3-2-1-38-98
Eesti Vabariigi nimel Tartus 26. märtsil 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja L. Laarmaa, kassaatori esindaja vandeadvokaat L. Urge ja vastustaja esindaja vandeadvokaat R. Paroni osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 16. märtsil 1998. a AS Rapla Veod kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
olla aluseks vedaja vabastamisele vastutusest. Seega vastutab kostja vaidlusaluse kauba kaotsimineku eest. CMR-i artikli 13 punkti 1 lause 2 kohaselt on kauba saajal oma nimel õigus teostada vedaja vastu veolepingust tulenevaid õigusi, kui on tuvastatud kauba kaotsiminek või kui kaup ei saabunud artiklis 19 ettenähtud tähtaja möödumisel. Seega on hagejal õigus nõuda, et vedaja hüvitaks talle kauba kaotsiminekuga tekitatud kahju. CMR-i artikli 13 punkti 2 ei ole vaidluse lahendamiseks kohaldatav, kuna saatedokumendis märgitud maksetena on silmas peetud veoga seotud makseid, mitte aga kauba eest tasumist, nagu ekslikult leidis maakohus. Kassatsioonkaebuses palub kassaator ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samasse kohtusse uueks arutamiseks. Kaebuses leitakse, et kohus on vääralt tõlgendanud CMR-i artiklit 13 p 2. CMR-i artikli 13 p 1 kohaselt võib kauba saaja kauba kaotsimineku korral esitada kauba vedajale nõude, mis põhineb veolepingust tuleneval õigusel. Sama artikli p-s 2 kehtestatakse, et kauba saaja, kes teostab talle käesoleva artikli p-ga 1 antud õigusi, on kohustatud tasuma kauba saatekirjas märgitud maksed. Saatekirjas märgitud maksed ei ole ainult veoga seotud maksed, nagu seda kitsendavalt tõlgendas ringkonnakohus. Rapla Maakohtu istungil leidis tõendamist, et hageja ei ole kauba saatekirjades märgitud makseid - kauba hinda - kauba saatjale tasunud. Muid makseid, s. h. vedamisega seonduvaid, saatekirjas polegi märgitud. Seega puudub hagejal reaalne kahju ja puudub CMR artikli 13 p 2 kohaselt õigus esitada vedajale veolepingust tulenev nõue kauba kaotsimineku tõttu. Lisaks saatekirjas näidatud maksetele ei ole hageja tasunud ka veotasu. Kuna hageja ei ole kandnud üldse mingit reaalset kahju, siis puudub hagejal õiguslik alus kahju sissenõudmiseks nii CMR artikli 13 p 2 kui ka TsK § 222 järgi. Samuti on ringkonnakohus rikkunud TsKS § 232 lg 4 sätteid jättes põhjendamata seisukoha, et CMR-i artiklis 13 p 2 peetakse silmas ainult veoga seotud makseid. Samuti on ringkonnakohus rikkunud TsKS §-s 301 lg 2 sätestatut, mille kohaselt ta pidi kontrollima maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ainult apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Apellatsioonkaebus ja sellele esitatud vastuväited käsitlesid ainult CMR artikli 13 p 2 kohaldamist. Ringkonnakohus on otsuses käsitlenud aga ka osundatud konventsiooni artiklist 17 tulenevaid vedaja vastutusest vabastamise aluseid. Vastuses kassatsioonkaebusele peetakse ringkonnakohtu otsust seaduslikuks ja põhjendatuks. Apellatsioonikohus on tulnud õigele järeldusele, et CMR artiklis 13 p 2 peetakse silmas veoga seotud makseid. Eeltoodu tuleneb sellest, et CMR-i kohaldatakse ainult kauba autoveo lepingu suhtes ja konventsiooni artikli 6 punktis 1.i on sätestatud maksud, mis tuleb kanda saatedokumendi lahtrisse
kaupadele alates 16. juulist 1996. a ja vara kaotsiminekuga on kahju tekitatud omanikule. Alusetu on kassatoori väide ringkonnakohtu poolt TsKS § 301 lg 2 rikkumise osas. Apellatsioonkaebuses vaidlustati maakohtu otsus ka konventsiooni artiklite 17 p 1 ja 3, 23 p 1 ja 27 p 1 alusel. Kolleegiumi istungil jäid poolte esindajad oma seisukohtade juurde. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Vedaja, kauba saatjate ja -saaja suhted vaidluses tulenevad kauba autoveo lepingust, milles kauba vastuvõtmise ja üleandmise koht asuvad eri riikides. CMR-i artikli 1 p 1 kohaselt reguleerib pooltevahelisi suhteid osundatud konventsioon. Konventsiooni artikli 4 kohaselt tõendatakse veolepingut saatedokumendi koostamisega, mis artikli 9 p 1 kohaselt on nii veolepingu sõlmimise kui ka veolepingu tingimuste tõend prima facie (kuni vastupidise tõendamiseni). Kui on tuvastatud kauba kaotsiminek, on konventsiooni artikli 13 p 1 kohaselt saajal õigus oma nimel teostada vedaja vastu veolepingust tulenevaid õigusi. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et sama artikli punktis 2 ei peeta silmas kauba maksumuse tasumist, mille suurust ja tasumise korda reguleeritakse kauba saatjate ja saaja vaheliste ostu-müügilepingutega. Osundatud normis peetakse silmas makseid, mis tuleb tasuda vedajale veolepingu järgi, mille tingimused prima facie sisalduvad saatedokumendis. Saatedokumendis selliseid makseid ei sisaldunud ja nende puudumise eest ei vastuta kauba saaja. Kogu kauba kaotsimineku korral tuleb arvestada saatedokumendis märkimisele kuulunud maksete osas ka vedaja vastutust artikli 23 p 4 järgi. Alusetu on kaebuse väide, et hagejale pole üldse kahju tekkinud. Vaidlust pole selles, et kauba kaotsimineku ajaks oli omandiõigus üle läinud kauba saajale. Kahju seisneb temale kuuluva kauba kaotsiminekus. Ekslik on kassaatori väide TsKS §-s 301 lg 2 sätestatu rikkumise kohta ringkonnakohtu poolt. Tühistades maakohtu otsuse ja rahuldades uue otsusega hagi, pidi ringkonnakohus võtma seisukoha selles, kas on alust vedaja vastutusest vabastamiseks konventsiooni artikli 17 järgi või mitte ka siis, kui sellele poleks viidatud apellatsioonkaebuses või selle vastuväidetes. Apellatsioonkaebuses on aga käsitletud ka kostja vastutust tulenevalt osundatud normist. Juhindudes TsKS §-st 346 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 3. detsembri 1997. a otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja: J. Odar Liikmed: H. Jõks, L. Laarmaa
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.