3-2-1-112-98
Eesti Vabariigi nimel Tartus 11. novembril 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, hageja N. Üpruse esindaja vandeadvokaat I. Koolmeistri osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
esitatud dokumentidest nähtub, et nimetatud elutuumi omanikuks oli AS Montarlo, kelle käest omandas korteri AS Hansa Liising ja andis selle N. Üpruse valdusse. 8. juuli 1997. a teatises kinnitab Z. Minina, et tal ei ole mingit õigust eluruumi vallata. Eluruumi valdamine ilma omaniku loata on vaadeldav eluruumi omavolilise hõivamisena. Kohtule ei ole esitatud dokumente selle kohta, et korteri oleks ostnud O. Tross, kelle juurde Z. Minina elama asus. Hageja õigus nõuda eluruumi vabastamist tuleneb rendiseaduse §-st 24 lg 1, mille kohaselt rentnikul on õigus kaitsta enda õigusi renditud vara suhtes samadel alustel nagu renditud vara omanikulgi. Kui eluruumi omanik võib nõuda ES § 62 kohaselt omavolilise hõivaja väljatõstmist, siis vastavalt rendiseaduse §-le 24 lg 1 võib seda nõuda ka hageja kui vaidlusaluse korteri järelmaksuga ostu-müügilepingu järgne rentnik. Seda hageja õigust kinnitavad ka järelmaksuga ostu-müügilepingu punktid 4.6, 4.6.1, 5.4, ja 10.3. Vastustaja kassatsioonkaebusele ei vastanud. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus kuulub TsMS § 363 p 1 alusel tühistamisele protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsKS § 232 lg 4 sätestas, et otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Apellatsioonikohtu otsus neile nõuetele ei vasta. Kohtu seisukoht, et N. Üprus pole asjaomane hageja eluruumist väljatõstmise hagis elamuseaduse alusel, ei ole küllaldaselt põhjendatud. Ringkonnakohtu otsuses on märgitud, et hageja ei ole veel vaidlusaluse korteri omanik ning eluruum kuulub AS-le Hansa Liising. Nendest asjaoludest aga iseenesest ei tulene, et hageja ei saa nõuda isiku väljatõstmist omavoliliselt hõivatud eluruumist. Omavoliliselt eluruumi hõivanud isiku väljatõstmist ES § 62 kohaselt saab nõuda nii eluruumi omanik kui ka isik, kellel on omavoliliselt hõivatud eluruumi kasutamiseks muu õiguslik alus. Seega pidi kohus hageja nõudeõiguse üle otsustamiseks võtma esmalt seisukoha hagejal vaidlusaluse eluruumi kasutamise õigusliku aluse olemasolu kohta. Kohtuotsuses ei ole kajastatud kohtu seisukohta hageja poolt oma nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks esitatud tõendite suhtes. Kostja vaidles hagile vastu, väites, et korteri on ostnud tema tütar. Ka selle väite osas pole kohtuotsuses seisukohta võetud. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. juuni 1998. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Neeme Üprusele 20. juulil 1998. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, A. Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.