3-2-1-9-98
Eesti Vabariigi nimel Tartus 5. veebruaril 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, Salva Kindlustus AS-i esindaja vandeadvokaat L. Glikmani osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil
Tallinna Ringkonnakohus juhindus 27. aprillil 1995. a vastu võetud liikluskindlustuse seadusest, mis õnnetuse ajal veel ei kehtinud. Liikluskindlustus on kindlustusandjagalepingu sõlminud isiku tsiviilvastutuskindlustus, mille kohaselt kindlustusvõtja kui suurema ohu allika valdaja kindlustab oma tsiviilvastutuse. Kuna LKS § 1 näeb ette tsiviilvastutuse kindlustuse, on LKS alusel kindlustushüvitise väljamaksmise üheks kohustuslikuks eelduseks asjaolu, et kindlustusvõtjal on tekkinud tsiviilvastutus. Liiklusõnnetuse ajal olid tsiviilvastutuse tekkimise üldised alused sätestatud TsK §-ga 458. Ebaseaduslik valdaja ei ole kindlustusvõtja ega ka kindlustuslepingust tuleneva õigussuhte subjekt. Kindlustusvõtja tegevuse või tegevusetuse tulemusena ei tekkinud liikluskahju. Tallinna Ringkonnakohus rikkus TsKS §-s 232 lg 4 sätestatud kohustust märkida otsuse põhjendavas osas tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, põhjendused, miks kohus need või teised tõendid tagasi lükkab, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kolleegiumi istungil jäi kassaator kassatsioonkaebuse põhjenduste juurde. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuses on õigesti juhitud tähelepanu sellele, et ringkonnakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata 22. mail 1995. a kehtinud liikluskindlustuse seaduse (LKS), mis võeti vastu 4. juunil 1992. a ja jõustus 1. juulil 1993. a. Uus liikluskindlustuse seadus võeti vastu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.