Kohtulahend

3-2-1-64-98

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Tartus 14. mail 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, hageja N. Kulboki ja tema esindaja vandeadvokaat N. Lausmaa, kostja esindaja vandeadvokaat V. Viiloli osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 4. mail 1998. a J. K kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. jaanuari 1998. a otsuse Neeme Kulboki hagis J. K vastu omandiõiguse tunnustamiseks. Tallinna Linnakohtule esitatud hagis palus Neeme Kulbok tunnustada tema omandiõigust 2/3 mõttelisele osale J. K omandis olevast 1/2 mõttelisest osast Tallinnas Valdeku 78/Aate 5 asuvast elamust põhjusel, et pooled tegutsesid elamu osade ostmisel ühise tegutsemise lepingu alusel ja suhete halvenemise tõttu on hagejale tehtud takistusi elamusse pääsemiseks. Omand on tekkinud kokkuleppel kostjaga kaasomandi loomiseks AÕS § 81 järgi õiguslikul alusel. Linnakohus rahuldas hagi osaliselt ja tunnustas hageja omandiõigust 1/2 osale J. K omanduses oleva elamu osast Tallinnas Valdeku 78/Aate 5. Otsuse motiivide kohaselt elasid J. K ja N. Kulbok koos faktilistes abielulistes suhetes aastatel 1986-1993. Valdeku 78/Aate 5 asuvast elamust ostsid nad 1989. a 1/4 mõttelise osa hinnaga 12 250 rubla, millest N. Kulbok tasus 8250 rubla. Samast elamust teise 1/4 mõttelise osa ostsid pooled 1993. a hinnaga 3000 USD, millest 23 000 krooni tasus N. Kulbok. Majaosad vormistati kokkuleppel J. K nimele. Kohus leidis, et tõendatud pole poolte vahel ühise tegutsemise lepingu olemasolu. Hageja sai oma õiguste rikkumisest teada 1995. aastal ja hagi ei ole aegunud. Tallinna Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata, kuid täpsustas kohtuotsuse resolutsiooni ning tunnustas N. Kulboki omandiõigust 1/4 osale Tallinnas Valdeku 78/Aate 5 asuvale elamule. Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas kostja kassatsioonkaebuse alusel apellatsioonikohtu otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Riigikohus leidis, et kohtud on lugenud tuvastatuks nii kokkuleppe kaasomandina elamuosa ostmiseks kui ka ühise tegutsemise lepingu puudumise. Kinnitades linnakohtu otsuses tuvastatut välistas apellatsioonikohus kaasomandi tekkimise õigusliku aluse TsK § 438 järgi. Apellatsioonikohus on jätnud õiguslikult põhjendamata väite, mille kohaselt hageja tõendas AÕS § 80 lg 1 ja 2 kohaselt, et tema on elamu kaasomanik, Asja uuel läbivaatamisel tühistas apellatsioonikohus TsKS § 318 lg 2 alusel linnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Apellatsioonikohus leidis, et kohus on oluliselt rikkunud TsKS § 228 lg-s 1 ja 232 lg-s 4 sätestatud kohtuotsusele esitavaid nõudeid. Linnakohus tuvastas, et vaidlusaluse majaosa soetasid J. K ja N. Kulbok ühiseks elamiseks ühiste vahendite arvel. Samas asus kohus seisukohale, et ühise tegutsemise lepingu olemasolu ei ole tõendatud. Tunnustades kaasomandiõigust elamuosale, jättis linnakohus andmata hinnangu, millisel õiguslikul alusel kaasomand tekkis. Linnakohtu otsus on vastuoluline ja vastuolu ei ole võimalik kõrvaldada apellatsioonmenetluses. Kassatsioonkaebuses palus kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada. Kassaator leidis, et apellatsioonikohtu otsus on väär, kuna apellatsioonikohus rikkus TsKS §-s 70 lg 1, 230 lg 1 p 1, 301 lg 1 ja 349 lg 1 sätestatud õigusemõistmise põhiprintsiipe. Ringkonnakohus käsitledes asjaolusid, mille osas esimese astme kohtu otsust ei vaidlustatud (ühise tegutsemise lepingu puudumine), väljus nii hagi kui apellatsioonkaebuse piiridest. Riigikohus märkis, et kui muud lepingulist vahekorda poolte vahel ei tuvastatud, siis kaasomandiõigust tekkida ei saanud. Samas tegi Riigikohus apellatsioonikohtule ettekirjutuse anda sellele asjaolule materiaalõiguslik hinnang. Apellatsioonikohtul olid tsiviilasja sisuliseks lahendamiseks kõik võimalused. Vastustaja leidis, et ringkonnakohus võis ise teha uue otsuse, andes poolte kokkuleppele õige materiaalõigusliku hinnangu. Õigusemõistmine on kohtu ülesanne ning hageja on nõus uuesti hagi tõendama esimese astme kohtust alates. Kolleegiumi istungil jäi kostja esindaja kaebuses esitatud väidete juurde ning hageja ja tema esindaja jäid oma vastuväidete juurde. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsKS § 347 p 2 alusel protsessiõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Riigikohtu tsiviilkolleegium nõustub apellatsioonikohtu otsuse seisukohaga, et linnakohtu otsus ei vasta TsKS § 228 lg 1 ja § 232 lg 4 nõuetele ja kohtuotsus on vastuoluline. Tunnustades hageja kaasomandiõigust elamuosale jättis kohus andmata hinnangu, millisel õiguslikul alusel omandiõigus tekkis. Apellatsioonikohus tühistas linnakohtu otsuse TsKS § 318 lg 2 alusel. Selle kohaselt on apellatsioonikohtul õigus protsessiosaliste nõudmisest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus teiste protsessiõiguse normide rikkumise tõttu, kui need rikkumised võisid viia või viisid asja ebaõigele otsustamisele. Protsessiõiguse normi rikkumine on küll kohtuotsuse tühistamise aluseks, kuid mitte igal juhul asja uueks läbivaatamiseks saatmise aluseks esimese astme kohtule. Põhjendatud on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtul olid kõik võimalused tsiviilasja sisuliseks lahendamiseks. Apellatsioonikohtu volitused on sätestatud TsKS § 319. Apellatsioonikohtul on õigus TsKS § 319 p 3 alusel tühistada oma otsusega kohtuotsus ja kui see on asja õigemaks ja kiiremaks lahendamiseks vajalik, saata asi esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks teises kohtu koosseisus. Kui apellatsioonikohus tühistas kohtuotsuse TsKS § 318 lg 2 alusel, siis tuli kohtul põhjendada, miks tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Seda apellatsioonikohus ei teinud. Sellist protsessiõiguse normi rikkumist, mille tõttu asja kiiremaks ning õigemaks