3-2-1-47-98
Eesti Vabariigi nimel Tartus 9. aprillil 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik vaatas läbi avalikul kohtuistungil 30. märtsil 1998. a Aarne Kalmeri kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
õigus, kui tööandja on nõus töösuhte tekkimise või jätkumisega. Apellatsioonikohus asus seisukohale, et vaidlust ei ole töölepingu lõpetamise aluste, vaid hüvitise maksmise aluste ja suuruse üle. Töölepingu punkti XI kohaselt on tööleping lõpetatud TLS § 82 alusel. Hüvitise maksmisel pidid pooled juhinduma lepingu punktidest 6.3.2 ja 7.1, kuna lepingu 6.3.2 tingimused on töötajale soodsamad kui TLS § 82 sätestatud tingimused. Kostja aktsepteeris temapoolse töölepingu tingimuste rikkumise, makstes hagejale hüvitisena 6 kuu keskmise palga. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada, kuna kohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ja rikkunud oluliselt protsessiõiguse norme. Apellatsioonikohus ei ole vastavuses TsKS § 228 lg-ga 1 otsust piisavalt põhjendanud. Kohtu seisukoht on väär selles, et kostja on õigesti tõlgendanud töölepingu nr 61 sätteid, makstes hüvitist lepingu p 6.3.2 alusel. Ringkonnakohus ei ole arvestanud töölepinguseaduse põhimõtetega, et töötingimused võivad olla kindlaks määratud poolte kokkuleppega; töötingimuste tagamise kohustus lasub tööandjal, sõltumata sellest, kas töötingimuste mittetagamine on või ei ole tingitud tööandja süüst. Töölepingu p-st 7.2 tuleneb, et lepingu tingimuste mittenõuetekohase täitmise või tööandja ühepoolse töölepingu tingimuste muutmise korral kohustus maksma töötajale hüvitisena 12 kuu keskmise palga. Kohus juhindus otsuse tegemisel ainult TLS 82, kuid jättis kohaldamata TLS § 1 ja § 26 lg 2, mille kohaselt võivad töölepingu tingimusteks olla ka kokkulepped muudes küsimustes. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et ringkonnakohus on põhjendatult jätnud hagi rahuldamata. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonikohus on põhjendatult jõudnud järeldusele, et hageja õigusi hüvitise maksmisel ei ole rikutud. Töölepingu p 6.3.2 järgi kohustus tööandja maksma töötajale töötaja algatusel töölepingu lõpetamisel vallandustoetust töötaja 6 kuu palga suuruses summas. Sama töölepingu p-s 7.2 sätestati, et tööandja poolt lepingu tingimuste mittenõuetekohasel täitmisel või ühepoolsel muutmisel maksab ta töötajale hüvitisena 12 kuu keskmise palga. Kuna kostja ei täitnud kokkulepitud tingimusi sõiduauto limiidivaba bensiinikulu ja hageja kasuks sõlmitud kindlustuslepingu kindlustussumma osas, siis oli hagejal õigus valida, kas jätkata töösuhet, nõudes hüvitisena töölepingu p-s 7.2 ettenähtud 12 kuu keskmist palka, või taotleda töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel ühes töölepingu p-s 6.3.2 sätestatud hüvitise - kuue kuu keskmise palga - maksmisega. Juhindudes TsKS §-st 346 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. juuni 1997. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed: L. Laarmaa, J. Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.