Kohtulahend

kohtule arutamiseks teises kohtu koosseisus. Vaidlusalune elamu " osak aedlinna ehitusühingus Uus Tare " natsionaliseeriti 1940. a detsembrikuus. 1945. a valitsuse määrusega elamut ei tagastatud, vaid otsustati anda see üle moodustatud elamuehituslikule kooperatiivile. Nimetatud määrus tühistati 1949. a. Kuna natsionaliseerimine toimus juba 1940. a, siis vara õigusvastase võõrandamise ajal oli selle omanikuks hageja isa ja hagejal ei olnud isa surma korral võimalik elamut pärida, samuti ei saanud kostja isa sellel ajal pärandist loobuda. Vara õigusvastaselt võõrandamise ajal kuulus vara hageja isale. Vastavalt ORAS §-le 8 lg 3 on omandireformi õigustatud subjektideks juhul, kui vara endine omanik on surnud ning puudub testament, endise omaniku vanemad, abikaasa ja lapsed ning lapselapsed, kui nende vanemad on surnud. Linnakomisjon, kes tegi vara tagastamise kohta otsuse, ei arvestanud pärimisõigusest loobumist. Seda otsust pooled ei vaidlustanud. Hageja nõue on oma sisult mittenõustumine eelnimetatud otsusega, kuid linnakomisjoni otsusele kaebust nõutavas korras ei esitatud. Hageja täpsustatud nõue ei käsitlenud elamu kahte mõttelist " osa, vaid elamut tervikuna. Nimetatud küsimuses oli lahend linnakomisjoni otsuse näol olemas, mille kohaselt pooltele tagastati elamu võrdsetes osades, kusjuures hageja oli oma osa kohtulahendi tegemise ajaks juba võõrandanud. F. Puusepp esitas kohtule nõude tunnistada tema pärimisõigust Franz-Georg-Leopold Kogelile kuulunud varale, sh Tallinnas, Maasika 5 asuvale majavaldusele tervikuna. Kohus rahuldas nõude osaliselt ja seda elamu " mõttelise osa suhtes, pidades vajalikuks ülejäänus menetlus lõpetada, käsitledes selles osas hageja nõuet omandiõiguse tunnistamisena. Sellist nõuet hageja ei esitanud. Kohus ei arvestanud, et vaidlusalune elamu kui õigusvastaselt võõrandatud vara, oli tervikuna tagastatud endise omaniku pärijatele, kelleks olid hageja ja kostja. Millise " mõttelise elamuosa suhtes kohus hagi rahuldas ja millise osa suhtes menetluse lõpetas, kohtuotsusest ei selgu. Kassatsioonkaebuses palus F. Puusepp tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks arutamiseks samale kohtule. Kassaator leidis, et ringkonnakohus on oma otsuses lähtunud valest eeldusest, et esitatud hagi vaidlustab sisuliselt Tallinna Linnakomisjoni 14. märtsi 1994. a otsust nr 2071. Käesolev hagi ei vaidlusta Tallinna Linnakomisjoni otsust, vaid on sisuliseks eelduseks seda teha. Kassaator on kogu aeg olnud seisukohal, et õigustatud subjektiks tema isale kuulunud elamu Maasika 5 suhtes on ainult tema, kuna isa suri enne maja lõplikku natsionaliseerimist 1949. a. Hageja ainsa pärijana võttis pärandi vastu ja asus seda valdama. Kuna kassaatoril ei olnud esitada Tallinna Linnakomisjonile testamenti ega ka seadusjärgset pärimisõiguse tunnistust, siis tagastati elamu kahele õigustatud subjektile. Kohtul on täielik alus asja sisuliselt arutada ning teha otsus, millega tuvastada, kas hageja võttis 1949. a pärast isa surma temast maha jäänud vara vastu või mitte. Üksnes pärast selle küsimuse lahendamist on kassaatoril võimalik vaidlustada Tallinna Linnakomisjoni otsust, millega vara tagastati kahele õigustatud subjektile kui omaniku pärijatele. Rikkudes TsKS §-s 301 lg 1 sätestatut on ringkonnakohus väljunud apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piirest. Vastustaja leidis, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik. Kolleegiumi istungil jäid kassaator ja tema esindaja kaebuse väidete juurde.

Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 2 alusel protsessiõiguse normi rikkumise tõttu. Asja Iastme kohtule arutamiseks saatmise põhjuseks oli ringkonnakohtu otsuse järgi see, et kohtuotsusest ei selgu, kumma mõttelise osa, kas hagejale või kostjale tagastatud osa suhtes hagi rahuldati ja millise osa suhtes menetlus lõpetati. Tähelepanuta on jäänud, et hageja esialgses nõudes omandiõiguse tunnustamiseks " mõttelisele osale elamust lõpetas kohus menetluse ja seda apellatsioonikorras ei vaidlustatud. TsKS §-s 318 lg 1 sätestatu puudumisel võis asja I astme kohtule uueks läbivaatamiseks saata, kui see oli vajalik asja õigemaks ja kiiremaks lahendamiseks. Selliseid tagasisaatmise aluseid apellatsioonikohus tuvastanud pole. Tuvastamata vara õigusvastase võõrandamise aega ja vara omanikku sellel ajal leidis linnakohus, et Franz Georg-Leopold Kogelile kuulunud vara võtsid vastu nii hageja kui ka kostja isa Fred Kogel ja järeldas sellest, et pärandaja varast " mõttelise osa päris hageja ja " mõttelise osa päris kostja isa. Seetõttu rahuldati hagi ainult pooles mõttelises osas Franz-Georg-Leopold Kogelile kuulunud vara suhtes. Teise mõttelise osa pärijaks loeti kostja isa. Küsimust sellest, millise mõttelise osa suhtes hagi rahuldati, ei saa tõusetuda. Seega oli ringkonnakohtul võimalik asi lahendada. Juhindudes TsMS §-st 362 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. mai 1998. a otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Franziska Puusepale 27. mail 1998. a ja 18. juunil 1998. a tasutud kautsjon 3682 (kolm tuhat kuussada kaheksakümmend kaks) krooni 50 senti. Eesistuja H. Jõks Liikmed L. Laarmaa, J. Rätsep

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.