3-2-1-68-98
Eesti Vabariigi nimel Tartus 15. juunil 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja H. Jõks, liikmed J. Luik ja T. Vernik, AB Bachmann & Partnerid OÜ esindaja vandeadvokaat K. Bachmanni osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 18. mail 1998. a Advokaadibüroo Bachmann & Partnerid OÜ kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. veebruari 1998. a otsuse Arno Saameni hagis AS A.O. Imbi ja AB Bachmann & Partnerid OÜ vastu saamata jäänud töötasu, sellega võrdsustatud maksete ja lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest keskmise kuupalga ja viiviste saamiseks. Arno Saamen töötas AS A.O. Imbi peaökonomistina 2. jaanuarist 1996. a. 25. juunini 1996. a, mil tööleping lõpetati poolte kokkuleppel. 27. septembril 1996 a. esitas A. Saamen AS A.O. Imbi vastu pankrotiavalduse, mille aluseks oli saamatajäänud töötasu, viivise ja puhkusekompensatsiooni nõue. Põlva Maakohus lõpetas 28. oktoobril 1996. a määrusega PankrS § 15 lg 1 järgi raugemise tõttu pankrotimenetluse, kuna AB Bachmann & Partnerid AS tagas pankrotiavalduse aluseks oleva nõude käendusega. Pankrotimenetlus lõppes Tartu Ringkonnakohtu 27. detsembri 1996. a määrusega. Põlva Maakohtule 26. veebruaril 1997. a esitatud hagis nõudis A. Saamen AS-lt A.O. Imbi ja AB-lt Bachmann & Partnerid OÜ kokku 116 865 krooni: saamata jäänud töötasu ja sellega võrdsustatud maksed 44 333 krooni, lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest ühe kuu keskmine palk 10 000 krooni ja viivis 62 532 krooni. Käenduskohustusega tagatud 78 048 krooni nõudis hageja kostjatelt solidaarselt ning ülejäänut AS-lt A.O. Imbi. Maakohus jättis hagi rahuldamata aegumise tõttu. Palga maksmise ajal kehtinud TööK § 219 lg 1 alusel pidi hageja kohtusse pöörduma alates palga saamata jäämisest 3 kuu jooksul. Hageja sai teada oma õiguste rikkumisest 21. augustil 1996. a, kuid kohtusse pöördus ta alles 3. veebruaril 1997. a. Maakohus leidis, et 25. oktoobril 1996. a antud käenduskohustust võib käsitleda kui lihtsustatud käenduslepingut. Kuna nõue AS A.O. Imbi vastu on aegunud, siis ei vastuta ka käendaja. Ringkonnakohus tühistas osaliselt maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega mõistis kostjatelt solidaarselt välja 1996. a maikuu saamatajäänud töötasu 3000 krooni, viivise palga maksmisega viivitamise eest 3705 krooni (ajavahemik 1. juuni 1996. a kuni 2. veebruar 1997. a; maksmisele kuulunud palk 3000 krooni, viivis päevas 0,5%, viivitatud päevi 247), keskmise kuupalga 3000 krooni lõpparve väljamaksmisega viivitamise aja eest ja kasutamata jäänud puhkuse eest kompensatsiooni 1750 krooni. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on ebaõigesti jätnud hagi tervikuna rahuldamata aegumise tõttu. Tööõiguses ei ole hagi aegumise peatumine ja aegumise katkemine reguleeritud. Vastavalt TsKS § 9 lg-le 3 vaidlusalust suhet reguleeriva seaduse puudumisel rakendab kohus seadust, mis reguleerib vaieldavale suhtele lähedasi suhteid. Tulenevalt eeltoodust on võimalik antud juhul kohaldada TsÜS § 121 lg 1 p 1 ning kuna pankrotiavalduse esitamine on võrdsustatav hagiesitamisega, siis
A. Saameni pankrotiavalduse esitamine 27. septembril 1996. a katkestas aegumise. Kuni
esitada taotlus ületatud tähtaja ennistamiseks. Hageja loobus tähtaja ennistamisest, mistõttu oli maakohtul õigus kohaldada hagi aegumist. Apellatsioonikohus võrdsustas ebaõigesti pankrotiavalduse hagiavaldusega, leides, et A. Saameni poolt pankrotiavalduse esitamine katkestas aegumise. Pankrotiavaldus ja hagiavaldus on liigitunnustelt erinevad avaldused. Kostja ei nõustu Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 10. oktoobri 1996. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-107-96 väljendatud seisukohaga, et pankrotiavalduse esitamine on samastatav hagiavalduse esitamisega. TsÜS § 121 toodud hagi aegumise asjaolude loetelu on piiratud. Selle laiendamine on vastuolus Eesti Vabariigi õiguskorra alusesse kuuluva õiguskindluse printsiibiga. Ringkonnakohus asus ekslikule seisukohale, et kuni 1. septembrini 1996. a kehtinud TööK § 219 lg 1 kohaselt oli töötasu nõuetes hagi esitamise tähtaeg kolm kuud. TööK § 219 l g 1 ei ole kohaldatav töölepinguga seonduvatele vaidlustele, kuna 15. aprillil 1992. a vastuvõetud TLS § 143 kehtestas nendele vaidlustele uue aegumise tähtaja. Kohaldamisele kuulub TLS § 143 kuni 1. septembrini 1996. a kehtinud redaktsioonis, mille kohaselt olid 1. septembriks 1996. a hageja nõuded aegunud. Seega aegumise tähtaega pikendav TLS § 143 uus redaktsioon ei ole kohaldatav. Ringkonnakohtu seisukoht, et TLS § 119 lg 2 alusel esitatud nõude osas on tegemist tööseaduse jätkuva rikkumisega, mistõttu nõue ei aegu kuni lõpparve väljamaksmiseni, ei tugine ühelegi kehtivale õigusnormile. TLS § 119 lg 2 kehtestab tööandja vastutuse juhuks, kui tööandja ei tasu töötajale lõpparvet. Seega TLS §-le 119 lg 2 tuginev nõue on kõrvalnõue, mis on seotud põhinõudega, so lõpparve nõude tekkimise ja lõppemisega. Kui põhinõue on aegunud, ei ole kohtul õigust teha kõrvalnõude alusel väljamõistmisotsust. Hageja esitas selge lõpparve nõude 26. veebruaril 1997. a. Lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest viivise nõude esitas A. Saamen 1. aprillil 1997. a. Kuivõrd põhinõue on aegunud, puudub ka kõrvalnõue ning seda ei saa käsitleda jätkuva tööseadusandluse rikkumisena. TLS § 119 lg 2 nõude alus seisneb tegevusetuses, so lõpparve väljamaksmisega viivitamises. Nõudeõigus TLS § 119 lg 2 alusel tekib kindlal ajahetkel ega ole seetõttu jätkuv. Seadusvastane on ringkonnakohtu seisukoht, et Advokaadibüroo Bachmann & Partnerid OÜ poolt AS A.O. Imbi pankrotimenetluse käigus esitatud käenduskohustust võib käsitleda kui lihtsustatud korras sõlmitud käenduslepingut. Käendusleping on tsiviilõiguslik kokkulepe võlausaldaja, võlgniku ja käendaja vahel. Sellele kokkuleppele laienevad kõik tsiviilõiguslike lepingute sõlmimise põhimõtted. Kehtiv õigus ei näe ette lihtsustatud korras lepingute sõlmimist. TsK § 165 lg 1 alusel on lepingulise kohustuse tekkimise eelduseks lepingu mõlema poole kokkulepe kõigis lepingu olulistes tingimustes. Kokkulepe saavutatakse oferdi esitamise ja esitatud oferdi aktsepteerimise teel. Maakohtule esitatud käenduskohustust saab käsitleda kui suunatud oferti, mis on tehtud ilma adressaadi kohalolekuta. Maakohus ei ole nimetatud oferdi adressaadiks ega saa olla esindajaks pankrotiavalduse esitajale. Esitatud ofert on aktsepteerimiseks jõus mõistliku aja jooksul. Ofert kaotab kehtivuse kui teine pool teeb vastuoferdi või avaldab negatiivse arvamuse esitatud oferdi suhtes. A. Saamen teatas 1. novembri 1996. a erikaebuses, et ta ei tunnista esitatud käenduskohustust.
Selle avalduse alusel kaotas ka käenduskohustus oma jõu. Tähtsust ei oma asjaolu, et maakohus lõpetas käenduskohustist arvestades pankrotimenetluse. Kuna lepingu tekkimiseks puudus väidetava võlausaldaja tahe ja ta on selle välistanud, puudub Advokaadibüroo Bachmann & Partnerid OÜ-l käenduskohustisest tulenev vastutus. Vastustaja pidas kassatsioonkaebust põhjendamatuks ja palus jätta selle rahuldamata. Kolleegiumi istungil jäi kostja esindaja kaebuse väidete juurde ning palus kaebuse rahuldada. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks alus puudub. Kuna kostja AB Bachmann & Partnerid OÜ ei ole apellatsioonkaebusega vaidlustanud maakohtu seisukohta käenduskohustise tekkimise kohta, siis jätab kolleegium sellekohased väited tähelepanuta. Asjakohane ei ole kaebuse väide, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaldamine on vastuolus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. oktoobri 1995. a otsuses tsiviilasjas nr III-2/1-60/95 avaldatud seisukohaga. Nimetatud lahendis on käsitletud mitte hagi aegumistähtaja katkemist, vaid hagi aegumistähtaja möödumise tagajärgi TsÜS § 114 lg 2 ja TööK § 219 lg 3 järgi. Ringkonnakohus on põhjendatult kohaldanud TsKS § 9 lg 3, mille kohaselt vaidlusalust suhet reguleeriva seaduse puudumisel rakendab kohus seadust, mis reguleerib vaieldavale suhtele lähedasi suhteid. PankrS § 9 kohaselt peab pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja esitama kohtule tõendid võla suuruse, aluse ja maksetähtaja ning pankrotiavalduse aluseks oleva asjaolu kohta. A. Saameni pankrotiavalduse aluseks oligi töötasu, selle väljamaksmisega viivitamise eest viivise ja puhkuse kompensatsiooni (lõpparve) nõue. TsÜS § 121 lg 1 p 2 kohaselt katkeb aegumistähtaja kulg nõude esitamisega pankrotimenetluses ja sama paragrahvi lg 2 p 2 kohaselt algab uuesti pankrotimenetluse lõppemisel. Sama paragrahvi lg 3 järgi kuni aegumistähtaja katkemiseni möödunud aega uuesti alanud aegumistähtaja hulka ei arvata. Väär on kostja väide, et TööK § 219 lg 1 ei olnud kohaldatav töölepinguga seonduvatele vaidlustele. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 15. aprilli 1992. a otsuse "Eesti Vabariigi töölepingu seaduse rakendamise kohta" p 5 järgi allutati töölepingu sõlmimisel, peatumisel, muutmisel, lõpetamisel, tühistamisel ja kehtetuks tunnistamisel tekkinud vaidlused kohtule kuni individuaalsete töövaidluste läbivaatamise korda reguleeriva seaduse vastuvõtmiseni, olenemata sellest, kas tööleping oli sõlmitud enne või pärast käesoleva seaduse jõustumist. Töösuhtes tekkinud muude vaidluste läbivaatamisel säilitati eriseaduse kehtestamiseni Eesti NSV töökoodeksis sätestatud kord. Seega on apellatsioonikohus põhjendatult leidnud, et kuni 1. septembrini 1996. a, mil jõustus individuaalse töövaidluse lahendamise seadus, oli TööK § 219 lg 1 kohaselt töötasu nõuetes hagi aegumistähtaeg kolm kuud. ITVS § 6 kohaselt on kõigi töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude aegumistähtaeg 4 kuud, välja arvatud töölepingu lõpetamise seaduslikkuse vaidlustamise aegumistähtaeg, milleks on üks kuu. Töötasu nõude aegumistähtaeg, mis ei olnud 1. septembriks 1996. a möödunud, pikenes neljale kuule. Vastavalt TLS § 119 lg-le 2 on tööandja lõpparve kinnipidamisel kohustatud maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitatud päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu
keskmise palga. Pankrotiavalduse aluseks oli ka lõpparve (kasutamata jäänud puhkuse eest rahalise hüvitise) nõue, mille aegumistähtaja kulg katkes selle avalduse esitamisega ja algas uuesti pankrotimenetluse lõppedes. Kuna lõpparve nõude esitas hageja uuesti tähtaegselt 26. veebruaril 1997. a, siis ei ole aegunud ka 1. aprillil 1997. a. TLS § 119 lg 2 alusel esitatud lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest keskmise palga nõue. Juhindudes TsKS § 346 p-st 1 kolleegium o t s u s t a s: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. veebruari 1998. a otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja H. Jõks Liikmed: J. Luik, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.