Kohtulahend

tunnistamist, millega V. Parksepp võeti kooperatiivi liikmeks, ning kohustada V. Parkseppa lõpetama ebaseaduslik valdus Tallinnas Katleri 3-40 korteri osas. Ühtlasi palus ta end vastu võtta elamuühistu liikmeks ja eraldada talle elamispind Tallinnas Katleri tn 3"40. F.-S. Lutkat põhjendas oma nõuet sellega, et ta on sündinud Eestis, L. Loik on tema vennatütar, kes elas oma emaga ühetoalises korteris. F."S. Lutkati Tallinnas elamise perioodidel elas L. Loik tema juures. 1989. a tuli L. Loik elama tema juurde Saksamaale. Ema sunnil loobus L. Loik esitatud avaldusest Tallinnas Katleri 3-40 korteri osas. Tallinna Linnavolikogu 9. mai 1991. a otsus "Elamupoliitika põhisuundade kohta" p-s 5.1 märgitud piirang ei kehti tema osas. L. Loik soovis kooperatiivist välja astuda tingimusega, et osak antakse üle F.-S. Lutkatile. EK Kalda 19. veebruari 1992. a volinike koosolek ei olnud kvoorumi puudumise tõttu pädev otsuseid vastu võtma. Tallinna Linnakohtu 18. detsembri 1997. a otsusega lõpetati menetlus Tallinnas Katleri 3-40 korterile omandiõiguse tunnistamise nõude osas. Muus osas jäeti hagid EK Kalda ja V. Parksepa vastu rahuldamata. V. Parksepa vastuhagi L. Loik"i vastu EK Kalda liikmete hulka kuulumise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja 10000 krooni saamiseks jäeti rahuldamata. V. Parksepa vastuhagis L. Loik"i ja F."S. Lutkati vastu korteriorderi nr 595 väljaandmise õigustühiseks tunnistamiseks lõpetati menetlus. EK Kalda otsuste kehtetuks tunnistamise nõudes leidis kohus, et see vaidlus tuleb lahendada õigusaktide alusel, mis reguleerisid eluruumi kasutamist ja kooperatiivi liikmelisust otsuste vastuvõtmise ajal. Sel ajal kehtinud EK § 108 nägi ette, et õigus astuda elamukooperatiivi ja saada kooperatiivi korter on elamistingimuste parandamist vajavatel kodanikel. Elamukooperatiivi liikmeks võis võtta 18"aastaseks saanud kodaniku, kes alaliselt elab asulas, kus moodustatakse elamukooperatiiv ning kes vajab elamistingimuste parandamist vastavalt EK §-le 25. Elamukooperatiivi liikme õigused ja kohustused määrati EK § 115 kohaselt elamukooperatiivi põhikirjaga. EK Kalda põhikirja p 17 järgi oli elamukooperatiivi liikmel muuhulgas õigus anda kooperatiivi liikmete üldkoosoleku (volinike koosoleku) nõusolekul oma osamaks üle temaga alaliselt koos elavale täiskasvanud perekonnaliikmele (abikaasa, vanemad, lapsed), kui ta lahkub kooperatiivist ja asub elama teise elukohta. Poolte seletuste ja L. Loik`i avaldustega 14. oktoobrist 1991. a ja 11. novembrist 1991. a luges kohus tõendatuks, et L. Loik elas ja soovis elama jääda EK Masti liikmena eluruumi Tallinnas Mahtra tn 36-34 ning soovis välja astuda EK-st Kalda. Tõendatud pole hagejate väited 14. oktoobri avalduse kirjutamisest sunni mõjul. Soovi EK-st Kalda välja astuda kinnitas L. Loik uuesti 11. novembri 1991. a avalduses. Seega on L. Loik tahtnud EK-st Kalda välja astuda ja kooperatiiv on tema soovi arvestanud vastavate otsuste tegemisel. L. Loik"i soovi anda osak üle F."S. Lutkatile kooperatiivi volinike koosolek ei rahuldanud. Koosolek tugines põhikirja punktile 7, mille kohaselt võetakse kooperatiivi liikmeks kodanikke, kes pidevalt elavad ja on alaliselt sisse kirjutatud Tallinnas, Maardu linnas või Saue alevis Tallinna Linna RSN TK ja ENSV Ametiühingute nõukogu poolt kinnitatud Tallinnas elamukooperatiivi astuda soovivate kodanikearvestuse eeskirjades ettenähtud aja jooksul, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. F.-S. Lutkat pole tõendanud, et tema kooperatiivi liikmeks vastuvõtmiseks olid nõutavad tingimused täidetud. Kohus luges ka tõendatuks, et hagejad pole perekonnaliikmed: nad ei elanud 1991. a koos vaidlusaluses korteris ega mujal ja ei

saanud seega omada ühist majapidamist. Kohus leidis, et hagejate väide, mille kohaselt L. Loik esitas avalduse kooperatiivi liikmest lahkumiseks vaid tingimusel, et osak antakse üle F.-S. Lutkatile, on tõendamata. Sellise tingimuse esitamine poleks olnud kooskõlas ka kooperatiivi põhikirjaga. Kohus tuvastas, et kooperatiivi volinikke oli 19. veebruari 1991. a volinike koosoleku ajal 55 ja nendest osales koosolekul 38 liiget. Vaidlustatud otsuse poolt hääletas 38 volinikku. Seega hääletas otsuse poolt põhikirja punktis 46 nõutud 2/3 volinikest ja väited koosolekul kvoorumi puudumise kohta on alusetud. Apellatsioonkaebuse linnakohtu otsusele esitasid F."S. Lutkat ja L. Loik. Viimase loobumise tõttu apellatsioonkaebusest tema kaebuse osas apellatsioonimenetlus lõpetati. F.-S. Lutkati apellatsioonkaebuses paluti linnakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada hagi EK Kalda otsuste kehtetuks tunnistamise osas. Kaebuses vaidlustati linnakohtu seisukoht, et hagejad pole perekonnaliikmed ja väideti, et L. Loik on kogu aeg elanud koos oma tädiga ja olnud tema ülalpidamisel. Samuti peeti alusetuks väidet, et F."S. Lutkat pole 10 aastat elanud Eestis, kuna talle anti Tallinnas Katleri 3-40 korteri võtmed ja sellega valdus ning ta tasus 1991. a I kvartalis korteri eest kommunaalmakseid. Arusaamatuks peeti kohtu järeldust kvoorumi olemasolu kohta elamukooperatiivi üldkoosolekul, kuna vaidlusaluse otsuse vastuvõtmise ajal oli kohal 28 volinikku, mida on kinnitanud kostja V. Parksepp. Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata, leides, et kohus on põhjendatult lähtunud EK Kalda otsustele hinnangu andmisel otsuste vastuvõtmise ajal kehtinud seadustest ja elamukooperatiivi põhikirjast. Kohus on hinnanud esitatud tõendeid ja otsus on tõenditega vastavuses. Kohus jõudis järeldusele, et hagejad ei olnud perekonnaliikmed kooperatiivi põhikirja p 17.4 mõttes, kuivõrd nad ei elanud 1991. a koos vaidlusaluses korteris ega ka mujal ning ei omanud ühist majapidamist. Kohtu seisukoht rajaneb esitatud tõenditel ja on kooskõlas vaidlusalusel perioodil EK §"s 51 lg 2 kehtestatud perekonnaliikme mõistega. Ekslikuks peeti apellandi väidet, mille kohaselt L. Loik"ile väljastatud orderil oleva kandega F.-S. Lutkati perekonnaliikmena korterisse kolimiseks on tõendatud, et nad olid perekonnaliikmed. Ringkonnakohus leidis, et 19. veebruaril 1992. a oli elamukooperatiivis 55 volinikku ja kuna koosolekul osales 38 volinikku, siis võttis koosolekust osa 2/3 volinikest. Vastuvõetud EK Kalda otsused olid ka vormiliselt kooskõlas põhikirja nõuetega Kassatsioonkaebuse esitas F.-S. Lutkat, kes palus teha asjas uue otsuse, millega: 1) rahuldada tema nõuded ning tuvastada EK Kalda otsuste õigustühisus; 2) kohustada vastustajat võtma ta EÜ Kalda liikmeks seoses L. Loik"i osaku üleandmisega vastavalt nende 11. novembri 1991. a taotlustele; 3) kohustada vastustajat talle üle andma Tallinnas Katleri 3-40 asuva korteri valduse; 4) mõista vastustaja kanda kohtukulud. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt pidi kohus arvestama mitte 1988. a, vaid taotluste esitamise ajal 11. novembril 1991. a valitsenud õiguslikku olukorda, mil kehtis Tallinna Linnavolikogu 9. mai 1991. a otsus. See otsus seisab õigusaktide hierarhias kõrgemal EK Kalda 1988. a põhikirjast ning kooperatiivide põhikirjad pidid 1991. a vastama sellele otsusele. Põhikirja sätted, mis olid linnavolikogu otsuses sätestatuga vastuolus, ei kuulunud enam rakendamisele. Seega juhindusid

kohtud põhikirjast, mis ei olnud enam täies ulatuses kehtiv. Eelnevaga rikuti kassaatori põhiseaduse §-st 12 tulenevat õigust saada seaduse ees koheldud võrdselt kõigi kodanikega. Võrdõiguslikkuse printsiip keelas kassaatorit kohtlemast 1988. a kehtinud sätete alusel, kui teisi koheldi 1991. a kehtinud sätete alusel. Ka 1988. a kehtinud õiguskorras kujutas osaku üleandmise sõltuvusse seadmine perekonnaliikmeks olekust ja teatud ajaperioodil kindlas elukohas elamisest võrdõiguslikkuse põhimõtte olulist rikkumist. Samaaegselt rikuti kassaatori põhiseaduslikku õigust vabale eneseteostamisele ja omandile. Sellest tulenevalt on igaühel õigus sõlmida lepinguid isikutega omal vabal valikul, sealhulgas üle anda osakut elamukooperatiivis. Lahendades hagejate taotlusi linnavolikogu otsuse alusel, ei oleks kassatori põhiseaduslikke õigusi rikutud. Eelnevate kohtuotsustega kinnitatud põhiõiguste rikkumisi ei saa põhiseaduse § 152 kohaselt lubada. Eelnevast tulenevalt olid hagejate 11. novembri 1991. a taotlused põhjendatud. L. Loik"i 11. novembri 1991. a tingimusliku taotluse võis kas tervikuna rahuldada või tervikuna rahuldamata jätta. Ringkonnakohus on ekslikult tuvastanud, et L. Loik esitas 14. oktoobril 1991. a avalduse EK Kalda juhatusele. Nimetatud avaldus oli adresseeritud Tallinna Linna Kooperatiivide Valitsuse juhatajale ega saanud olla aluseks EK Kalda otsusele. Alates 1977. a elab kassaator poole aasta kaupa Hamburgis ja Tallinnas, mida teab tõendada tema abikaasa. Seega vastab kassaator linnavolikogu otsuses sätestatud tingimustele. Pärast iseseisvuse taastamist võib elamukooperatiivide tegevustvaadelda vaid kooskõlas kehtiva konstitutsiooniõigusega. Eeltoodust tulenevalt peavad kõik õigustoimingud olema kooskõlas õigusriikluse põhimõttega, mille hulka kuulub ka õiguslik ärakuulamine. Hagejaid 19. veebruari 1992. a koosolekule ei kutsutud ja neil puudus võimalus avaldada oma seisukohta. Taotluste menetlemise kohta koostatud protokoll peab sisaldama kohalviibinud volinike nimesid, käsitletud küsimust, selle kohta esitatud seisukohtade olulist sisu ja hääletusele pandud küsimuse täpset formuleeringut, samuti seda, et on tuvastatud asjaosaliste korrapärane koosolekule kutsumine. Viimatinimetatud andmed, samuti koosolekust osavõtnute nimed 19. veebruari 1992. a protokollist ei nähtu. Lisatud kooperatiivi liikmete nimekirja järgi oli kooperatiivis 60 liiget, mida kinnitab ka protokoll. Seega oli volinike koosoleku otsustamisvõimelisuseks vajalik 2/3 volinike ehk 40 voliniku kohalolek. Kuna protokolli kohaselt see nii polnud, siis ei olnud volinike koosolek otsusevõimeline. Volinike koosoleku protokoll ei kujuta õigusriiklikult otsust esitatud taotluse kohta. Otsused tuleb pärast asjaosaliste õiguslikku ärakuulamist teha kirjalikult ja põhjendada. Seda pole EK Kalda ega EÜ Kalda tänaseni teinud. Hagejatele pole ühestki kirjalikust otsusest teatatud ega ühtegi kirjalikku otsust kätte toimetatud. Eeltoodust tulenevalt pole õigusriiklikult tehtud tänaseni ühtegi otsust

seisukohtade juurde. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub osaliselt tühistamisele ja kassatsioonkaebus osaliselt rahuldamisele. Nii enne 1. septembrit 1998. a kehtinud TsKS § 336 lg 1 kui ka 1. septembril 1998. a jõustunud TsMS § 353 kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas apellatsioonikohus on õigesti kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõiguse norme ning järginud protsessiõiguse norme. Ringkonnakohtu jaoks oli kehtestatud TsKS §-s 301 lg 1 piirang, mille järgi apellatsioonikohus oli seotud apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidetega. TsKS § 301 lõigetes 2 ja 3 keelati apellatsioonkaebuses esitada nõudeid, mida ei esitatud esimese astme kohtus, samuti laiendada pärast apellatsioonkaebuse esitamist kaebust neile kohtuotsuse osadele, mida ei olnud märgitud apellatsioonkaebuses. TsKS § 336 lg 2 kohaselt ei võinud kassaator põhjendada oma seisukohta tõenditega, mida ei esitatud alama astme kohtus, kui ta ei tõenda, et seda ei olnud võimalik varem teha. Põhjendused, miks tõendit polnud võimalik esitada varem, tuli esitada TsKS § 325 lg 2 kohaselt kassatsioonkaebuses. Eeltoodust tuleneb, et ka kassatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud tsiviilkohtupidamise seadustiku järgi ei võinud kassatsioonkaebuses esitada nõudmisi, mida ei olnud esitatud alama astme kohtutes, esitada uusi tõendeid nende varasema esitamise võimatust tõendamata ja tugineda asjaolule, millele ei tuginetud varem. TsMS § 353 lg 2 keelab expressis verbis kassatsioonkaebuses hagi aluse ja eseme muutmise ning nõuete esitamise, mida ei esitatud varem. Eeltoodu tõttu jätab kolleegium tähelepanuta kassatsioonkaebuse resolutsiooni 2. ja 3. punktis esitatud taotlused, kuna neid ei esitatud apellatsioonkaebuses. Samuti jätab kolleegium tähelepanuta kassaatori väite volinike koosoleku otsuse kehtetusest tema 19. veebruari 1992. a volinike koosolekule kutsumatajätmise ja talle koosoleku otsuse saatmata jätmise tõttu. Nimetatud asjaolud ei olnud hagi aluseks. Volinike koosolekule kutsumata jätmisega põhjendas F."S. Lutkat otsuste kehtetust alles kassatsioonkaebuses ja otsuse temale saatmata jätmisega apellatsioonikohtu istungil. Kuna kassatsioonkaebuses viidatud tunnistajate ülekuulamist pole varem taotletud, siis on kassatsioonkaebuse väited tunnistajate võimalikest ütlustest asjakohatud. Kolleegium peab alusetuks kassatsioonkaebuse väiteid kassaatori põhiseaduses sätestatud õiguste rikkumise kohta. Hagejate poolt EK-le Kalda avalduste esitamise, nende menetlemise ja avalduste kohta otsuste tegemise ajal Eesti Vabariigi 1992. a põhiseadus ei kehtinud. Tagasiulatuvat jõudu ei ole põhiseadusele antud. Kolleegium ei nõustu kassaatori väitega, et kohtud pidid vaidluse lahendamisel juhinduma Tallinna Linnavolikogu 9. mai 1991. a otsusega heaks kiidetud Tallinna elamupoliitika põhisuundadest. Nimetatud otsusega kiideti heaks elamupoliitika põhisuunad ja kohustati linnavalitsust need aluseks võtma konkreetsete otsuste väljatöötamisel. Seega ei kehtestanud see otsus uusi norme elamukooperatiivi osaku üleandmiseks, vaid andis suunad, millistest lähtudes tuli linnavalitsusel välja töötada otsuste kui volikogu õigustloovate aktide eelnõud. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu poolt

Vabariigi Valitsus neid ei tühista, ei muuda või kui nad ei ole vastuolus käesoleva seadusega või järgnevate Eesti Vabariigi normatiivaktidega. Seega on kohtud vaidluse lahendamisel põhjendatult juhindunud enne 1. juulit 1992. a kehtinud elamukoodeksist ja EK Kalda põhikirjast. Kuna kohtud lahendasid asja seaduse alusel, mille järgi tuli lahendada ka teised analoogilised vaidlused, siis ei tõusetu küsimust võrdõiguslikkuse põhimõtte rikkumisest kassatori suhtes. Samuti ei ole rikutud kassaatori õigust vabale eneseteostusele ja omandile. Elamukooperatiivi liikmeks, kellel oli õigus lahkuda kooperatiivist ja anda osamaks kooperatiivi liikmete üld- või volinike koosoleku nõusolekul üle teisele isikule, oli L. Loik. Osamaksu üleandmise õigust piiras seadus ja EK Kalda põhikiri. See, et L. Loik"i 19. veebruari 1992. a koosolekule ei kutsutud, tema avaldus rahuldati osaliselt ning ta arvati kooperatiivi liikmete hulgast välja, ei riku kassaatori õigusi. Eeltoodu võis rikkuda vaid L. Loik"i õigusi, kes enda kooperatiivi liikmete hulgast väljaarvamist pole vaidlustanud ning hagi nõuete osas loobus apellatsioonkaebusest. Kassaatori õigusi võib rikkuda tema elamukooperatiivi liikmeks vastuvõtmata jätmine ja L. Loik`i 11. novembri 1991. a avalduse teise taotluse rahuldamata jätmine, milles L. Loik soovis anda oma osamaksu üle kassaatorile. Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et L. Loik ei esitanud 14. oktoobril 1991. a avaldust mitte EK Kalda juhatusele, vaid Tallinna Linna Kooperatiivide Valitsuse juhatajale. Linnakohtu toimiku 2-979/94 leheküljel 18 on L. Loik`i 14. oktoobril 1991. a dateeritud avaldus, mis on adresseeritud EK Kalda juhatajale. Kolleegium leiab, et elamukooperatiivi protokollis fikseeritud otsuse kehtetust ei too kaasa see, et otsust ei vormistatud eraldi dokumendina. 1992. a veebruaris kehtinud EK Kalda põhikiri ei näinud sellise rikkumise tagajärjena ette otsuse kehtetust. 19. veebruari 1992. a volinike koosoleku otsust on põhjendatud. EK Kalda põhikiri ei kehtestanud 1992. a veebruaris volinike koosolekule kutsumise korda ja kutsumise tõendatuse kajastamise nõuet protokollis. Kassatori õigusi ei riku see, kas ja kuidas kutsuti koosolekule volinikud. Kassaatori õigusi võib rikkuda põhikirjas nõutud 2/3 volinike puudumine tema elamukooperatiivi liikmeks vastuvõtmisest keeldumise otsustamisel. Apellatsioonkaebuses vaidlustati volinike arv, kes hääletasid kassatorile osamaksu üleandmise vastu. Seda, et 19. veebruaril 1992. a eelnimetatud otsuse vastuvõtmise ajal oli elamukooperatiivis 55 volinikku apellatsioonkaebuses ei vaidlustatud. Seega jääb tähelepanuta kassaatori väide, et kooperatiivis oli vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal 60 volinikku. Ringkonnakohtu otsus kuulub osaliselt tühistamisele. EK Kalda põhikirja p 46 lg 4 kehtestas nõude, et koosoleku protokolli esimest eksemplari koos registreerimislehega säilitatakse kooperatiivis. Seega oli nõutav koosolekust osavõtjate registreerimine ja registreerimislehe säilitamine koosoleku protokolli juures. Apellatsioonikohus luges 19. veebruari 1991. a koosolekust osa võtnud ja vaidlustatud otsuste poolt hääletanud volinike arvu " 38 " tõendatuks ainult koosoleku protokollis märgitud volinike arvuga. Ringkonnakohus pole andnud hinnangut apellatsioonkaebuse väitele, mille kohaselt F."S. Lutkatit puudutava otsuse vastuvõtmisel osales 28 volinikku. See väide rajanes V. Parksepa kohtuotsuses fikseeritud seletusele.

Kassaatori taotluse kohtukulude väljamõistmiseks jätab kolleegium käsitlemata, kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. aprilli 1998. a otsus tühistada osas, millega jäeti muutmata Tallinna Linnakohtu 18. detsembri 1997. a otsus, millega jäeti rahuldamata Florence-Silvia Lutkati hagi tunnistada kehtetuks elamukooperatiivi Kalda otsused tema elamukooperatiivi liikmeks vastuvõtmisest keeldumise ja Vambola Parksepa elamukooperatiivi liikmeks vastuvõtmise kohta. Tühistatud osas saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada Florence-Silvia Lutkatile 22. mail 1998. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, A. Kull, L. Laarmaa , J. Luik, T. Vernik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.