Kohtulahend

hageja mööda lasknud kohtusse pöördumise ühekuulist tähtaega. Kassatsioonkaebuses palus Narva Haigekassa ringkonnakohtu otsuse tühistada. Seoses eelseisva töö ümberkorraldamisega lõpetati J. Timo"t"enkoga tööleping TLS § 86 p 3 alusel. Töölepingu lõpetamisel järgiti TLS § 73 lg 1 sätteid. Hageja laskis mööda töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise ühekuulise tähtaja, kuna esitas töövaidluskomisjonile avalduse alles 28. veebruaril 1997. a. Asjas ei oma tähtsust, et hageja pöördus kohtusse ühe kuu jooksul pärast töövaidluskomisjoni otsuse saamist. Hageja ei viidanud hagiavalduses asjaolule, et kostja talle teist tööd ei pakkunud. Seega rikkus ringkonnakohus TsKS §-s 230 sätestatut. Ringkonnakohus mõistis välja hageja kasuks sunnitud töölt puudumise aja eest hüvitise 20 588 krooni, kuid ringkonnakohus ei arvestanud asjaolu, et kostja oli hagejale välja maksnud koondamisega seoses hüvitise ning pärast töölepingu lõpetamist töötas hageja alates 6. oktoobrist 1997. a kuni 6. veebruarini 1998. a OÜ-s Aarvig. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis vastustaja, et kassatsioonkaebus ei vasta TsKS § 325 nõuetele. Õige on ringkonnakohtu järeldus, et koondamist ei toimunud. Ametiasutuste struktuur ja teenistujate koosseis kinnitatakse ministri määrusega. Hageja on kogu aeg väitnud, et talle teist tööd ei pakutud. 16. juuli 1998. a Keskhaigekassa tõendist nr 1146 nähtub, et Keskhaigekassa direktori käskkirjaga nr 4-P 22. jaanuarist 1997. a on 1997. aastaks kinnitatud Narva Haigekassale 21 ametikohta. Kolleegiumi istungil jäi kassaatori esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete ning vastustaja oma vastuväidete juurde. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 363 p 1 ja p 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Apellatsioonikohus, tühistades linnakohtu otsuse TsKS § 228 ja § 232 lg 4 rikkumise tõttu, rikkus ise TsKS § 232 lg 4 sätteid, mille kohaselt pidi kohus otsuse põhjendavas osas märkima kohtu tuvastatud asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab. Apellatsioonikohtu seisukoht, et kostja rikkus TLS § 98 ja ITLS § 28 lg 1 sätteid, on ekslik. Vastavalt TLS § 98 lg-le 1 on tööandjal õigus lõpetada tööleping § 86 p-s 3 ettenähtud alusel töömahu vähenemise, tootmise või töö ümberkorraldamise tõttu. Asjaolu, et autojuhi ja majandusalajuhata töö jätkus ning hiljem võeti tööle koristaja, ei muuda hageja koondamist seadusele mittevastavaks. Apellatsioonikohus jättis tähelepanuta, et 14. mail 1996. a kinnitatud ametikohtade koosseis kehtis kuni 31. detsembrini 1996. a. ning hagejale teatati eelseisvast koondamist ette 29. novembril 1996. a. Töö ümberkorraldamise üheks eesmärgiks ongi täita tööandjale vajalikud ülesanded väiksema arvu töötajatega. TLS § 98 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud pakkuma koondatavale võimaluse korral teist tööd. Apellatsioonikohus märkis, et seda nõuet tööandja ei täitnud. Otsuses ei kajastu, millistel tuvastatud asjaoludel põhineb kohtu järeldus, et tööandjal oli hagejaga töölepingu lõpetamise ajal võimalus teist tööd pakkuda. Apellatsioonikohus tõlgendas seadust vääralt, kui ta luges töövaidluse lahendamise alguseks kohtusse pöördumise ja jättis tähelepanuta, et esialgu pöördus töötaja avaldusega töövaidluskomisjoni. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 4 lg 1 p 1 ja 2 kohaselt on individuaalseid

töövaidlusi lahendavad organid töövaidluskomisjon ja kohus. Töötaja ja tööandja võivad ITLS § 4 lg 2 kohaselt pöörduda individuaalse töövaidluse lahendamiseks kas töövaidluskomisjoni või kohtusse. Töövaidlusorganisse töölepingu lõpetamise õigsuse vaidlustamise nõude esitamise tähtaeg on ITLS § 6 lg 2 kohaselt üks kuu. Tööleping lõpetati töötajaga 15. jaanuaril 1997. a. Töövaidluse lahendamiseks valis töötaja töövaidluskomisjoni, kuhu esitas avalduse 28. veebruaril 1997. a. Töötaja on väitnud, et ta vaidlustas töölepingu lõpetamise seetõttu, et 20. jaanuaril 1997. a võttis kostja tööle teise töötaja ja tegelikku koondamist ei toimunud. Vastavalt ITLS § 7 lg-le 1 algab nõude esitamise tähtaeg järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja sai või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest. Töövaidlusorgan kohaldab aegumist ITLS § 8 lg 2 kohaselt ainult huvitatud poole nõudel, mis peab olema esitatud enne asja sisulise arutamise algust. Kostja esitas aegumise kohaldamise nõude eelmenetluses. Asja uuel läbivaatamisel tuleb apellatsioonikohtul tuvastada, millal hageja sai teada väidetavast õiguste rikkumisest ja kas ta pöördus seejärel nõudega töövaidlusorganisse ühekuulise tähtaja jooksul. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et otsuse põhjenduste osas kostjale antud õigus väljamakstud koondamishüvitise tasaarvestamiseks sunnitud töölt puudumise aja eest väljamõistetud hüvitisega, ei ole kohtuotsuse täitmisel rakendatav. Kohus, tuvastades, et kostja on hagejale osa nõutust välja maksnud, pidi ise selle asjaoluga arvestama kostjalt sunnitud töölt puudumise aja eest keskmise palga väljamõistmisel. Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et kohus oleks pidanud sunnitud töölt puudumise aja eest hüvitise väljamõistmisel arvestama asjaoluga, et hageja töötas sellel ajal teise tööandja juures. TLS § 117 lg 1 sellist kohustust ei sätestata. Juhindudes TsMS § 362 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 6. aprilli 1998 a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Narva Haigekassale 5. mail 1998. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Luik Liikmed A. Kull, L. Laarmaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.