3-2-1-81-98
Eesti Vabariigi nimel Tartus 25. juunil 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa vaatas läbi avalikul kohtuistungil 15. juunil 1998. a Linda Kivitiku kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. märtsi 1998. a otsuse Linda Kivitiku hagis Gilleke Kopamehe vastu Maria Rauni ja Gilleke Kopamehe vahelise ostu-müügilepingu ja tagastatava maa nõudeõiguse loovutamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamiseks. Saare Maakohtu 20. märtsi 1995. a otsusega tunnistati Linda Kivitiku avalduse alusel teovõimetuks tema ema Maria Raun ja sama kohtu 21. veebruari 1997. a otsusega määrati Linda Kivitik Maria Rauni eestkostjaks. Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. märtsi 1998. a otsuse kohaselt nõuti 10. mail 1995. a esitatud hagis Maria Rauni ja Gilleke Kopamehe vahel 21. mail 1991. a sõlmitud elamu ostumüügilepingu ja 30. juulil 1993. a sõlmitud maareformi käigus tagastamisele kuuluva maa nõudeõiguse Gilleke Kopamehele loovutamise kokkuleppe kehtetuks tunnistamist TsÜS §-de 61 lg 1 ja 2, 66 lg 1, 2 ja 4 ja 72 lg 1 alustel. 1997. a aprillis muudeti hagi alust ja paluti nimetatud tehingud kehtetuks tunnistada TsÜS § 79 alusel, kuna Maria Raun sõlmis need otsusevõimetuna. Saare Maakohtu 31. oktoobri 1997. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Tõendeid hinnates leidis kohus, et pole tõendatud M. Rauni otsusevõimetus vaidlustatud tehingute tegemise ajal. Samas leidis kohus, et hagi pole aegunud. TsÜS § 79 lg 1 kohaselt tunnistab kohus otsusevõimetu isiku tehtud tehingu selle isiku või tehingu teise poole nõudel kehtetuks, kui nõue on esitatud kolme aasta jooksul tehingu tegemisest. Kohus leidis, et tegemist on hagi aegumise lühendatud tähtajaga, mitte aga kostja väidetud seaduse tingimusega, mille kohaselt kohus peab peale kolme aasta möödumist esitatud hagi otsusevõimetu isiku tehtud tehingu kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata jätma. Hagi M. Rauni tehtud tehingute kehtetuks tunnistamiseks esitas L. Kivitik 1995. a. 1. detsembrist 1993. a jõustunud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-de 3 lg 1 ja 4 lg 1 alusel pikenes vaidlusaluse nõude aegumistähtaeg 10 aastani, kuna 1. detsembriks 1993. a ei olnud möödunud TsK §-s 81 sätestatud hagi aegumise kolmeaastane tähtaeg. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse jõustumisega 1. septembril 1994. a pikenes nõude aegumise lõpptähtaeg sama seaduse § 178 lg 1 ja 3 alusel kuni 1. septembrini 1997. a. Lisaks eeltoodule peatus TsÜS § 120 lg 2 p 1 alusel vaidlusalune aegumistähtaeg ajaks, mil teovõimetul M. Raunil ei olnud seaduslikku esindajat. Eeltoodut arvestades leidis maakohus, et L. Kivitiku esitatud nõue tehingute kehtetuks tunnistamiseks ei ole aegunud ja hagi ei kuulu rahuldamata jätmisele aegumise tõttu. Apellatsioonkaebuses palus hageja maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada. Hageja apellatsioonkaebuses leiti, et kohtu järeldused ei vasta uuritud tõenditele ja kohus on rikkunud protsessiõiguse norme.
Kostja palus vastuapellatsioonkaebuses muuta Saare Maakohtu otsuse põhjendavat osa TsÜS-i § 79 lg 1 tõlgenduse osas, leides, et osundatud normis ei kehtestata hagi aegumistähtaega. Ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse ja jättis hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Hagi jäeti rahuldamata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjustel. Nende kohaselt esitas L. Kivitik 1995. a mais hagi M. Rauni ja G. Kopamehe vahel sõlmitud tehingute suhtes enda nimel ja enda õiguste kaitseks, kuigi ta polnud tehingu pool ja veel mitte ka M. Rauni esindaja. L. Kivitik määrati M. Rauni eestkostjaks Saare Maakohtu 21. veebruari 1997. a otsusega. Ka 22. aprilli 1997. a hagi aluse muutmise avalduse esitas L. Kivitik enda nimel, märkides küll, et ta on M. Rauni seaduslik esindaja. Lisaks tehingute kehtetuks tunnistamise nõudele palus L. Kivitik enda kasuks välja mõista kohtukulud. Kuna M. Raun on õigusvõimeline, siis pidi ta ise olema hageja ja L. Kivitik sai olla ainult tema esindaja. Seega on ka 22. aprilli 1997. a nõude esitanud isik, kelle õigusi vaidlustatud tehingutega ei rikutud. Samuti leidis ringkonnakohus, et TsÜS §-s 79 lg 1 sätestatud kolmeaastane tähtaeg ei ole mitte hagi aegumistähtaeg vaid seaduse tingimus, mille järgi pärast kolme aasta möödumist tehingu tegemisest ei saa seda kehtetuks tunnistada. Kuna hagi jääb rahuldamata eeltoodud põhjustel, siis ei oma kohtu poolt tõenditele antud hinnang hagi rahuldamata jätmise seisukohast tähtsust. Kassatsioonkaebuses paluti ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtusse. Ringkonnakohus on vääralt leidnud, et TsÜS §-s 79 lg 1 pole sätestatud mitte hagi aegumistähtaeg, vaid seaduse tingimus. Osundatud normi tõlgendamisel oli õige maakohtu seisukoht. Kui käsitleda TsÜS § 79 lg 1 kolme-aastast tähtaega seaduse tingimusena, siis peaks sarnaste hagide puhul kehtima üldine hagi aegumise tähtaeg 10 aastat, mis oleks aga mõttetu, kuna pärast kolme aasta möödumist ei saaks tehingut ikka kehtetuks tunnistada. Leides, et hagi on esitanud selleks õigustamata isik, väljus ringkonnakohus apellatsioonkaebuste ja nende vastuväidete piirest, rikkudes sellega TsKS §-s 301 lg 1 sätestatut. Kohtuotsuse põhjendus on ka sisuliselt väär nimetades hagejaks Linda Kivitiku Maria Rauni seadusliku esindajana, pole oluliselt rikutud TsKS §s 80 lg 2 sätestatut. Linda Kivitik on asjas kandnud advokaadikulud. Ringkonnakohus rikkus TsKS §i 64, kuna hageja esindaja põhjendatud taotlus ringkonnakohtu istungi edasilükkamiseks jäeti rahuldamata ning ta ei saanud esitada kaalutlusi ringkonnakohtu otsuses märgitud asjaolude kohta. Vastustaja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus kuulub põhjenduste osas muutmisele. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et TsÜS §-s 79 lg 1 kehtestatud kolmeaastane tähtaeg pole hagi aegumistähtaeg. Eeltoodud põhjenduse osas kuulub ringkonnakohtu otsus muutmisele. Vaieldavate tehingute kehtetuks tunnistamisele olid hagi aegumistähtajad kehtestatud tsiviilkoodeksis. Enne 1. detsembrit 1993. a kehtinud TsK § 81 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks tähtajaks kolm aastat. See aegumistähtaeg kehtis ka hagidele tehingu kehtetuks tunnistamiseks TsK § 58 lg 1 alusel. TsK § 81 tunnistati kehtetuks asjaõigusseaduse rakendamise seaduse §-s 25 lg 1 ja sama seaduse §-s 3 lg 1 sätestati hagi korras õiguste kaitsmise üldiseks
tähtajaks kümme aastat. Kui tsiviilkoodeksis sätestatud hagi aegumistähtaeg ei olnud 1993. a
õigus sama seaduse § 318 lg 2 ja 3 alusel. Ekslik on kassaatori väide ringkonnakohtu poolt TsKS §-s 64 sätestatu rikkumisest sellega, et vaatamata hageja esindaja põhjendatud taotlusele asja arutamise edasilükkamiseks arutati asja hageja esindaja osavõtuta. Hageja ja tema esindaja on kätte saanud kohtukutsed ja asjast ei nähtu, et hagejal oli takistusi kohtuistungilt puudumiseks ja ka hageja esindajal oli valikuvõimalus, kas osaleda ringkonnakohtu istungil või mitte. Juhindudes TsKS §-st 346 p 4, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 2. märtsi 1997. a otsus muuta põhjenduste osas. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada Vilma Kippakile 26. märtsil 1998. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.