lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
Kohtulahendid/3-2-1-95-98

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 06.10.1998

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-95-98
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
06.10.1998
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1548
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

3-2-1-95-98

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel Tartus 6. oktoobril 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed A. Kull ja J. Luik, E.-A. Antoni esindaja vandeadvokaat M. Sikuti osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 14. septembril 1998. a Elmar-Aleksander Antoni kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

27.aprilli 1998. a otsuse AS Vilpak hagis Risti talu ja Elmar-Aleksander Antoni vastu 303 805 krooni 35 sendi saamiseks ning Risti talu ja Elmar-Aleksander Antoni vastuhagis lepingu näilikuks tunnistamiseks. Tartu Ringkonnakohtu otsuse kohaselt palus AS Vilpak 23. oktoobril 1996. a Viljandi Maakohtule esitatud hagis Risti talult ja E.-A. Antonilt välja mõista 168 035 krooni 10 senti. Hagi põhjenduste kohaselt sõlmisid AS Vilpak ja Risti talu 2. jaanuaril 1995. a hagejale kuulunud saetööstuse tervikvara ostu-müügilepingu. Tervikvara hinnaks oli 500 000 krooni. Hageja müüs selle lepingu järgi vara kokku 166 773 krooni 67 sendi eest, millest on tasumata 100 508 krooni 85 senti. Seaduse järgi on viivis sellelt summalt 5276 krooni 25 senti. 30. märtsil 1995. a sõlmisid AS Vilpak ja E.A. Anton saekaatri tööstushoone ostu-müügilepingu. Tööstushoone hinnaks oli 200 000 krooni, millest 140 000 krooni oli tasutud enne lepingu sõlmimist. Selle lepingu järgi on tasumata 60 000 kroonining viivis seaduse järgi on 2250 krooni. Menetluse kestel hageja täpsustas oma nõuet. Hageja leidis, et tervikvara hinnast tuleb maha arvata tööstushoone hind 200 000 krooni ning seega oli ostja lõplikuks kohustuseks 2. jaanuari 1995. a tervikvara ostu-müügilepingu järgi 300 000 krooni tasumine müüjale. Hageja palus 2. jaanuari 1995. a lepingu järgi kostjatelt välja mõista 232 535 krooni 35 senti võlga ja 8720 krooni viivist ning 30. märtsi 1995. a lepingu järgi 60 000 krooni võlga ja 2550 krooni viivist. Kokku palus hageja kostjatelt välja mõista 303 805 krooni 35 senti. Risti talu hagi ei tunnistanud ning väitis, et 2. jaanuaril 1995. a sõlmisid AS Vilpak ning Risti talu kaks sisult täiesti sarnast saeveski kompleksi ostu-müügilepingut, mis erinesid vaid müügihinnalt. Ühes lepingus oli müügihinnaks märgitud 200 000 krooni, teises aga 500 000 krooni. 30. märtsil 1995. a sõlmiti notariaalselt saeveski kompleksi ostu-müügileping summas 200 000 krooni. Selles lepingus võtab hageja omaks, et kuni 30. märtsini 1995. a kuulus saeveski hagejale. Seega on eelnenud lepingud kehtetud ja hageja nõue 500 000 krooni nõudes alusetu. Saeveski tervikvara ostumüügilepingu katteks on kostja hagejale koos viivistega tasunud 201 199 krooni 30 senti Kostjad esitasid vastuhagi 2. jaanuari 1995. a saekaatri tervikvara 500 000 krooni suuruse müügihinnaga ostu-müügilepingu näilikuks tunnistamiseks. Vastuhagi põhjenduste kohaselt koostati 500 000 krooni suuruse müügihinnaga lepinguvariant potentsiaalse välisinvestori ees näitlemiseks suurema investeeringu saamise eesmärgil. Leping oli näilik. See oli koostatud kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi, mida kinnitab ka sama sisuga ja samal kuupäeval allakirjutatud 200 000 krooni suuruse müügihinnaga leping. Viljandi Maakohus jättis AS-i Vilpak hagi rahuldamata ning rahuldas E.-A. Antoni vastuhagi.
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel

Kohtuotsuse põhjenduste järgi on asjas poolteks AS Vilpak ja E.-A. Anton, sest talu ei ole juriidiline isik. E.-A. Antoni kui taluperemehe poolt Risti talu nimel tehtud tehinguid ei saa eristada tehingutest, mis E.-A. Anton on teinud enda nimel. E.-A. Anton on hagejale lepingu täitmiseks sooritanud makseid summas 201 199 krooni 30 senti. 200 000 krooni ületav summa koosneb intressidest. Kohus luges 30. märtsi 1995. a lepingu kostja poolt täidetuks. Kohus leidis, et 2. jaanuari 1995. a 500 000 krooni suuruse müügihinnaga leping allkirjastati kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi ning luges selle näilikuks. Tunnistaja Tiit Rahula ütlustega on tõendatud, et see leping sõlmiti kavatsusega näidelda potentsiaalsete välisinvestorite ees. Lepingu objekt ei ole määratletav, kuivõrd lepingule ei ole lisatud selle lahutamatut osa nr 1. Asjaolu, et hageja müüs hoone E.-A. Antonile 30. märtsi 1995. a lepingu kohaselt, lükkab ümber hageja seisukoha, et see hoone oli juba varem Risti talule müüdud. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ning rahuldas hagi osaliselt, vastuhagi aga jättis rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse motiivide järgi saab Risti talu olla asjas kostjaks, kuna ta on registreeritud ettevõtteregistris ja puuduvad andmed, et ta oleks 1. septembriks 1997. a lõpetatud või ümber kujundatud. Asjas ei ole tõendatud, et AS-i Vilpak ja Risti talu vahel 2. jaanuaril 1995. a sõlmitud ostu-müügileping summas 500 000 krooni oleks olnud näilik. Tehingut ei muuda näilikuks see, et lepingus märgitud hind on suurem, kui on tegelikult lepingu järgi üleantu väärtus. Arvesaatelehtede alusel on tõendatud AS-i Vilpak poolt vara üleandmine Risti talule summas 166 385 krooni 10 senti. Risti talu on selle vara eest tasunud 67 464 krooni 65 senti. Ringkonnakohus mõistis Risti talult 2. jaanuari 1995. a lepingu järgi hageja kasuks välja 98 920 krooni 45 senti võlga ja 3462 krooni viivist, kokku 102 382 krooni 65 senti, samuti riigilõivu 7542 krooni 90 senti. Ringkonnakohus leidis, et AS-i Vilpak ja E.-A. Antoni vahel 30. märtsil 1995. a sõlmitud lepingu kohaselt oli ostja enne lepingu sõlmimist tasunud 140 000 krooni ning tasuda jäi veel 60000 krooni. Selle summa tasumist E.-A. Anton ei ole tõendanud. Kokkulepe võlgnevuse likvideerimise kohta ei ole vaadeldav võla ülekandmisena Risti talult E.-A. Antonile, sest kokkuleppest ei nähtu, millisest kohustisest tuleneva võlaga on tegemist. Ei ole selge, kas kokkuleppes nimetatud summa hõlmab täielikult või osaliselt Risti talu võlga või E.-A. Antoni võlga. Ringkonnakohus mõistis E.A. Antonilt 30. märtsi 1995. a lepingu järgi hageja kasuks välja 60 000 krooni võlga ning 2550 krooni viivist, kokku 62 550 krooni. Kohus nõudis E.-A. Antonilt riigituludesse riigilõivu 606 krooni 85 senti. Kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning uue otsusega hagi rahuldamata jätmist ja vastuhagi rahuldamist. Kassaator leiab, et asjas on tõendatud, et 2. jaanuaril 1995. a sõlmitud 500 000 krooni suuruse müügihinnaga lepinguprojekt koostati ainult potentsiaalselt välisinvestorilt suurema investeeringu väljameelitamise eesmärgil. Seda tõendas kohtus ka tunnistaja Tiit Rahula. Tegelik poolte kokkulepe objekti müügihinna osas oli 200 000 krooni, millise hinnaga leping ka sõlmiti. Kassatsioonkaebuse kohaselt saab asjas kostjaks olla ainult E.-A. Anton kui füüsiline isik, kuna 2. jaanuari 1995. a 200 000 krooni suuruse müügihinnaga saekaatri tervikvara ostu-müügilepingu ja 30. märtsi 1995. a saekaatri tööstushoone ostu-müügilepingu objekt on

tegelikult üks ja seesama. Viimane leping sõlmiti vaid seetõttu, et hoonete ostu-müügileping peab olema notariaalselt tõestatud. Seda kinnitab ka 30. märtsi 1995. a lepingus märgitu, et ostja on müügihinnast müüjale tasunud 140 000 krooni vastavalt 11. jaanuari 1995. a müüja kassa sissetuleku orderi kviitungile. Sellelt kviitungilt nähtub, et 140 000 krooni on tasunud Risti talu saekaatri tervikvara eest. Sellest järeldub, et pooled on samastanud ostjana Risti talu ja E.-A. Antoni. Ringkonnakohus ei osutanud nimetatud asjaolule tähelepanu. Ekslik on ringkonnakohtu järeldus, et

10.mail 1996. a AS-i Vilpak ja E.-A. Antoni vahel sõlmitud võlgnevuse likvideerimise kokkuleppest ei nähtu, millisest kohustisest tuleneva võlaga on tegemist. Kokkuleppe p-s 2.1 on sõnaselgelt fikseeritud, et E.-A. Antoni võlgnevus AS-i Vilpak ees kokkuleppe allakirjutamise päeva seisuga on saekaatri kompleksi osas 29 966 krooni 1 sent. Vastuses kassatsioonkaebusele AS Vilpak kaebusega ei nõustu ning palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kolleegiumi istungil palus kassaatori esindaja kaebuse rahulda selles toodud motiividel. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 363 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Apellatsioonikohus on ekslikult leidnud, et Risti talu saab olla asjas kostjaks. 1993. aasta
1.detsembril jõustunud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSrakS) § 25 lg-ga 3 tunnistati kehtetuks Eesti NSV taluseadus, välja arvatud § 4 5. lõige ning § 14 3. ja 5. lõige. AÕSrakS § 16 1. lõikes sätestati, et alates 1993. a 1. detsembrist kuulub talupere vara taluperemehele ja tema abikaasale ühiselt. Neil asjaoludel ja arvestades asjaõigusseaduse rakendamise seaduse jõustumisel kehtinud TsK §-s 25 sätestatut, mille kohaselt juriidilise isiku põhitunnuseks oli eraldatud vara olemasolu, ei saa alates 1993. a 1. detsembrist käsitleda talu juriidilise isikuna, kes võiks olla kohtus kostjaks. Asjas ei oma tähtsust, et Risti talu ei ole ettevõtteregistrist kustutatud. Kuna apellatsioonikohus tühistas esimese astme kohtu otsuse tervikuna ning tegi uue otsuse, siis kooskõlas TsKS § 313 1. lõikega ning § 232 3. ja 4. lõikega pidi apellatsioonikohus võtma seisukoha nii hagi ja vastuhagi põhjenduste kui ka neile esitatud vastuväidete suhtes. Vastuhagi alusena oli esitatud asjaolu, et 2. jaanuari 1995. a 500 000 krooni suuruse müügihinnaga saekaatri tervikvara ostu-müügileping allkirjastati ainult potentsiaalse välisinvestori ees näitlemiseks ilma kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi. Jättes vastuhagi rahuldamata, on apellatsioonikohus jätnud otsuses kajastamata oma seisukoha vastuhagi alusena esitatud asjaolude tuvastatuse kohta. Kohtuotsuses ei ole motiveeritud, miks lükatakse tagasi vastuhagi aluseks olevate asjaolude kinnitamiseks esitatud tõendid: 2. jaanuari 1995. a 200 000 krooni suuruse müügihinnaga saekaatri tervikvara ostumüügileping ja tunnistaja Tiit Rahula ütlused. Rahuldades hagi osaliselt, ringkonnakohus leidis, et E.A. Anton ei ole tõendanud 30. märtsi 1995. a lepingu järgi tasumisele kuuluva 60 000 krooni maksmist hagejale. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud oma järeldust, et AS-i Vilpak ja E.A. Antoni vahel kassaatori väitel 10. mail 1996. a sõlmitud võlgnevuse likvideerimise kokkuleppest ei nähtu, millisest kohustisest tulenevat võlga kokkulepe puudutab. Nimetatud kokkuleppe p-s 2.1 on märgitud E.-A. Antoni võlgnevus saekaatri kompleksi osas ja p-s 2.2 saematerjalide ja küttepuude

osas. Kuna Risti talu ei ole juriidiline isik, siis ringkonnakohtu poolt hageja ja E.-A. Antoni vahel sõlmitud võlgnevuse likvideerimise kokkuleppe hindamine võla ülekandmise seisukohalt lähtudes ei olnud õige. Kassatsiooniastmes E.-A. Antoni poolt kantud advokaadikulu 3000 krooni väljamõistmine otsustatakse asja sisulisel läbivaatamisel. Juhindudes TsMS § 362 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 27. aprilli 1998. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada E.-A. Antonile 25. mail 1998. a tasutud kautsjon 550 (viissada viiskümmend) krooni ning Urmas Antoni Pinska lauavabrikule 30. mail 1998. a tasutud kautsjon 1094 (üks tuhat üheksakümmend neli) krooni. Eesistuja H. Jõks Liikmed: A. Kull, J. Luik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.