Kohtulahend

sisuliselt lahendamata, kohaldanud vääralt TsK § 259, mille kohaselt kinkeleping on tasuta vara võõrandamise vorm. Kinkeleping ei tohi olla seotud mingisuguste tingimuste või kohustustega. Avaldaja leidis, et kinkelepingu sõlmis E. Niklus olulise eksimuse mõjul. Kinkija ei näinud ette, et kostja, kes oli määratud tema hooldajaks, teda petab ja loobub oma hooldaja kohustustest, asudes elama teise linna. Avaldaja õigusi on rikutud sellega, et ilma tema kui kaasomaniku nõusolekuta kingiti ära maja ülemisel korrusel asuv tuba, mis on ainuke koht, kustkaudu pääseb maja pööningule. Kohtud ei arvestanud asjaoluga, et kinkelepingu sõlmimise ajal kehtis E. Nikluse testament, mille olemasolu kõrges eas kinkija oli unustanud. Avaldaja arvates ei saa tühistamata testament ja kinkeleping üheaegselt kehtida. Vastustaja S. Karu (Niklus) leidis, et Tartu Ringkonnakohtu 27. novembri 1997. a otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kinke-eelleping moodustab eraldi kohustuse, millega võetud kohustuse täitmine või mittetäitmine ei saa kaasa tuua kinkelepingu tasulisust või selle kehtetust. Testamendi tegemine ei võta omanikult õigust vara käsutamiseks. Kinkelepingu jõustumise järgselt muutub vastav testament ainetuks. Kolleegiumi istungil palusid avaldaja ja tema esindaja apellatsioonikohtu otsuse tühistada kohtuvigade parandamise avalduses toodud motiividel. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsKS § 347 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse normide rikkumise tõttu. Apellatsioonikohus ei pidanud vajalikuks korrata linnakohtu otsuse põhjendusi, nõustudes linnakohtu järeldusega, et vaidlustatud lepingu sõlmimine eksimuse tõttu ei ole tõendatud, kuna E. Niklus sooviski sõlmida just nimelt kinkelepingut, mitte aga TsK §-s 432 sätestatud lepingut. Linna- ja apellatsioonikohtu otsus ei ole kooskõlas TsKS § 232 lg 4 sätestatuga, kuna ei ole märgitud tõendeid, millele see järeldus on rajatud. Põhjendatud on avaldaja väide, et kohtud ei ole asja sisuliselt lahendanud. Linnakohtu otsusega tuvastati, et pooltel oli kindel soov sõlmida leping, mis väljendaks kostja kui kingisaaja kohustusi ja et selle sõlmimine oli eelduseks kinkelepingu sõlmimisele. Sama kohtu arvates ei anna see siiski alust arvata, et tegemist on eksimuse tõttu sõlmitud tehinguga. Kohtu nimetatud seisukoht on paljasõnaline, kuna kohus on jätnud andmata hinnangu hagi aluseks olevatele asjaoludele. E. Nikluse hagiavalduse kohaselt oli tema sooviks temale kuuluva maja mõttelise osa võõrandamine, et tagada igapäevane abi ja hooldus, mida ta vajas kõrge ea ja invaliidsuse tõttu. Selle väite tõendamiseks esitas hageja kinke-eellepinguna pealkirjastatud kokkuleppe S. Niklusega, kes kohustus hooldama hagejat tema elu lõpuni ning mitte võõrandama temale kingitud maja mõttelist osa hageja eluajal. Linnakohus ei ole tuvastanud, et notar selgitas hagejale võimalust sõlmida elamu võõrandamise leping eluaegse ülalpidamise tingimusega. Seetõttu on oletuslik kohtu järeldus, et E. Nikluse tahe oli elamu mõttelise osa võõrandamine kinkelepinguga. Kolleegium leidis, et eksimus TsÜS § 71 lg 1 mõttes - tegelike asjaolude mitteteadmine või ebaõige ettekujutus neist - võib tuleneda ka tahte kujunemise asjaoludest. Tahteavalduse vastavust tahtele eeldatakse. Vaidluse korral tuvastab kohus, kas tahteavaldus vastab isiku vabalt kujunenud tegelikule

tahtele. Juhindudes TsKS § 357 ja 346 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 17. novembri 1997. a otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kohtuvigade parandamise avaldus rahuldada. Tagastada Mart-Olav Niklusele 19. märtsil 1998. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja L. Laarmaa Liikmed J. Luik, T. Vernik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.