augusti 1992. a määrusega ja Riigivaraameti 19. augusti 1992. a määrusega kehtestati "Riigiettevõtete haldusnõukogude, riiklike aktsiaseltside ja riiklikul omandil põhinevate osaühingute juhatuste pädevus tehingute teostamisel ettevõtete valduses, kasutuses ja käsutuses oleva varaga ning nende tehingute teostamise kord," mis nägi ette juhatuse pädevuse tehinguteks varaga. Tehingute loetelu ühtib esimest tüüpi riikliku aktsiaseltsi juhatuse ajutise põhimääruse 9. punkti 5. alapunktis märgitud loeteluga. Hageja põhikirjast ei tulene, et juhatuse kompetentsi kuuluks kolmandate isikute kohustiste täitmise tagamise otsustamine. Lepingu p-st 2.5 nähtub, et hageja kohustus hankima Vabariigi Valitsuse ja aktsiaseltsi juhtivorganite nõusolekud, mis olid vajalikud lepingu allakirjutamiseks ja laevade müügiks. Seega olid osapooled teadlikud, et lepingu allakirjutamiseks ja laevade müügiks oli vaja eelnevalt saada vastavad load. Hageja juhatuse koosoleku protokolli nr 4 kohaselt nõustus juhatus lepingu sõlmimisega, kuid pidas vajalikuks saada selleks Vabariigi Valitsuse nõusoleku ja otsustas ette valmistada vastava määruse projekti. Juhatuse koosoleku protokollis nr 5 on märgitud, et enne lepingu allakirjutamist peab olema luba laevade müügiks, samuti peaks Rahandusministeerium tegema korralduse, et kogu laevade müügist saadud raha jääks hageja käsutusse. Majandusministri kirjast (lepingu lisa nr 2) nähtub, et tulevikus hangitakse vajalikud Vabariigi Valitsuse nõusolekud ja kooskõlastused nii lepingule allakirjutamiseks kui laevade võõrandamiseks. Kuna see oli lepingu lisadokument, siis teadsid pooled, et lepingut ei või alla kirjutada ilma Vabariigi Valitsuse nõusolekuta. Kirjas märgiti, et Vabariigi Valitsusele esitatakse avaldus lepingu allakirjutamise heakskiitmiseks ja kõik aktsiaseltsi dokumendid. Lepingu lisaks olev ministri kinnituskiri ei ole haldusakt, mis loob õigusi ja kohustusi. Hagejal ei olnud õigust riigi laevu müüa ega laevade müümise õigust üle anda pankadele. Vaidlusalune leping ei võimaldanud hagejal täita võetud kohustust hageja muude vahendite arvel, laevade võõrandamine oli hagejale kohustuseks, mitte võimaluseks tasuda ESVA laen. Lepinguga võttis hageja endale kohustuse, et laevade müügist saadud raha maksavad ostjad otse pankade arvele. Sellist õigust vastavalt Korra p-le 12 hagejal lepingu sõlmimisel ei olnud. Sellega rikuti riigi õigust saada vara müügisummast 50%. Pangad olid lepingu sõlmimise ajal ESVA pankrotimenetluses võlausaldajad sama nõude ulatuses ja kasutavad pankrotiseadusest tulenevaid vastavaid õigusi ka pärast vaidlusaluse lepingu sõlmimist. Kostjad ei ole vastupidist tõendanud. Tuleb järeldada, et olenemata kostjate nõude rahuldamisest ESVA pankrotimenetluses, jääb lepingu järgi hagejal kohustus müüa laevad lepingus märgitud tingimustel. RAS Ookean põhivahendite võõrandamist kohustava lepingu sõlmimist ilma reaalset vara või raha vastu saamata tuleb käsitleda riikliku aktsiaseltsi majandustegevuse teadliku kahjustamisena. Tunnistajate F. Unduski ja T. Sildmäe ütlustega on tõendatud, et lepingu sõlmimiseks

ei olnud õiguslikku ega majanduslikku põhjendust, vaid riikide sõbralike suhete säilitamise vajadus. Peadirektor J. Põllu kinnitas kohtule, et lepingu pooled lähtusid heanaaberlikkusest. Peadirektorina tegi ta ministrile ettepaneku leida võimalus ESVA võla kustutamiseks riikidevahelise lepinguga. Seda ei tehtud ja pärast ühe laeva müümist ei saanud hageja talle lubatud osalust ESVA-s. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 28 kohaselt oli juriidilise isiku tsiviilõigusvõime piiratud tema eesmärkidega. Aktsiaseltsi põhikiri sisaldas aktsiaseltsi eesmärgid ja tegutsemisalad, millega piiritleti aktsiaseltsi kompetents ja ühtlasi loodi spetsiifiline õigusvõime. TsK § 66 lg 2 ja TsÜS § 67 lg 3 ei kuulu kohaldamisele, sest tegemist on õigusvõime ületamisega, mitte volituste ületamisega. TsÜS § 67 ei oma aga tagasiulatuvat jõudu. Kohus leidis, et laevade pandileping ei pea olema notariaalne tulenevalt laevaregistri põhimääruse punktist 47. Laevaregistri põhimäärus ei oma seaduse jõudu. Pandilepingu kehtetus tuleneb põhilepingu kehtetusest. Peale selle puudus hagejal õigus pantida riiklikus omandis olevaid laevu tulenevalt KMK §-st 34. Pandilepingu sõlmimise ajal 4. märtsil 1994. a kehtinud AÕS § 307 kohaselt võib laevaregistrisse kantud laevale seada registerpandi, kuid sama seaduse § 297 nõuab, et pandi registreerimine võib toimuda seaduses sätestatud korras. Vastavat korda seadusega kehtestatud ei ole, mistõttu ei saa pandi registreerimist laevaregistris pidada seaduslikuks. Seadusega vastuolus olevad tehingud on kehtetud. Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 1997. a otsusega linnakohtu otsus tühistati ja tehti uus otsus, millega hagi jäeti rahuldamata. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. aprilli 1998. a otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 1997. a otsus tühistati materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ning asi saadeti samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis, et TsK §-de 27 ja 28 kohaselt pidi 17. septembri 1993. a lepingu sõlmimisel juriidiline isik tegutsema oma põhikirja alusel ja tal oli õigusvõime vastavalt oma tegevuse kindlaksmääratud eesmärkidele. Sama sätestati ka ettevõtteseaduses, mille § 5 lg 2 kohaselt pidi ettevõtte tegevus vastama tema asutamisdokumentides ja põhikirjas toodud eesmärkidele ja tegutsemisaladele. TsK § 53 kohaselt oli kehtetu tehing, mille oli teostanud juriidiline isik vastuolus tema põhikirjaga või antud liigi organisatsioonide üldpõhimäärusega ettenähtud eesmärkidega. TsÜS § 80 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille on juriidiline isik teinud õigusvõimet ületades. Apellatsioonikohus jättis RAS Ookean tegevuse eesmärgid välja selgitamata ja 17. septembri 1993. a lepingu olemuse määratlemata, mistõttu jäi andmata juriidiline hinnang sellele, kas leping on sõlmitud kooskõlas tegevuse eesmärkidega ehk õigusvõime piires. Ükski juriidilise isiku organ ei ole pädev sõlmima õigusvõimet ületavat lepingut. Kui apellatsioonikohus leiab, et leping on sõlmitud õigusvõime piires, siis tuleb, määratledes lepingu olemuse, tuvastada, kas juhatus andis nõusoleku just sellesisulise lepingu sõlmimiseks, nagu

ning uue otsusega jäeti hagi rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on RAS Ookean juriidiline isik, kellele kuulub tema vara. Riigile ei kuulu mitte RAS Ookean vara, vaid 100% RAS Ookean aktsiatest. 17. septembri 1993. a lepingu sõlmimisel kehtis TsK § 28 lg 1, mille järgi juriidilisel isikul oli tsiviilõigusvõime vastavalt tema tegevuse eesmärkidele. Riikliku aktsiaseltsi õigusvõime tuleneb tema asutamise ja tegevuse aluseks olevatest õigusaktidest ning põhikirjast. TsK § 28 tuleb tõlgendada lähtudes sellest, missugused olid 1993. aastal turumajanduse tingimustes ettevõtte tegevuse üldised eesmärgid. RAS Ookean põhikirjas ei ole fikseeritud tema tegevuse eesmärki. Põhikirjas loetletud tegevusvaldkonnad ei ole samastatavad õigusvõimega. Ettevõtte üldtunnustatud tegevuse eesmärk turumajanduse tingimustes on kasumi saamine. Ettevõtteseaduse § 2 lg 1 kohaselt oli ettevõte ettevõtlusega tegelev majandusüksus, mis on seadusega ettenähtud korras tunnistatud juriidiliseks isikuks. Sama seaduse § 21 kohaselt oli ettevõte isemajandav, kes realiseerib oma vara oma äranägemisel. Seega ka RAS Ookean üheks eesmärgiks oli kasumi saamine ja aktsionäridele dividendide maksmine. RAS Ookean põhikirja kohaselt on tegemist esimest tüüpi riikliku aktsiaseltsiga. RAS Ookean põhikirja p 10 kohaselt on aktsiaseltsil õigus astuda lepingulistesse suhetesse välisriikide ettevõtete, pankade ja muude juriidiliste isikutega. Normatiivaktid, RAS Ookean põhikiri ja asutamisdokumendid mingeid piiranguid tema õigusvõime osas ette ei näinud. Seega tuleb RAS Ookean tegevuse eesmärkide määratlemisel lähtuda üldistest ettevõtte tegevuse eesmärkidest, s.o kasumi saamisest. 1993. aastal oli RAS Ookean majanduslikes raskustes ning 25. veebruaril 1993. a esitasid pangad tema vastu pankrotiavalduse, kuna ta ei olnud suuteline tasuma võlgnevust, mis põhines tema eelkäija Estrõbpromi (Eesti Kalatööstuse) poolt ESVA laenule 4. jaanuaril 1989. a antud tagatisel. Tagatiskohustisejärgi oli Eesti Kalatööstus kohustatud pankade ees vastutama 52% ESVA laenu eest võlgnikuga solidaarselt. Eesti Kalatööstuse tagatiskohustise kehtivust RAS Ookean ei ole vaidlustanud. Niisugustes tingimustes oli ettevõtte tegevuse eesmärgiks tingimuste loomine tegevuse jätkamiseks ja pankroti vältimine. Pankrotimenetluse käigus tegid RAS Ookean ja tema kõrgemalseisev organ, Majandusministeerium, pankadele ettepaneku, milles oldi nõus võtma endale kohustusi seoses ESVA laenu tagasimaksmisega. 17. septembril 1993. a sõlmisid RAS Ookean ja pangad lepingu, millega RAS Ookean kinnitas ja tagas tal juba lasuvaid võlaõiguslikke kohustusi. Lepinguga anti RAS-le Ookean 5-aastane maksetähtaeg ning RAS Ookean kohustus müüma 6 talle kuuluvat laeva selliselt, et ühe aasta jooksul müüakse üks laev. Pangad kui võlausaldajad loobusid RAS Ookean pankroti väljakuulutamise nõudest. Seega oli vaidlusaluse lepingu sõlmimine kooskõlas RAS Ookean tegevuse eesmärkidega. Lepingus on sõnaselgelt öeldud, et see on sõlmitud ESVA laenulepingust tulenevate maksekohustuste täitmiseks. Vaidlusalune leping tuleneb RAS Ookean poolt ülevõetud tagatiskohustisest ja seda ei saa käsitleda uue kohustuse võtmisena. Pooled ei andnud 17. septembri 1993. a lepingule liigitunnust, kuid leping vastab TsK § 5 lg 2 p 1 nõuetele ja on seetõttu tsiviilõiguste ja -kohustuste tekkimise aluseks. RAS Ookean juhatuse

Lepingu allakirjutamiseks oli olemas RAS Ookean juhatuse otsus.

kohaldamisele kuulub Rootsi seadus, kohaldas kohus, kuigi valesti, Eesti seadust (TsK § 50-53). Apellatsioonikohus eiras Riigikohtu kohustuslikke seisukohti seaduse tõlgendamisel. Erinevalt Riigikohtu seisukohast, mille kohaselt pidi tulenevalt TsK §-dest 27 ja 28 juriidiline isik tegutsema oma põhikirja alusel ja tal oli õigusvõime vastavalt oma tegevuse kindlaksmääratud eesmärkidega, asus ringkonnakohus seisukohale, et 1993. aastal oli riigi kapitalil põhineval juriidilisel isikul piiramatu õigusvõime vara võõrandamisel ja võõraste kohustiste tagamisel. Riigikohus osundas, et ettevõtteseaduse § 5 lg 2 kohaselt pidi ettevõtte tegevus vastama tema asutamisdokumentides ja põhikirjas toodud eesmärkidele ja tegutsemisaladele, ringkonnakohus seevastu leidis, et asutamisdokumendid antud juhul ei määratle ettevõtte tegevuse eesmärke. Ringkonnakohus on jätnud avamata 17. septembri 1993. a lepingu olemuse, mistõttu on jäänud tehingule õiguslik kvalifikatsioon andmata. Avatud ei ole ka hageja juhatuse otsuse sisu, mis andis nõusoleku vaid laenulepingu sõlmimiseks. Laenulepingu sõlmimist ringkonnakohus ei ole aga tuvastanud. Juhatuse koosoleku protokolli järgi puudutas otsus hoopis muuliigilist lepingut, sest laevade müügist saadud raha pidi jääma RAS Ookean käsutusse. Oletuslik ja ekslik on kohtu seisukoht, et RAS Ookean tegevuse eesmärgiks oli üksnes kasumi saamine ja dividendide maksmine. Asudes sellisele seisukohale, pidanuks kohus aga tegema õigusliku järelduse, et tehing, millega hageja võttis endale varalisi kohustusi teise isiku kohustuste tagamise või ülevõtmise korras, ei ole eesmärgipärane. Kohus ei ole motiveerinud, kuidas on võimalik saavutada dividende kohustuste mahu suurendamise ja laevade tasuta võõrandamise teel. Esimest tüüpi riikliku aktsiaseltsi ajutise põhimääruse kohaselt on seda liiki ettevõtte eesmärgiks, mis määratleb õigusvõime, riikliku majanduspoliitika teostamine. RAS Ookean oli tööhõivet ja toiduainete tootmist kindlustav kalatööstus. Hageja eesmärgiks oli tootmistegevus. Laevade tasuta võõrandamine ei vasta tema eesmärkidele. Ringkonnakohus jättis sisuliselt põhjendamata, miks ta ei nõustu hageja seisukohaga, et võõra isiku kohustise enda kanda võtmine, müügikohustuse võtmine, ilma et müüja saaks laevade müügist saadud raha, ja võõra isiku kohustuste tagamine ei vastanud hageja eesmärkidele (TsK § 53). RAS Ookean õiguspädevus on antud tema asutamisdokumentides, põhikirjas ja tegevuse aluseks olevates õigusaktides. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks jäävad kohaldamata õigusaktid, millele hageja tugines. "Riigiettevõtete haldusnõukogude, riiklike aktsiaseltside ja riiklikul omandil põhinevate osaühingute juhatuste pädevus tehingute teostamisel ettevõtete valduses, kasutuses ja käsutuses oleva varaga ning nende tehingute teostamise korras" ei ole riikliku aktsiaseltsi pädevusse antud ettevõtte varale pandilepingu sõlmimist ega ettevõtte varaga kolmandate isikute kohustiste täitmise tagamist. Sellised õigustoimingud ei kuulunud riikliku aktsiaseltsi õiguspädevusse ja olid kehtetud. Hageja varade suhtes kehtis riigi varale kehtestatud õiguslik re"iim. Vabariigi Valitsus laevade pantimiseks luba ei andnud. Valitsuse 5. aprilli 1994. a korraldusega anti õigus laevade müügiks, mitte aga vaidlusaluste lepingute sõlmimiseks. Selle korraldusega anti müügi ja raha saamise õigus hagejale, mitte pankadele. Ringkonnakohtu seisukoht, et Vabariigi Valitsus aktsepteeris hageja poolt

endale võetud kohustusi on motiveerimata. See seisukoht on vastuolus Riigikohtu praktikaga, mille järgi tühisest tehingust tsiviilõigusi ja -kohustusi ei teki ning sellise tehingu hilisem heakskiitmine ei ole võimalik. Lepingud on TsK § 51 kohaselt kehtetud. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et üksnes riigil on õigus vaidlustada tehinguid TsK § 52 järgi. Kohtuliku kaitse saamise õigus on seotud subjektiivse õiguse rikkumisega, mitte aga rikkumise õigusliku kvalifikatsiooniga. Pankrotiseaduse § 31 kohaselt on pankrotihalduril nii võlgniku kui ka võlausaldajate (sh riigi) ja töötajate huvide kaitsmise kohustus. Ringkonnakohus on protsessiõiguse normide rikkumisega hinnanud tõendeid lähtudes sellest, kas lepingu sõlmimine oli kasulik riigile välispoliitiliselt, mitte aga lähtudes kooskõlast RAS Ookean eesmärkidega. Kirjalike lepingute sõlmimiseks oli vajalik kirjalik volitus. Kirjalikult on vaid formuleeritud juhatuse otsus laenulepingu sõlmimiseks. Seega polnud direktoril õigust muud lepingut hageja nimel sõlmida. Apellatsioonikohus on hagi ja apellatsiooni piiride väliselt tuvastanud Eesti Kalatööstuse poolt väidetavalt võetud tagatiskohustise kehtivuse hageja suhtes. Kohtuotsuses puuduvad motiivid ja viited tõenditele, millest nähtuvalt arvatakse, et tegemist on Eesti Kalatööstuse suhtes kehtivate põhija tagatiskohustistega ning nende ülekandmisega hagejale. Kuna hageja ei ole tunnistanud, et ta oleks Eesti Kalatööstuse õigusjärglane, oleks tulnud kohtuotsuses põhjendada, mille alusel selline asjaolu on tuvastatud. Aluseta on kohtu väide, et hageja pole Eesti Kalatööstuse tagatiskohustise kehtivust vaidlustanud. Eesti Kalatööstuse garantiikirja esitasid kostjad alles teise astme kohtus ja hageja esindaja avaldas kirjalikult, et hageja ei tunnista tagatiskohustist. Sellele vastuväitele ei ole kohus vastanud. RAS Ookean hagi on ekslikult kvalifitseeritud tagasinõudmise hagina. Hagi ei esitanud haldur. Hagi esitati tavalisel tsiviilõiguslikul alusel, mitte aga pankrotiseaduse alusel. Vastuses kassatsioonkaebusele leidsid kostjad, et ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puuduvad alused. Apellatsioonikohus on asja uuel läbivaatamisel lähtunud Riigikohtu kohustuslikest seisukohtadest vastavalt TsKS §-le 349 lg 1. Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et ettevõtteseaduse § 21 kohaselt on ettevõte isemajandav, kes realiseerib oma vara oma äranägemisel. Aktsiaseltsi põhimääruse p 5 alusel vastutab aktsiaselts oma kohustuste eest kogu talle kuuluva varaga. Kohus on õigesti leidnud, et kehtivates normatiivaktides, hageja põhikirjas ja asutamisdokumentides ei ole sätestatud piiranguid riikliku aktsiaseltsi õigusvõime osas. Hageja põhikirjas on märgitud vaid ettevõtte tegevusalad, mida ei saa tegevuse eesmärkidega samastada. Põhjendamatud on kassaatori väited, et riikliku aktsiaseltsi eesmärgiks on riikliku majanduspoliitika teostamine ja et RAS Ookean näol oli tegemist tööhõivet ja toiduainete tootmist kindlustava kalatööstusega. Õige on kohtu seisukoht, et hageja kui iseseisva juriidilise isiku üldine tegevuse eesmärk on kasumi saamine ning majandusraskuste puhul on eesmärgiks tingimuste loomine tegevuse jätkamiseks ja pankroti vältimine. Õigesti on leitud, et leping on sõlmitud ettevõtte eesmärkide saavutamiseks. Väär on kassaatori seisukoht, et juriidilise isiku põhikiri annab lubatud tehingute ammendava loetelu. Leping oli hagejale majanduslikult kasulik, kuna see vältis pankrotti.

See, kas leping oli või võis olla ettevõttele majanduslikult kahjulik, ei muuda lepingut ettevõtte tegevuse eesmärkidega vastuolus olevaks.

tõenditega. Ringkonnakohtu otsuses on hageja vastuväiteid apellatsioonkaebusele kajastatud piisavalt ning põhiväidetega mittenõustumist on motiveeritud. TsKS §-st 232 lg 4 ei tulene, et apellatsioonikohus peaks kõigile apellatsioonkaebuse vastuväidetele andma hinnangu. Kohus on põhjendatult leidnud, et hagi on pankrotimenetluse käigus esitatud tagasinõudmise hagi. Hagi esitati 21. novembril 1995. a. Hageja pankrot kuulutati välja 30. oktoobril 1995. a. Asjas ei oma tähtsust, et hagiavaldusele on enne hagi esitamist alla kirjutanud hageja peadirektor. Kolleegiumi istungil palusid hageja esindajad kassatsioonkaebuse rahuldada selles toodud motiividel, kostjate esindaja aga palus jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus kuulub TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistamisele materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Apellatsioonikohus tühistas linnakohtu otsuse tervikuna ja tegi asjas uue otsuse. TsKS § 232 lg 4 sätestas, et otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Ringkonnakohus leidis, et 17. septembri 1993. a lepinguga RAS Ookean (kuni

asutamisdokumentides toodud eesmärkidele ja tegutsemisaladele. Sellest tulenevalt oli ettevõtte õigusvõime maht ära määratud ka sellega, missugused tegutsemisalad olid tema põhikirjas ja muudes asutamisdokumentides kindlaks määratud. Eraõigusliku juriidilise isiku universaalne õigusvõime sätestati alles tsiviilseadustiku üldosa seaduses, mis jõustus 1994. a 1. septembril. Hageja taotles vaidlusaluste lepingute kehtetuks tunnistamist ka TsK § 51 kohaselt, leides, et need ei vasta esimest tüüpi riikliku aktsiaseltsi juhatuse ajutise põhimääruse ja "Riigiettevõtete haldusnõukogude, riiklike aktsiaseltside ja riiklikul omandil põhinevate osaühingute juhatuste pädevus tehingute teostamisel ettevõtete valduses, kasutuses ja käsutuses oleva varaga ning nende tehingute teostamise korra" nõuetele. Ringkonnakohtu otsuses on vaid märgitud, et kohus ei ole tuvastanud aluseid tehingu kehtetuks tunnistamiseks TsK § 51 järgi. Seega ka selles osas ei vasta kohtuotsus TsKS § 232 lg 4 nõuetele. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et asjas kohaldamisele kuuluva seaduse käsitus on kohtuotsuses vastuoluline. Kohtuotsusest ei ole võimalik üheselt välja lugeda kohtu seisukohta, millise nõude ja millise asjaolu suhtes missuguse riigi seadus kohaldamisele kuulub. Kohtuotsuses tehtud viide TsÜS §-le 125 on õiguslikult põhjendamata, kuna vaidlustatud tehingute tegemise ajal see säte ei kehtinud ning seadusandja ei ole sellele tagasiulatuvat jõudu andnud. Kohtuotsuses on märgitud, et hagi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.