Kohtulahend

põhjenduste kohaselt rahuldas apellatsioonikohus hagi TsK § 477 alusel, kuid ei tuvastanud asjaolusid, mis on vara alusetu omandamise kohustise tekkimise tingimuseks: ühel isikul kahju tekkimine vara vähenemise või saamatajäämisega ning teisel isikul vara suurenemine ning põhjuslik seoses nende vahel, vara omandamine ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta ja omandaja süü puudumine omandamiseks. Asja uuel läbivaatamisel pidi kohus arvestades TsKS § 230 lg-s 3 sätestatud piirangut, tuvastama asjaolud ja seejärel kvalifitseerima pooltevahelise õigussuhte. Asja uuel läbivaatamisel leidis apellatsioonikohus, et kohtuotsus tööosaku väljamõistmata jätmises tuleb tühistada ja saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. PRS § 5 lg 3 p 1 ja 5 kohaselt tagab põllumajandusreformi komisjon ühismajandi vara inventariseerimise ja teeb kindlaks sama seaduse § 3 lg 1 p 2-12 loetletud isikute ringi ja neile kuuluva varaosa suuruse. Arvutamise aluseks võetakse vara, mis jääb järele pärast vara eraldamist vastavalt PRS §-dele 7-14. OÜ Estonia juhatuse otsuse nr 52 järgi võttis OÜ Estonia endale õigustatud subjektide õigustatud nõudmiste rahuldamise kohustused tööosakute ja ühistatud vara osas. Apellatsioonikohus leidis, et maakohus rikkus TsKS § 232 lg 4 sätteid, jättes otsuses põhjendamata, miks kohus ei arvestanud kostja seletust ja vastuväiteid. Selline protsessinormide rikkumine on otsuse tühistamise aluseks TsKS § 318 lg 2 järgi. Kassatsioonkaebuses palus OÜ Estonia tühistada apellatsioonikohtu otsuse, kuna kohus on valesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja rikkunud oluliselt protsessiõiguse norme, eirates sealjuures Riigikohtu kohustuslikke seisukohti samas asjas. Kassaator leidis, et Riigikohtu seisukohad seaduse tõlgendamisel on jäetud kajastamata ja arvestamata. Apellatsioonikohus ei ole tuvastanud sellist protsessiõiguse normi rikkumist, mis oleks tinginud asja saatmise esimese astme kohtusse. Kassaator leidis, et asja saatmine esimese astme kohtusse on vastuolus TsKS § 3 lg-s 2 sätestatud asja võimalikult kiire läbivaatamise põhimõttega. Apellatsioonikohus jättis motiveerimata, miks ta ei nõustu kostja väitega, et seadus ei näe ette tööosaku rahalist hüvitamist ja tööosaku omanikul oli õigus seda võõrandada või vahetada osatähe vastu või teostada PRS § 17 nimetatud muid ammendavalt loetletud toiminguid. Apellatsioonikohtu otsuses ei osundata ega motiveerita, millist õigusnormi peetakse silmas, arvestades TsKS § 230 lg 3 piire ja kuidas on üks või teine norm seotud hageja nõude ning tema õiguste ja vabaduste kaitsega. Samuti puudub otsuses tõendite analüüs. Tööosaku uurimisel oleks kohus tulnud järeldusele, et tegemist on väärtpaberiga, mis annab selle omanikule piiratud õigused PRS § 17 toiminguteks, kuid mis ei pane kellelegi kohustust nende rahaliseks hüvitamiseks. Kassaator leidis, et tööosakut saab võõrandada lepingulisel alusel ja tema eest tasutakse kokkulepitud hinda, kuid kedagi ei saa kohustada tööosakut ostma müüja poolt pakutava hinnaga. Kolleegiumi istungil jäi OÜ Estonia esindaja kaebuses esitatud väidete juurde. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada TsKS § 347 p 2 alusel protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Apellatsioonikohus leidis, et maakohus rikkus TsKS § 232 lg 4 sätteid, jättes kohtuotsuses põhjendamata, miks kohus ei arvestanud kostja seletust ja vastuväiteid tööosaku turuväärtuse ja

nominaalväärtuse osas ning selline protsessiõiguse normi rikkumine on otsuse tühistamise aluseks TsKS § 318 lg 2 järgi. Apellatsioonikohus saatis selles osas asja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kui apellatsioonikohus tühistas maakohtu otsuse TsKS § 318 lg 2 alusel, siis tuli kohtul põhjendada, miks tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtusse. Seda apellatsioonikohus ei teinud. Sellist protsessiõiguse normi rikkumist, mis tingiks asja tagasisaatmise maakohtusse, apellatsioonikohus ei tuvastanud. Kas kostja sai hagejale kuuluva tööosaku maksumuses vara ja kui, siis millises väärtuses ja millisel alusel, võis apellatsioonikohus tuvastada esimese astme kohtule esitatud tõendite alusel. TsKS § 87 lg-s 2 loetletud tõendid tuleb esitada esimese astme kohtule. Uutele põhjendustele ja tõenditele võib apellant viidata ainult TsKS § 289 sätestatud alustel. Asja kiiremaks ning õigemaks lahendamiseks sai apellatsioonikohus ise asja otsustada TsKS § 319 p 2 alusel. Juhindudes TsKS § 346 p 2, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 1. detsembri 1997. a otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada OÜ-le Estonia 29. detsembril 1997. a tasutud kautsjon 1379 (üks tuhat kolmsada seitsekümmend üheksa) krooni. Eesistuja: J. Odar Liikmed: H. Jõks, L. Laarmaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.