3-2-1-119-98
Eesti Vabariigi nimel Tartus 1. detsembril 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja J. Rätsep, hageja J. Muhu ja kostja OÜ Estonia esindaja vandeadvokaat L. Glikmani osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 2. novembril 1998. a Jüri Muhu kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. mai 1998. a otsuse Jüri Muhu hagis OÜ Estonia vastu vara eraldamise kohustamiseks, kahju hüvitamiseks ja 137 908 krooni saamiseks. Järva Maakohtule 10. detsembril 1993. a esitatud hagis palus Jüri Muhu tunnistada tema õigust OÜ-st Estonia välja astuda ja eraldada OÜ Estonia varast tema osa summas 903 370 krooni. Selle summa eest soovis hageja endale saada Oisu remondi- ja hoiukompleksis olevat ladu koos platside, piirete ning seadmetega kogumaksumusega 364 895 krooni. Hageja palus kohustada kostjat sõlmima temaga lepingu selle vara erastamiseks. Ülejäänud 538 475 krooni osas soovis hageja saada käibevara või raha. Veel palus hageja kostjalt välja mõista tööosaku eest 137 908 krooni. Hageja tugines põllumajandusreformi seaduse (PõRS) §-dele 17 ja 21, asjaõigusseaduse §-dele 80 ja 81, osaühingu asutamislepingu p-le 7 ja osaühingu põhikirja p-dele 14 ja 23. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista põhiseaduse § 25 alusel tema õiguste ahistamisega tekitatud kahju 70 000 krooni, kuna kostja venitas 9 kuud hageja nimele tööosakute ja osatähtede vormistamisega. Järva Maakohus jättis 22. detsembri 1994. a otsusega hagi rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt võimaldas kostja hagejal kasutada oma tööosakut ühismajandi varas. Tööosaku realiseerimise viis, kord ja tähtajad sätestati ühismajandi Estonia reorganiseerimise ja tegevuse lõpetamise kavas. Hageja ei ole esitanud taotlust osaühingust välja astuda ja kostja ei ole ka selleks takistusi teinud, mistõttu puudub vajadus tunnistada hageja õigust osaühingust välja astuda. Puudub seaduslik alus kostja kohustamiseks hagejale vara eraldamiseks. Üldkoosoleku otsusega määratud tähtpäevaks, milleks oli 15. märts 1993. a, hageja ei esitanud vara natuuras eraldamise taotlust. Põhikirja p-de 14 ja 23 esialgne redaktsioon reguleeris osaühingust väljaastumist tööosaku arvel saadava varaga, mitte aga varaga osatähe maksumuse ulatuses. Põhikirja muudetud redaktsiooni järgi on osanikul õigus ühingust välja astuda ja saada vara natuuras talupidamise alustamiseks. Tööosaku eest 137 908 krooni saamise nõude jättis kohus rahuldamata seetõttu, et hageja ei tasunud nõudesummalt riigilõivu. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud moraalse ja materiaalse kahju tekitamist. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15. jaanuari 1997. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis rahuldamata J. Muhu hagi tööosaku eest 137 908 krooni saamiseks. Selles osas tegi apellatsioonikohus uue otsuse. Apellatsioonikohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt välja tööosaku eest 137 908 krooni, riigilõivu 4637 krooni ja advokaaditasu 5496 krooni. Ringkonnakohus leidis, et kostjale on hageja tööosak summas 137 908 krooni üle läinud ja tööosaku osas oli põllumajandusreform hageja jaoks lõppenud. Tulenevalt TsK §-st 477 oli hagejal õigus nõuda
kostjale üleläinud tööosaku väärtuse hüvitamist. Muus osas jättis apellatsioonikohus maakohtu otsuse muutmata. Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 17. aprilli 1997. a otsusega apellatsioonikohtu otsuse osas, millega OÜ-lt Estonia mõisteti J. Muhu kasuks välja tööosaku eest 137 908 krooni, riigilõiv 4637 krooni ja advokaaditasu 5496 krooni. Selles osas saatis Riigikohus asja apellatsioonikohtule uueks läbivaatamiseks. Muus osas jättis Riigikohus apellatsioonikohtu otsuse muutmata. Otsuse põhjenduste kohaselt rahuldas apellatsioonikohus hagi TsK § 477 alusel, kuid ei tuvastanud asjaolusid, mis on vara alusetu omandamise kohustise tekkimise tingimuseks: ühel isikul kahju tekkimine vara vähenemise või saamatajäämisega ja teisel isikul vara suurenemine ning põhjuslik seose nende vahel, vara omandamine ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta ja omandaja süü puudumine omandamiseks. Asja uuel läbivaatamisel pidi kohus, arvestades TsKS § 230 lg-s 3 sätestatud piirangut, tuvastama asjaolud ja seejärel kvalifitseerima pooltevahelise õigussuhte. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. detsembri 1997. a otsusega tühistati Järva Maakohtu
et hageja pole tõendanud, millal ja kellelt ta tööosakuid omandas. Hageja seletusel oli ta tööosaku 137 908 krooni ostnud teistelt õigustatud subjektidelt. Osaühingu asutamislepingu sõlmimise ajal
esitatu juurde. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks. Vastavalt PõRS § 16 lg-le 1 on tööosak ühismajandi liikme ja alaliste töötajate ning teiste õigustatud subjektide ühismajandis töötamise aja ja tööpanuse alusel arvutatud osa ühismajandi varast. Vaidlustei ole selles, et tööosak summas 137 908 krooni registreeriti ümber hageja nimele 26. aprilli 1994. a juhatuse otsusega. Tööosaku käsutamise sätestab PõRS § 17. Tulenevalt PõRS § 17 lg 1 pdest 1, 2, 3 ja 4 oli ühismajandi varas tööosakut omaval isikul õigus käsutada oma tööosakut järgmiselt: 1) paigutada oma tööosak kaasomandina ühismajandi õigusjärglase varasse; 2) taotleda oma tööosaku ulatuses ühismajandi vara natuuras eraldamist kooskõlas põllumajandusreformi seaduse §-dega 20 ja 21; 3) ühendada oma tööosak ühistatud vara eest saadava kompensatsiooniga, samuti seaduses sätestatud korras teiste analoogilisel eesmärgil välja antud osakute või obligatsioonidega; 4) anda oma tööosak tasuta või tasu eest üle teisele isikule. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt otsustas tööosaku realiseerimise viisi, korra ja tähtaja reformikomisjon vastavalt ühismajandi reorganiseerimise kavale kooskõlas PõRS §-dele 20 ja 21. Vastavalt ühismajandi Estonia reorganiseerimise ja tegevuse lõpetamise kava (reformikava) p-le 2 oli ühismajandi varas tööosakut omaval isikul järgmised õigused: 1) paigutada oma tööosak kaasomandina ühismajandi õigusjärglase varasse ja saada sellelt dividende; 2) taotleda oma tööosaku ulatuses tervikvara ja muu vara põllumajandusliku tootmise ja selle teenindamise jätkamiseks; 3) taotleda tööosaku ulatuses üksikvarade erastamist üksikvara nimekirja alusel; 4) kasutada oma tööosakut ettevõtte loomisel Oisu valla territooriumil; 5) anda oma tööosak tasuta või tasu eest üle teisele isikule; 6) kasutada oma tööosakut elamute ja korterite erastamisel; 7) kasutada oma tööosakut võlgnevuste tasumisel; 8) paigutada oma tööosak varasse, kus isik ise töötab. Reformikava p-s 2.3 nähti ette, et vanurid, kellel on eluaastaid üle 70, ja I ning II grupi invaliidid võivad taotleda tööosaku väljamaksmist, kui neil on raske majanduslik olukord. Tööosaku väljamaksmist sai otsustada ühismajandi õigusjärglane. Hagejal oli õigus käsutada oma tööosakut seaduses ettenähtud viisil. Kolleegium nõustub apellatsioonikohtu seisukohaga, et hageja pole tõendanud asjaolu, mille alusel kostja pidi hagejale kompenseerima tööosaku rahas. PõRS § 9 alusel on rahas võimalik välja maksta ainult ühistatud vara eest saadavat kompensatsiooni. Õige ei ole kassaatori väide, et osaühing kasutab ebaseaduslikult võõrast vara. OÜ Estonia võttis ühismajandilt Estonia vara, sh ka ühismajandi varalised õigused ja kohustused, mis tulenesid eelpool osundatud põllumajandusreformi seaduse sätetest, üle 5. aprilli 1993. a aktiga. Vastavalt PõRS § 17 lg 4 võis tööosakuid käsutada kuni 1996. 1. oktoobrini. Hiljem esitatud taotlusi ei rahuldata ja tööosakut ei kompenseerita. Apellatsioonikohus leidis, et TsK § 477 sätted ei kuulu kohaldamisele seetõttu, et hageja ei ole esimese astme kohtus tuginenud nimetatud sätte kohaldamiseks vajalikele asjaoludele ning apellatsioonkaebuses ei või esitada nõudmisi, mida esimese astme kohtus ei esitatud. Selline apellatsioonikohtu seisukoht on kooskõlas TsKS § 230 lg-s 3 ja § 301 lg-s 2 sätestatuga. Vastavalt TsKS § 232 lg-le 4 tuli kohtul otsuses märkida, millist seadust asjas tuleb kohaldada. Kuna apellatsioonikohus õigesti leidis, et kohaldamisele kuulub põllumajandusreformi seadus, siis just
seetõttu ei saanud ta TsK § 477 kohaldada. Pooltevahelisele õigussuhtele on apellatsioonikohus andnud õige hinnangu. Apellatsioonikohus ei ole rikkunud protsessiõiguse norme, sest vastavalt TsKS § 88 lg-le 1 pidi hageja tõendama hagi aluseks olevaid asjaolusid ning TsKS § 289 piiras apellatsioonikohtus uute tõendite esitamist. Juhindudes TsMK § 362 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21 mai 1998. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja A. Kull Liikmed L. Laarmaa, J. Rätsep
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.