Kohtulahend

kohustusest. TLS § 54 1. ja 2. lõikes on antud töölepingu peatumise mõiste, samuti märgitud, et töölepingu peatumine ei too endaga kaasa töölepingu lõpetamist ning et seaduses ettenähtud juhtudel säilitatakse töötajale töölepingu peatumise ajaks palk või makstakse muud hüvitist. Hageja ei nõua hüvitist nende kuude eest, mil ta oli sünnituseelsel puhkusel, vaid ta nõuab hüvitist põhjusel, et tööandja ei teatanud talle töölepingu lõpetamisest kirjalikult ette. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et hagejale teatati töölepingu lõpetamisest kaks kuud ette, mida tõendab 2. mail 1997. a saadetud kiri. TLS § 87 lg 1 p 1 kohaselt on tööandja kohustatud töötajale töölepingu lõpetamisest teatama, teate kättesaamises veendumise kohustust ei ole tööandjale aga pandud. TLS § 87 lg-s 2 ette nähtud hüvitis ei ole seaduse mõtte kohaselt vaadeldav trahvina, mida tööandja peab maksma, vaid see on hüvitis töötajale selle eest, et ta ei saanud küllalt kiiresti asuda uuele töökohale. Kolleegiumi istungil palusid hageja ja tema esindaja kassatsioonkaebuse rahuldada selles märgitud motiividel. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub TsMS § 363 p 1 alusel tühistamisele materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Hageja taotles tööandjalt hüvitise väljamõistmist põhjusel, et temaga lõpetati tööleping TLS § 86 p 1 alusel seoses ettevõtte likvideerimisega, ilma et tööandja oleks talle sellest vähemalt kaks kuud kirjalikult ette teatanud. Juhud ja tähtajad, millal tööandja on kohustatud töölepingu lõpetamisest töötajale kirjalikult ette teatama, on loetletud TLS § 87 lg-s 1. Vastavalt TLS § 87 lg 1 p-le 1 on ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni likvideerimisel tööandja kohustatud töölepingu lõpetamisest töötajale vähemalt kaks kuud kirjalikult ette teatama. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu lõpetamisest kirjaliku etteteatamise tähtaja järgimata jätmisel maksma töötajale hüvitist keskmise päevapalga ulatuses iga tööpäeva eest, mille võrra töölepingu lõpetamisest vähem ette teatati. Töölepingu seaduses ja teistes seadustes ei ole sätestatud, et tööandja vabaneks nendest kohustustest juhul, kui tööleping on peatunud. Seega ei kuulu töölepingu peatumist reguleerivad sätted asjas kohaldamisele. TsMS § 353 lg 3 kohaselt ei või Riigikohus tuvastada hagi aluseks olevaid asjaolusid ning Riigikohtu otsus võib põhineda vaid alama astme kohtu otsusega tuvastatud asjaoludel. Kuna apellatsioonikohtu otsusega on esimese astme kohtu otsus tühistatud ja ringkonnakohus on vaid tuvastanud, et hageja oli enne temaga töölepingu lõpetamist ajutiselt töövõimetu, siis tuleb asi saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsiooniastmes hageja poolt kantud advokaadikulu 8900 krooni väljamõistmine otsustatakse asja sisulisel läbivaatamisel. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. juuni 1998. a otsus ja saata asi samale apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Tagastada Riina Rannale 15. juulil 1998. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed: A. Kull, L. Laarmaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.