3-2-1-67-98
Eesti Vabariigi nimel Tartus 28. mail 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, hageja Evi Mohri ja tõlk Malle Rebase osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 18. mail 1998. a Evi Mohri kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. veebruari 1998. a otsuse Evi Mohri hagis Aime Rozbaumi, Elviine Kulmani, Mari Silivälja, Noimi Rootsi, Galina Markova, Saima Jaaguste, Vladimir Fjodorovi ja Leonid Lõssenko vastu eluruumist väljatõstmiseks. Evi Mohr esitas Pärnu Linnakohtule hagiavalduse, milles palus tunnistada põhjendatuks üürileandja keeldumine pikendada kostjatega sõlmitud üürilepinguid ja kostjad välja tõsta nende kasutuses olevatest eluruumidest ORAS § 121 lg 4 p 2 alusel, kuna hageja soovib alustada elamus kapitaalseid ümberehitustöid eesmärgiga asuda elamusse elama koos perekonnaga. Linnakohus rahuldas hagi ORAS § 121 lg 4 p 2 alusel. Elamu omanik E. Mohr elab Saksamaal ning tal puudub alaline elukoht Pärnu linnas ja üldse Eestis. Hageja soovib kinnistul alustada kapitaalseid ümberehitustöid ja asuda elama koos perekonnaga Eestisse. Kuna nii omanik kui ka tema lapsed on Eesti Vabariigi kodanikud, on nende soov tagastatud elamusse elama asumiseks igati põhjendatud. Vastavalt ORAS § 121 lg 5 peab kohalik omavalitsus üürnike väljatõstmise korral andma neile vastu samaväärselt heakorrastatud ning sotsiaalsetele normidele vastava eluruumi. Pärnu Linnavalitsus esitas kohtuotsusele apellatsioonkaebuse. Apellant palus tühistada linnakohtu otsuse põhjusel, et ei ole tõendatud, et terve elamu oleks vajalik üürileandjale ja tema perekonnaliikmetele. Vaidlusaluses elamus on üürileping lõpetatud kahe üürnikuga ja seega on elamus vaba elamispinda. Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse ja jättis E. Mohri hagi kostjate vastu üürilepingu pikendamisest keeldumise ja eluruumidest Kuninga 11 Pärnus väljatõstmiseks rahuldamata. ORAS § 121 lg 4 p 2 kohaselt võib üürileandja vaidlustada üürilepingu pikenemist üksnes juhul, kui üüritud eluruum on elamiseks vajalik üürileandjale või tema perekonnaliikmetele tingimusel, et nende kasutuses ei ole kohaliku omavalitsuse territooriumil samaväärset eluruumi. Vastavalt TsKS § 88 lg 1 lasub tõendamise koormus pooltel. E. Mohr ei ole tõendanud, et temale kuuluv elamu Pärnus Kuninga 11 on elamiseks vajalik temale endale või tema perekonnaliikmetele. Asjas puuduvad tõendid E. Mohri perekonna, tema laste olemasolu ja nende perekondade osas ja nende soovi kohta asuda elama Pärnusse. Hageja esindaja kinnitusel pärast kostjate väljakolimist maja lammutatakse, mistõttu hageja eesmärgiks ei ole elama asumine vaidlusalusesse elamusse. Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse. E. Mohri kasutuses ei ole Eesti Vabariigis ega kohaliku omavalituse territooriumil ühtegi eluruumi. Ta soovib alustada elamus kapitaalsete remonditöödega, et vältida elamu täielikku hävimist ja asuda elama oma majja, mitte seda lammutada.
Vastustaja Pärnu Linnavalitsus leidis, et apellatsioonikohtu otsus on õige ja seaduslik. Vastuses kassatsioonkaebusele kostjate esindaja vandeadvokaat K. Viira leidis, et kassatsioonkaebuse põhjendused puudutavad tõendite hindamist, mis aga ei saa olla kassatsiooni korras kohtuotsuse tühistamisele aluseks. Kolleegiumi istungil jäi hageja kassatsioonkaebuses esitatu juurde. Hageja kinnitas hagiavalduses väljendatud tahteavaldust, et soovib elama asuda Eestisse ja enne vana maja põhjalikku remonti ei ole see võimalik. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Asja lahendamisel kohaldas kohus omandireformi aluste seaduse § 121 lg 4 p-i 2, mille kohaselt üürileandja võib üürilepingu pikenemist vaidlustada üksnes juhul, kui üüritud eluruum on elamiseks vajalik üürileandjale või tema perekonnaliikmele tingimusel, et üürileandja või tema perekonnaliikme kasutuses ei ole antud kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil samaväärset eluruumi või nad ei ole seda võõrandanud pärast elamu tagastamist või nad ei ole vahetanud enne elamu tagastamist üürnikuga eluruumi kasutamise õigust. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et hagejal ei ole Pärnus ega mujal Eestis eluruumi. Seega tuli hagejal tõendada, et eluruum on vajalik elamiseks talle endale või tema perekonnaliikmete. Apellatsioonikohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et temale kuuluv elamu Pärnus Kuninga 11 on elamiseks vajalik temale endale või tema perekonnaliikmetele. Tõendiks TsKS § 87 kohaselt võib olla tunnistaja ütlus, poole ja kolmanda isiku seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, eksperdi arvamus. Hagiavalduses toodud väidete kinnituseks ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit. Asjas puudub ka hageja seletus. Alles kassatsioonkaebusele lisas hageja enda legaliseeritud tahteavalduse. Tsiviilkohtupidamise üldpõhimõtte järgi peavad pooled esitama tõendid esimese astme kohtus. Kui kassatsioonkaebuses on viide tõendile, mida varem ei esitatud, siis TsKS § 325 lg 2 kohaselt tuleb põhjendada, miks tõendit varem ei esitatud. Kassatsioonkaebusele lisatud hageja legaliseeritud tahteavaldus on dateeritud pärast apellatsioonikohtu otsust, so 2. märtsil 1998. a. Asjast ei nähtu, et hageja oleks püüdnud esitada oma seletust kohtule varem - hagiavalduses ega alama astme kohtuistungil pole taotletud seletuse andmist. Apellatsioonikohus on asja lahendamisel järginud protsessiõiguse norme. Juhindudes TsKS § 346 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 13. veebruari 1998. a otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed: H. Jõks, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.