Kohtulahend

otsuse kehtetuks tunnistamist, millega V. Parksepp võeti kooperatiivi liikmeks, ning kohustada V. Parkseppa lõpetama ebaseaduslik valdus Tallinnas Katleri 3-40 korteri osas. Ühtlasi paluti F.S. Lutkat vastu võtta elamuühistu liikmeks ja eraldada talle elamispind Tallinnas Katleri tn 3"40. F.-S. Lutkat põhjendas oma nõuet sellega, et ta on sündinud Eestis, L. Loik on tema vennatütar, kes elas oma emaga ühetoalises korteris. F. " S- Lutkati Tallinnas elamise perioodidel elas L. Loik tema juures. 1989. a tuli L. Loik elama tema juurde Saksamaale. Ema sunnil loobus L. Loik esitatud avaldusest Tallinnas, Katleri 3-40 korteri osas. Tallinna Linnavolikogu 9. mai 1991. a otsus "Elamupoliitika põhisuundade kohta" p-s 5. 1 märgitud piirang ei kehti tema osas. L. Loik soovis kooperatiivist välja astuda tingimuslikult osaku üleandmisega F.-S. Lutkatile. EK Kalda 19. veebruari 1992. a volinike koosolek ei olnud kvoorumi puudumise tõttu pädev otsuseid vastu võtma. Tallinna Linnakohtu 18. detsembri 1997. a otsusega lõpetati menetlus Tallinnas Katleri 3-40 korterile omandiõiguse tunnistamise nõude osas. Muus osas jäeti hagid EK-i Kalda ja Vambola Parksepa vastu rahuldamata. Vambola Parksepa hagi Lilien Loiki vastu EK-i Kalda liikmete hulka kuulumise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja 10000 krooni saamiseks jäeti rahuldamata. V. Parksepa vastuhagis Lilien Loik`i ja Florence"Silvia Lutkati vastu korteriorderi nr 595 väljaandmise õigustühiseks tunnistamiseks lõpetati menetlus. EK-i Kalda otsuste kehtetuks tunnistamise nõudes leidis kohus, et see vaidlus tuleb lahendada õigusaktide alusel, mis reguleerisid eluruumi kasutamist ja kooperatiivi liikmelisust otsuste vastuvõtmise ajal. Sel ajal kehtinud EK § 108 nägi ette, et õigus astuda elamukooperatiivi ja saada kooperatiivi korter on elamistingimuste parandamist vajavatel kodanikel. Elamukooperatiivi liikmeks võis võtta 18"aastaseks saanud kodaniku, kes alaliselt elab asulas, kus moodustatakse elamukooperatiiv ning kes vajab elamistingimuste parandamist vastavalt elamukoodeksi §-le 25. Elamukooperatiivi liikme õigused ja kohustused määrati EK-i § 115 kohaselt elamukooperatiivi põhikirjaga. EK-i Kalda põhikirja p 17 järgi oli elamukooperatiivi liikmel muuhulgas õigus anda kooperatiivi liikmete üldkoosoleku (volinike koosoleku) nõusolekul oma osamaks üle temaga alaliselt koos elavale täiskasvanud perekonnaliikmele (abikaasa, vanemad, lapsed), kui ta lahkub kooperatiivist ja asub elama teise elukohta. Poolte seletuste ja L. Loik`i avaldustega 14. oktoobrist 1991. a ja 11. novembrist 1991. a luges kohus tõendatuks et L. Loik elas ja soovis elama jääda EK-i Masti liikmena eluruumi Tallinnas Mahtra tn. 36-34 ning soovis välja astuda EK-st Kalda. Tõendatud pole hagejate väited 14. oktoobri avalduse kirjutamisest sunni mõjul. Soovi EK-st Kalda välja astuda kinnitas L. Loik uuesti 11. novembri 1991. a avalduses. Seega on L. Loik tahtnud EK-st Kalda välja astuda ja kooperatiiv on tema soovi arvestanud vastavate otsuste tegemisel. L. Loik`i soovi anda osak üle F."S. Lutkatile kooperatiivi volinike koosolek ei rahuldanud. Koosolek tugines põhikirja punktile 7, mille kohaselt võetakse kooperatiivi liikmeks kodanikke, kes pidevalt elavad ja on alaliselt sisse kirjutatud Tallinnas, Maardu linnas või Saue alevis Tallinna Linna RSN TK ja ENSV Ametiühingute nõukogu poolt kinnitatud Tallinnas elamukooperatiivi astuda soovivate kodanike arvestuse eeskirjades ettenähtud aja jooksul, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. F.S. Lutkat pole tõendanud et tema kooperatiivi liikmeks vastuvõtmiseks olid nõutavad tingimused täidetud. Kohus luges ka tõendatuks, et hagejad pole perekonnaliikmed: nad ei elanud 1991. a koos

vaidlusaluses korteris ega mujal ja ei saanud seega omada ühist majapidamist. Kohus leidis et hagejate väide, mille kohaselt Lilien Loik esitas avalduse kooperatiivi liikmest lahkumiseks vaid tingimusel, et osak antakse üle F.-S. Lutkatile, on tõendamata. Sellise tingimuse esitamine poleks olnud kooskõlas ka kooperatiivi põhikirjaga. Kohus tuvastas, et kooperatiivi volinikke oli

kohtud põhikirjast, mis ei olnud enam täies ulatuses kehtiv. Eelnevaga rikuti kassaatori põhiseaduse §-st 12 tulenevat õigust saada seaduse ees koheldud võrdselt kõigi kodanikega. Võrdõiguslikkuse printsiip keelas kassaatorit kohtlemast 1988.a kehtinud sätete alusel, kui teisi koheldi 1991. a kehtinud sätete alusel. Ka 1988. a kehtinud õiguskorras kujutas osaku üleandmise sõltuvusse seadmine perekonnaliikmeks olekust ja teatud ajaperioodil kindlas elukohas elamisest võrdõiguslikkuse põhimõtte olulist rikkumist. Samaaegselt rikuti kassaatori põhiseaduslikku õigust vabale eneseteostamisele ja omandile. Sellest tulenevalt on igaühel õigus sõlmida lepinguid isikutega omal vabal valikul, sealhulgas üle anda osakut elamukooperatiivis. Lahendades hagejate taotlusi linnavolikogu otsuse alusel, ei oleks kassatori põhiseaduslikke õigusi rikutud. Eelnevate kohtuotsustega kinnitatud põhiõiguste rikkumisi ei saa põhiseaduse § 152 kohaselt lubada. Eelnevast tulenevalt olid hagejate 11. novembri 1991. a taotlused põhjendatud. L. Loiki 11. novembri 1991. a tingimusliku taotluse võis kas tervikuna rahuldada või tervikuna rahuldamata jätta. Ringkonnakohus on ekslikult tuvastanud, et L. Loik esitas 14. oktoobril 1991. a avalduse EK-i Kalda juhatusele. Nimetatud avaldus oli adresseeritud Tallinna Linna Kooperatiivide Valitsuse juhatajale ega saanud olla aluseks EK-i Kalda otsusele. Alates 1977. a elab kassaator poolaasta kaupa Hamburgis ja Tallinnas, mida teab tõendada tema abikaasa. Seega vastab kassaator Linnavolikogu otsuses sätestatud tingimustele. Pärast iseseisvuse taastamist võib elamukooperatiivide tegevust vaadelda vaid kooskõlas kehtiva konstitutsiooniõigusega. Eeltoodust tulenevalt peavad kõik õigustoimingud olema kooskõlas õigusriikluse põhimõttega, mille hulka kuulub ka õiguslik ärakuulamine. Hagejaid 19. veebruari 1992. a koosolekule ei kutsutud ja neil puudus võimalus avaldada oma seisukohta. Taotluste menetlemise kohta koostatud protokoll peab sisaldama kohalviibinud volinike nimesid, käsitletud küsimust, selle kohta esitatud seisukohtade olulist sisu ja hääletusele pandud küsimuse täpset formuleeringut, samuti seda, et on tuvastatud asjaosaliste korrapärane koosolekule kutsumine. Viimatinimetatud andmed, samuti koosolekust osavõtnute nimed 19. veebruari 1992. a protokollist ei nähtu. Lisatud kooperatiivi liikmete nimekirja järgi oli kooperatiivis 60 liiget, mida kinnitab ka protokoll. Seega oli volinike koosoleku otsustamisvõimelisuseks vajalik 2/3 volinike ehk 40 voliniku kohalolek. Kuna protokolli kohaselt see nii polnud, siis ei olnud volinike koosolek otsusevõimeline. Volinike koosoleku protokoll ei kujuta õigusriiklikult otsust esitatud taotluse kohta. Otsused tuleb pärast asjaosaliste õiguslikku ärakuulamist teha kirjalikult ja kirjalikult põhjendada. Seda pole EK Kalda ega EÜ Kalda tänaseni teinud. Hagejatele pole ühestki kirjalikust otsusest teatatud ega ühtegi kirjalikku otsust kätte toimetatud. Eeltoodust tulenevalt pole õigusriiklikult tehtud tänaseni ühtegi otsust 11. novembril 1991. a esitatud taotluste kohta. Ka volinike koosoleku protokoll, mida pole taotluse esitajatele kätte toimetatud, ei saa olla otsus ega seda asendada. Volinike koosoleku otsus, mida pole adressaadile teatavaks tehtud ja kätte toimetatud jääb õigusliku mõjuta. Vastustaja EÜ Kalda palus jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi istungil esitas kassaatori esindaja vandeadvokaat L. Nirgi taotluse lubada istungil õiguslikke põhjendusi esitada Saksamaa Liitvabariigi vandeadvokaadil Peter- Friedrich Krienitzil, kes

esindas F.-S. Lutkatit ringkonnakohtus. Kolleegium jättis taotluse rahuldamata. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi istungil esinevate isikute ring on määratud TsMS §-ga 355 lg 4. Selle sätte kohaselt võivad Riigikohtu tsiviilkolleegiumi istungil esineda kassaator, vastustaja ja teised protsessiosalised. Protsessiosaliste loetelu on sätestatud TsMS §-s 66. Sama seadustiku § 83 lg 1 ja lg 4 kohaselt võib isik kohtus ajada asja esindaja kaudu. TsMS § 85 lg 2 kohaselt võib lepinguliseks esindajaks Riigikohtus olla vaid vandeadvokaat, kelleks seaduse Eesti Advokatuuri kohta § 3 lg 1 ja 2 kohaselt saab olla vaid Eesti Advokatuuri kuuluv isik. Vandeadvokaadiks saamise tingimused on kehtestatud sama seaduse §-s 6. Seega ei kuulu Peter-Friedrch Krienitz isikute ringi, kes saavad Riigikohtu tsiviilkolleegiumi istungil esineda. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi antud koosseisus tahab muuta tsiviilkolleegiumi viimast seisukohta seaduse tõlgendamisel. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 14. juuni 1995. a otsuses tsiviilasjas III2/1-31/95 (Riigi Teataja III, 1995, 9, 107) asunud seisukohale, et vaidlus 19. veebruari 1992. a elamukooperatiivi volinike koosoleku otsuste kehtivuse üle tuleb lahendada elamuseaduse (ES) sätete kohaselt ja ES § 18 lg 2 kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud redaktsiooni järgi saab osaku üleandmisest keeldumist vaidlustada elamukooperatiivi liige, mitte aga isik, kellele kooperatiivi liige soovis osakut üle anda. Elamuseadus jõustus 1. juulist 1992. a. Tsiviilkolleegiumi antud koosseis tahab asuda seisukohale, et vaidlus tuleb lahendada elamukooperatiivi volinike koosoleku otsuste vastuvõtmise ajal kehtinud elamukoodeksi ja EK-i Kalda põhikirja järgi. Juhindudes TsMS §-st 357 lg 1, kolleegium m ä ä r a s: Lükata asja arutamine edasi ja anda asi lahendamiseks tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule. Eesistuja H. Jõks Liikmed A. Kull, L. Laarmaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.