Kohtulahend

U.-D. Kaasikese ja H. Lehiste kaasomandiõigust võrdsetes mõttelistes osades elamule Koljaku külas ja H. Lehistet kohustati tasuma U.-D. Kaasikesele 80 000 krooni kaasomandile tehtud kulutuste katteks. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei leidnud tõendamist elamuõiguslikud suhted poolte vahel ega vara tasuta kasutamise, rendi- või mõni muu elamu kasutamist määrav leping, mistõttu ES §-d 4 ja 62, TsK § 347 lg 1 ja ReS § 17 lg 3 ei ole kohaldatavad ning kostjate väljatõstmiseks puudub seaduslik alus. Kohus leidis, et kostjad ei ole elamusse asunud omavoliliselt ja ei ole tõendatud, et hageja oleks andnud raha või kulutanud seda ise maja ehitamiseks ja paremustamiseks. Rahuldades vastuhagi, leidis maakohus, et U.-D. Kaasike ja H. Lehiste tegutsesid koos ühise eesmärgi nimel ehitada elamu. Poolte vahel olid kokku lepitud suhted maja ehitamiseks, ruumide kasutamiseks liisuheitmise teel, vastastikuseks hoolitsemiseks vanaduses ning maja pärandamiseks U.-D. Kaasikesele. Kohus käsitles ühise tegutsemise tahte väljendusena kostja asumist maja ehitamisele, tema nimele tehtud testamente, kostja korraldavat tegevust tööliste palkamisel ja palga maksmisel. Kohus leidis, et ühise tegutsemise leping on tõendatud tunnistajate ütlustega, ehitusmaterjalide kostja nimel ostmise kviitungitega ja muude õienditega ning 1982. a kohtuotsusega. Kohus leidis, et kostja ei ole loobunud taotlusest tunnistada tema kaasomandiõigust ühise tegutsemise lepingu alusel valminud elamule ja taotlust hagi aluse täiendamiseks või muutmiseks ei saa samastada kaasomandiõiguse tunnistamise nõudest loobumisega. Kohus leidis, et kostja omandiõiguse tekkimise õiguslik alus on ühise tegutsemise leping ja loodud vara on kaasomand võrdsetes osades. Kuna kaasomandi lõpetamist ei taotletud, siis peab üks kaasomanik teisele tasuma tema kulutused rahas kooskõlas TsK §-ga 477, mis sätib alusetult omandatud või säästetud vara tagastamise kohustuse. Hageja ei ole tõendanud, et ta ehitas maja oma raha eest. Kostja esindaja leidis, et vastuhagi esitati seetõttu, et kostja jõudis järeldusele, et enam ei ole võimalik ja ta ei taha elamut kaasomandina kasutada ja ta soovib kulutuste hüvitamist. Viru Ringkonnakohtu 20. oktoobri 1997. a otsusega maakohtu otsus tühistati ja tehti uus otsus. Kohus rahuldas H. Lehiste hagi U.-D. Kaasikese ja L. Kaasikese vastu TsK § 347 lg 1 ja ReS § 17 lg 3 alusel ning kostjaid kohustati vabastama nende valduses olevad ruumid H. Lehiste majas Koljaku külas. U.D. Kaasikese vastuhagi H. Lehistelt elamu ehitamise eest 80 000 krooni saamiseks jäeti rahuldamata. Apellatsioonikohtu otsuse motiivide kohaselt ületas maakohus nõuete piire, tunnustades U.D. Kaasikese kaasomandiõigust elamule ja selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada. Kostja muutis vaidluse lahendamise ajal vastuhagi alust ega soovinud enam kaasomandi tunnistamist, vaid kompensatsiooni elamu ehitamise eest. Apellatsioonikohus leidis, et poolte vahel olid tasuta varakasutuse suhted TsK § 347 lg 1 mõttes. Hageja seletuste kohaselt lubas ta kostjatel elamut kasutada suulise kokkuleppe alusel ja ReS § 17 lg 3 kohaselt on hagejal õigus leping lõpetada igal ajal. Kostjad ei ole kohtule tõendanud, et neil oleks õigus kasutada elamut mingil muul õiguslikul alusel. Maakohtu seisukoht, et poolte vahel ei tuvastatud elamusuhteid, on õige, kuid mitte asjakohane, sest kohtuistungil viitas hageja esindaja hagi alusena TsK §-le 347 lg 1 ja ReS §-le 17 lg 3, mis

reguleerivad tasuta varakasutuse suhteid. Tõendamata on kostja kulutused maja ehitamisel ja maakohtu otsus hagejalt kostja kasuks 80 000 krooni väljamõistmiseks tuleb tühistada. Saatelehtedest ja kviitungitest ei nähtu, kas materjale kasutati vaidlusaluse maja ehitamiseks ja kas need olid ostetud kostja raha eest. Hageja on vande all kinnitanud, et raha selleks andis tema. Hageja endine abikaasa kinnitas, et nende peres oli küllaldaselt raha ehitamiseks ja maja pidi jääma hagejale. Kostja poolt maja ehitamine ja töömeeste palkamine ei tõenda kostja tehtud kulutusi maja ehitamiseks. Ei ole tõendatud, et pooled sõlmisid elamu ehitamiseks ühise tegutsemise lepingu. Hageja abikaasa ehitustööd ei osanud ja kostja abistas hagejat ja tema abikaasat elamu ehitamisel. Asjaolu, et E. Lehiste tegi 14. juulil 1976. a ja H. Lehiste tegi 30. juunil 1982. a testamendi U.-D. Kaasikese kasuks, ei tõenda ühise tegutsemise lepingu sõlmimist vaidlusaluse elamu ehitamiseks. Kassatsioonkaebuses palusid kostjad apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Kostjad ei kasutanud elamut tasuta varakasutuse lepingu alusel TsK § 347 lg 1 mõttes. Hageja ei ole sellise lepingu olemasolu tõendanud. Kostjad suhtusid elamu ehitamisse kui omandi loomisse ja nad teadsid, et selle tagatiseks on testamendid. Tasuta varakasutuse puhul antakse vara ajutiseks kasutamiseks, kuid kostjad olid majas alatiselt ja kulutasid maja korrashoiuks raha, mida hageja ei hüvitanud. Kuna lepingut ei olnud sõlmitud, siis ei saanud hageja soovida selle ühepoolset lõpetamist. Apellatsioonikohus ei andnud hinnangut kõigile tõenditele ega põhjendanud, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab. Kohus märkis otsuses mõned tõendid, millele rajas järeldused, kuid ei hinnanud neid. Nii on kohus tõendeid nimetades ilma põhjendamata väitnud, et kviitungid, materjalide muretsemine, töömeestele palga maksmine ja kostja poolt maja ehitamine ei kinnita kostja kulutusi. Kohus ei hinnanud tõendeid kogumis. Kohus väitis otsuses, et kostja ostetud materjalide kasutamine hageja maja ehitamisel ei ole tõendatud. Sellega seadis kohus kahtluse alla asjaolu, mida hageja ise pole kunagi vaidlustanud ega oma hagi alusena esitanud. Hageja hoiukontode väljavõtted ei kajasta raha andmist kostjatele. Hageja väide, et ta andis raha, ei ole tõendatud. Kostjad ei ole hagejalt ehitamiseks raha saanud. Poolte ühise tegutsemise leping on tõendatud kõigi toimikus olevate materjalidega. Apellatsioonikohus leidis ekslikult, et maakohus ületas vastuhagi nõuete piire. Vastuhagi aluse täiendamist ei saa samastada esialgsest vastuhagist loobumisega. Pooltel oli ühise tegutsemise tahe ja kostja kulutas oma vahendeid elamu ehitamiseks. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et apellatsioonikohtu otsus on õige. Kolleegiumi istungil palusid hageja ja tema esindaja jätta apellatsioonikohtu otsuse muutmata. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb TsKS § 347 p 2 alusel tühistada protsessiõiguse normide olulise rikkumise tõttu. Väär on ringkonnakohtu seisukoht, et vastuhagi aluse muutmise avalduse esitamisega on U.D. Kaasike loobunud kaasomandi tunnistamise nõudest. Vastuhagi muutmise avaldusest nähtuvalt on U.-D. Kaasike tegelikult esitanud teise vastuhagi, millel on esimesena esitatud vastuhagiga võrreldes teine alus ja ese. Hagist loobumine on reguleeritud TsKS §-dega 182 ja 300. Asja materjalide

kohaselt esimesest vastuhagist loobumist ei ole toimunud. TsKS §-s 232 sätestatakse kohtuotsuse sisule esitatavad nõuded. Selle paragrahvi 5. lõike kohaselt peab kohtuotsuse resolutsioonis olema märgitud kohtu seisukoht hagi rahuldamise, tervikuna või osalise rahuldamata jätmise kohta. Apellatsioonikohtu otsuse resolutsioonis on märgitud maakohtu otsuse tühistamine tervikuna. Otsuse resolutsioonis ei ole märgitud kohtu seisukohta vastuhagis kaasomandi tunnistamiseks TsK §-de 438,439 lg 1 ja 440 alusel. Samuti on lahendamata hagi kostjate eluruumist väljatõstmiseks ES §-de 4 ja 62 alusel. Sellega rikkus kohus otsuse resolutsioonile esitatavaid nõudeid. TsKS § 232 lg 4 kohaselt märgitakse kohtuotsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid oma siseveendumuse kohaselt, mis põhineb asjaolude igakülgsel täielikul ja objektiivsel läbivaatamisel (TsKS § 92 lg 1). Apellatsioonikohus leidis, et ühise tegutsemise leping ja kaasomandi loomiseks U.-D. Kaasikese tehtud kulutused ei ole tõendatud. Apellatsioonikohus tugines ühtedele tõenditele ja jättis teised tõendid tähelepanuta ega põhjendanud, miks need tõendid tagasi lükatakse. Nii ei ole apellatsioonikohus hinnanud kõigi tunnistajate ütlusi ja on jätnud tähelepanuta Rakvere Rajooni Rahvakohtu 26.aprilli 1982. a otsuse hageja abielulahutuse ja ühisvara jagamise asjas. Kohus on otsuses seadnud kahtluse alla asjaolusid, mille üle pooled ise ei ole vaielnud. Nii leidis kohus, et pole teada, kas U.-D. Kaasikese poolt ostetud ehitusmaterjale kasutati vaidlusaluse elamu ehitamiseks. Kohus pole motiveerinud oma seisukohta, et U.-D. Kaasikese poolt töömeeste palkamine ja neile tasu maksmine ei tõenda tema tehtud kulutusi. Kohtuotsuses on kohtu järeldused põhjendamata. Eeltooduga rikkus kohus kohtuotsuse põhjendavale osale esitatavaid nõudeid, mis võis viia asja ebaõigele lahendamisele ja on kohtuotsuse tühistamise aluseks. Juhindudes TsKS § 346 p-st 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. oktoobri 1997. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada U.-D. Kaasikesele 17. novembril 1997. a tasutud kautsjon 1000 (üks tuhat) krooni. Eesistuja J. Luik Liikmed A. Kull, T. Vernik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.