lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
Kohtulahendid/3-2-1-63-98

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 14.05.1998

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-63-98
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
14.05.1998
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1388
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

3-2-1-63-98

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel Tartus 14. mail 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, kostja Vilja Küti esindaja vandeadvokaat Ahti Kõo osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 4. mail 1998. a OÜ Fector kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. jaanuari 1998. a otsuse Madis Närepi ja AS Fector hagides Viljar Küti vastu laenulepingutest tuleneva võla nõudes ja Vilja Küti vastu pandi eseme realiseerimiseks. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kohaselt laenas Madis Närep 24. juulil 1994. a sõlmitud laenulepingu järgi Viljar Kütile 260 000 krooni. Laenulepingu p 4 kohaselt oli laenu tagatiseks Viljar Kütile volikirja alusel käsutada antud elamu Pärnus Purje 14, mis kuulus Viljar Küti isale Kalju Kütile. Kalju Kütt suri 23. augustil 1994. a ja 7. aprillil 1995. a välja antud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt päris Kalju Küti vara, sealhulgas majavalduse Pärnus Purje 14, tema abikaasa Vilja Kütt. 9. augustil 1995. a esitas Madis Närep hagi Viljar Küti ja Vilja Küti vastu, paludes tunnistada kehtetuks Kalju Kütile kuuluva majavalduse pärimine Vilja Küti ja teiste Kalju Küti pärijate poolt ning tunnistada Viljar Küti laenulepingust tulenevalt võlasummat hagejale kokku 648 700 krooni, mille katteks realiseerida panditud elamu enampakkumise teel. AS Fector palus hagis Viljar Küti ja Vilja Küti vastu välja mõista Viljar Kütilt 347 218 krooni 75 senti, lugeda tühiseks Madis Närepi ja Viljar Küti vaheline elamu pandileping, tunnistada AS Fector võlanõuet Viljar Küti vastu ainsa pandiga tagatud nõudena ja pöörata eelisjärjekorras sissenõue elamule asukohaga Purje 14 Pärnus. Hagi põhjenduste kohaselt omandas AS Fector 11. juulil 1995. a sõlmitud nõude loovutamise lepingu järgi Aktsia-Kommertspangalt Põhja-Eesti Pank nõude kostja Viljar Küti vastu summas 347 218 krooni 75 senti. Nõue tulenes AS-i Eesti Sotsiaalpank ja Viljar Küti vahel 10. augustil 1993. aastal sõlmitud laenulepingust, mille tagatiseks pantis Viljar Kütt

10.augustil 1993. a pandilepingu nr 262 alusel Kalju Kütile kuuluva elamu Pärnus Purje 14. Viljar Kütt oli pantimisel elamu omaniku esindaja vastavalt 9. augusti 1993. a antud volikirjale. Pärnu Linnakohus rahuldas hagid osaliselt. Kohtuotsusega mõisteti välja Viljar Kütilt Madis Närepi kasuks laenulepingust tulenev võlgnevus ja kohtukulud ning AS-i Fector kasuks laenulepingust tulenev võlgnevus ning kohtukulud. Kohus jättis rahuldamata mõlemad hagid Vilja Küti vastu panditud elamu müügiks. TsK § 559 kohaselt tuli nõue pärandvara vastu esitada kuue kuu jooksul ja nõude esitamatajätmine toob TsK § 559 lg 3 järgi kaasa nõudeõiguse kaotuse. AS Sotsiaalpank, kes omas kuni 30. märtsini 1995. a nõuet, nimetatud tähtajal seda ei esitanud. M. Närepi nõude osas jõudis kohus järeldusele, et registerpanti elamule ei tekkinud. Apellatsioonkaebuse esitasid Madis Närep ja AS Fector. Ringkonnakohus leidis, et linnakohtu otsus on lõppjäreldustes õige, kuid kuulub muutmisele põhjenduste osas. Laenuleping Madis Närepi ja Viljar Küti vahel, milles lepiti kokku pandi seadmine, sõlmiti 24. juulil 1994. a. Sel ajal kehtis asjaõigusseadus. Tulenevalt AÕS §-st 5 ei saa asjaõigusena
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel

tekkida pandiõigust, mida ei ole sätestatud seaduses. Alates asjaõigusseaduse jõustumisest

1.detsembril 1993. a kuni asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumiseni 29. detsembril 1994. a oli pandiõiguse kui asjaõiguse sisu, tekkimine ja lõppemine reguleeritud ainult asjaõigusseaduse sätetega. Pant ehitisele asjaõigusena sai siis tekkida käsipandina (AÕS § 281) ning ettevõtte vallasvara puhul ka kommertspandina (AÕS § 309). Vastavalt AÕS § 282 lg-le 1 tekib käsipant asja valduse üleandmisega pantijalt pandipidajale, kui nad on pandi seadmises kokku leppinud. Vaidlusaluse lepingu alusel Kalju Küti elamule pandiõiguse (käsipandi) tekkimiseks enne 29. detsembrit 1994. a pidi M. Närep saama elamu valduse. Seda ei ole asjas tõendatud. Seega käsipanti ei tekkinud ning M. Närepi nõue elamu pärimise kehtetuks tunnistamiseks ja elamu realiseerimiseks ei ole põhjendatud. Pandileping AS-i Sotsiaalpank Edela filiaali ja Viljar Küti vahel sõlmiti 10. augustil 1993. a, mil pantimist reguleeriti TsK sätetega. Vastavalt TsK §-le 200 tekkis pandiõigus elamute ja suvilate suhtes pandilepingu notariaalse tõestamise momendist. Kuna vaidlusalune pandileping ei ole notariaalselt tõestatud, ei tekkinud pandiõigust elamule ja AS-i Fector nõue Vilja Küti vastu ei ole põhjendatud. Pandilepingu sõlmimise ajal kehtinud Pangaseaduse § 42 lg 3 sätestas, et pankade ja muude krediidiasutuste poolt sõlmitud pandilepingud peavad olema kirjalikud. See norm ei olnud vastuolus samal ajal kehtinud TsK §-ga 198 lg 3, mille kohaselt elamu ja suvila pandileping, kui kas või üheks pooleks on kodanik, tuli tõestada notariaalselt. Kuna pandiõigust elamule ei tekkinudki, ei ole asjakohased apellandi väited pandiõiguse üleminekust universaalse õigusjärgluse korras. Apellatsioonikohus luges õigeks AS-i Fector väite, et pärandaja kohustus pandilepingu järgi ei ole pärandaja võlg, kuid see ei oma asjas tähtsust. Kassatsioonkaebuses palub osaühinguks Fector ümberkujundatud kassaator ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks arutamiseks. Apellatsioonikohus jättis kohaldamata Pangaseaduse § 42 lg 3 kui erisätte võrreldes TsK § 198 lg 3. Pandiõigus tekkis, kuna pandileping oli sõlmitud panga ja pantija vahel lihtkirjalikus vormis ning vastas pangaseaduse §-des 42 lg 3 ja 5 sätestatule. Pangaseaduse § 42 lg 3 ei sätesta, et kodaniku poolt elamu pantimisel pangale tuleb lähtuda tsiviilkoodeksist. Pandiõigus tekkis 10. augusti 1993. pandilepingust ja leping kehtis asjaõigusseaduse jõustumise hetkel 1. detsembril 1993. a. Vastavalt AÕS RakS § 2 lg 1 kohaldatakse sellele lepingule AÕS sätteid. Samas tunnistati alates 1. detsembrist 1993. a kehtetuks TsK §-d 95-205 ja pangaseaduse § 42. Kaebaja arvates muutusid enne 1. detsembrit 1993. a sõlmitud ja sel päeval kehtivad pandilepingud tühisteks 1. detsembrist 1993. a kuni 29. detsembrini 1994. a juhul, kui tegemist ei olnud käsipandiga. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. märtsi 1997. a otsuse kohaselt sai kodaniku poolt kuni 29. detsembrini 1994. a elamu panga kasuks pantimisel pandiõigus tekkida vaid käsipandina. Seega pidi pandipidaja saama elamule valduse. Pandipidaja poolt elamule valduse saamise kui faktilise asjaolu suhtes pole ringkonnakohus seisukohta võtnud. Kalju Kütt volitas Viljar Kütti pantima oma elamut pangalaenu tagatiseks. Pank täitis oma kohustuse ja andis Viljar Kütile pandi tagatisel laenu. Üldiste huvide vastane oleks tunnistada pandileping tühiseks, kuna nii vaidlusaluse lepingu kui kõigi teiste analoogsete lepingute alusel kaotaksid pangad

võimaluse oma nõuet pandi arvel rahuldada. Vastustaja Vilja Kütt peab kassatsioonkaebust põhjendamatuks. Vastustaja leiab, et pandilepingu vormistamise ajal 10. augustil 1993. a kehtis TsK § 200, mis nägi ette pandilepingu notariaalse tõestamise. Pangaseaduse § 42 lg 3 ei sätestanud, et elamu pandileping panga või krediidiasutuse kasuks ei pea olema notariaalselt tõestatud. Samuti leiab vastustaja, et Viljar Kütil ei olnud õigust pantida Kalju Kütile kuuluvat elumaja, kuna see oli abikaasade ühisvara ja puudus Vilja Küti nõusolek ühisvara pantimiseks. Kolleegiumi istungil jäi vastustaja esindaja vastuse seisukohtade juurde. Kolleegium leidis, et alus ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks puudub. TsÜS § 174 lg 1 kohaselt kohaldatakse tehingu vormi suhtes tehingu tegemise ajal kehtinud seadust. Vaidlusaluse pandilepingu sõlmimise ajal 10. augustil 1993. a reguleeriti pantimist TsK §-des 195205 ja pangaseaduse §-s 42 8. juuli 1992. a redaktsioonis. TsK § 44 lg 1 kohaselt jagunesid tehingud vormi järgi suulisteks ja kirjalikeks, viimased omakorda lihtkirjalikeks ja notariaalseteks. TsK §-de 198 lg 3 ja 244 lg 1 kohaselt pidi elamu ja suvila pandileping, kui kas või üheks pooleks on kodanik, olema notariaalselt tõestatud ja TsK § 200 kohaselt tekkis pandiõigus elamule pandilepingu notariaalse tõestamise momendist. Samal ajal kehtinud pangaseaduse § 42 lg 3 sätestas, et kõik pankade ja muude krediidiasutuste poolt sõlmitud pandilepingud peavad olema kirjalikud. Pangaseaduse osundatud normis ei kehtestatud elamu pandilepingule - mille järgi pantijaks oli kodanik - lihtkirjalikku vormi. Seega tuleb asuda seisukohale, et pangaseadus ei kehtestanud erandit ega täpsustanud TsK §-s 198 lg 3 sätestatut. Sellest normist tulenevalt pidi elamu või suvila pantimisel, kui pantija oli kodanik, pandileping olema tõestatud notariaalselt ka juhul, kui pandipidajaks oli pank või krediidiasutus. Seega ei tekkinud elamu pandilepingu kohustusliku notariaalse vormi järgimata jätmise ja sellest tuleneva 10. augusti 1993. a pandilepingu kehtetuse tõttu kassaatoril pandiõigust. Kassaator pole tuginenud asjaolule, et ta oleks sõlminud vaidlusaluse elamu kohta pandilepingu ajavahemikus asjaõigusseaduse jõustumisest 1. detsembril 1993. a kuni asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse jõustumiseni 29. detsembril 1994. a. Seega puudus ringkonnakohtul vajadus võtta seisukohta elamu valduse üleandmise ja sellest tuleneva käsipandi tekkimise kohta AÕS § 282 lg 1 ja 2 kohaselt. Ekslik on kassaatori väide, et enne 1. detsembrit 1993. a sõlmitud ja sel päeval kehtinud elamute pandilepingud muutusid tühisteks 1. detsembrist 1993. a kuni 29. detsembrini 1994. a, kui tegemist polnud käsipandiga. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. märtsi 1997. a otsuses tsiviilasjas 3-2-1-29-97 (RT III 1997, 10, 106) ei käsitletud enne 1. detsembrit 1993. a sõlmitud pandilepingut, vaid pandiõiguse tekkimist ehitisele kui vallasasjale ajavahemikus 1. detsembrist 1993. a kuni

29.detsembrini 1994. a. Juhindudes TsKS §-st 346 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 23. jaanuari 1998. a otsus jätta muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, L. Laarmaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.