3-2-1-4-98
Eesti Vabariigi nimel Tartus 22. jaanuaril 1998. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed L. Laarmaa ja T. Vernik vaatas läbi avalikul kohtuistungil 12. jaanuaril 1998. a Tartu Kommertspanga pankrotihaldur Urmas Trossi kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviil-kolleegiumi 26. septembri 1997. a otsuse RAS Estimpeks hagis Tartu Kommertspanga vastu pankrotivõla tunnustamiseks. Tartu Kommertspanga (edaspidi panga) sundlikvideerimine kuulutati välja 19. detsembril 1992. a ja see lõppes panga pankroti väljakuulutamisega 21. septembril 1994. a. Pankrotimenetluses esitas RAS Estimpeks (edaspidi Estimpeks) nõude 1 444 875 krooni tunnustamiseks, millest jäi tunnustamata valuutaarvete intresside nõue 588 259 krooni. Pankrotihaldurid põhjendasid nõude tunnustamata jätmist vaieldava õigussuhte ajal kehtinud Eesti Vabariigi pangaseaduse (edaspidi EVPs) §-s 57 lg 2 (08.07.1992. a redaktsioonis), TsK §-s 241 lg 1 p 3 ning Eesti Panga 5. veebruari 1993. a käskkirjaga nr 24 kinnitatud "Pankade ja muude krediidiasutuste sundlikvideerimise üldkord ja tähtajad" p-s 8 sätestatuga. Eeltoodud õigusaktide kohaselt ei täida pank moratooriumi ajal enne moratooriumi kehtestamist endale võetud kohustusi, vaid realiseerib oma aktivaid, kogumaks vahendeid nende kohustuste üheaegseks täitmiseks; juriidilise isiku likvideerimisega lõpeb kohustis; pangal või muul krediidiasutusel ei ole õigust pärast tegevuslitsentsi tühistamist või mitteuuendamise või mittepikendamise otsuse vastuvõtmist teostada uusi pangaoperatsioone. Estimpeks palus tunnustada nõuet 1 444 875 krooni PankrS § 74 lg 1 alusel, mille kohaselt on õigus pöörduda kohtusse, kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet ei tunnustatud. Kehtetuks tunnistatud Eesti Vabariigi pangaseadus ei reguleerinud intresside arvestamist moratooriumi ajal. Panga kohustused ei ole lõppenud, sest panka ei likvideeritud, vaid ta läks pankrotti. Sundlikvideerimise üldkord ja tähtajad kaotasid kehtivuse pärast krediidiasutuste seaduse vastuvõtmist, mille § 67 lg 3 kohaselt peatub moratooriumi ajal krediidiasutuste kohustuste täitmine, kuid ei peatu intresside arvestamine. Tartu Linnakohtu 18. novembri 1996. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohus põhjendas otsust sellega, et krediidiasutuse seaduse § 20 lg 1 kohaselt ei ole krediidiasutusel pärast tegevuslitsentsi peatamist, kehtivuse lõppemist või tühistamist õigust sooritada litsentsiga lubatud tehinguid. Linnakohus leidis, et panga kohustused Estimpeksi ees lõppesid 1992. a novembris kehtinud EVPs § 57 alusel, mille kohaselt moratooriumi ajal ei täida pank enne moratooriumi kehtestamist endale võetud kohustusi. Sisuliselt tühistati panga tegevuslitsents moratooriumi väljakuulutamisega
pankrotimenetluses võlausaldajate üldkoosolekul koostatud jaotusettepanekut ja ei ole tõendatud pooltevaheline kokkulepe intressimäärade ja intresside arvutamise kohta. Tartu Ringkonnakohtu 26. septembri 1997. a otsusega linnakohtu otsus tühistati ja tehti uus otsus, millega tunnustati Estimpeksi nõuet 588 259 krooni. Apellatsioonikohus leidis, et linnakohus tõlgendas ja kohaldas vääralt vaidlusaluse õigussuhte ajal kehtinud EVPs §-de 2 ja 57 lg 2 sätteid. Pangaoperatsiooniks on intresside väljamaksmine, aga mitte nende arvestamine. EVPs § 57 lg 2 sätestas, et moratooriumi ajal ei täida pank enne moratooriumi kehtestamist endale võetud kohustusi, vaid realiseerib oma aktivaid, kogumaks oma vahendeid nende kohustuste üheaegseks täitmiseks; sama paragrahvi lg 7 kohaselt kehtestab moratooriumi rakendamise korra Eesti Pank. Eesti Panga 5. veebruari 1993. a käskkirjaga nr 24 kinnitatud "Pankade ja muude krediidiasutuste sundlikvideerimise üldkord ja tähtajad" p-s 8 sätestati, et pangal või krediidiasutusel ei ole õigust pärast tegevuslitsentsi tühistamist või selle mitteuuendamise, mittepikendamise otsuse vastuvõtmist teostada uusi pangaoperatsioone. Eeltoodust tulenevalt ei olnud intresside arvestamine moratooriumi ajal keelatud. Seega ei peatanud ega lõpetanud moratoorium ega otsus sundlikvideerimise kohta panga kohustust jätkata Estimpeksi hoiuse intresside arvestamist. Panga likvideerimine jätkus pankrotimenetluse kaudu. PankrS § 21 lg 1 kohaselt lõpetatakse võlgniku võlasummadelt intresside ja viiviste arvestamine arvates pankroti väljakuulutamisest. Seega on põhjendatud Estimpeksi nõue arvestada intresse ajavahemiku oktoober 1992. a kuni 21. september 1994. a eest ning tunnustada seda nõuet pankrotimenetluses. Apellatsioonikohus leidis, et tunnistaja ütlustega ja Estimpeksi arvutustega on tõendatud intressisumma 588 259 krooni. Panga vastuväited, et 6,2 %-lise intressimäära rakendamiseks ei olnud Estimpeksil õiguslikku alust, ei ole tõendatud. Asjaolu, et Estimpeks ei vaidlustanud pankrotimenetluses võlausaldajate 20. märtsi 1995. a üldkoosoleku otsust ning haldurite koostatud ja kohtu poolt kinnitatud jaotusettepanekut, ei ole hagi rahuldamata jätmise aluseks. Kassatsioonkaebuses palus pankrotihaldur apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Panga tegevuslitsents tühistati 18. detsembril 1992. a ja igasugune panganduslik tegevus lõpetati 19. detsembril 1992. a, kui algas likvideerimismenetlus. Likvideerimiskomisjon pidi likvideerimisbilansi koostama pangandustegevuse lõpetamise päeva seisuga. Kreeditorid pidid oma nõuded panga vastu esitama hiljemalt 23. veebruariks 1993. a. Likvideerimiskomisjon võis koguda kreeditoride nõudeid ja realiseerida panga vara, st teha ainult neid tehinguid ja toiminguid, millised olid vajalikud panga likvideerimiseks. Nii intresside arvestamine kui ka nende väljamaksmine on pangaoperatsioonid, milliseid likvideerimiskomisjon ei saanud ega võinud teha. Kooskõlas aastatel 1992 kuni september 1994 kehtinud õigusaktidega ja TsÜS §-ga 4 lg 2 peab juriidiline isik täitma oma kohustused kreeditori ees sellise summa suuruses, nagu see oli päeval, mil võeti vastu otsus juriidilise isiku likvideerimiseks. Panga kohustuste suurendamine intresside arvestamisega ei olnud lubatud. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära
tõlgendamise ja ebaõige kohaldamise tõttu. Apellatsioonikohus tõlgendas vääralt EVPs § 2 lg 1 p-i 2, leides, et intresside arvestamine ei ole pangaoperatsioon ja seetõttu võis pank intresse arvestada ka pärast tegevuslitsentsi tühistamist. EVPs § 2 lg 1 p 2 kohaselt on üheks pangaoperatsiooniks klientide ülesandel arvelduste tegemine ja nende kassaline teenindamine. Sõna "operatsioon" tähendab tegevust, tehingut, toimingut; mingi tööprotsessi omaette, lõpetatud lõiku; tegevust eesmärgi saavutamiseks; rahanduslikku tehingut jms. Sellest tulenevalt on intresside arvestamine pangaoperatsioon. Vaidluse lahendamisel ei kohaldanud apellatsioonikohus õigesti PankrS (01.09.1992. a red.) § 21 lg 1, mille kohaselt loetakse pankroti väljakuulutamisest võlgniku kõigi võlgade maksetähtajad saabunuks, kui seadusest ei tulene teisiti ning lõpetatakse intresside arvestamine võlgniku võlasummadelt. Sama seaduse § 6 lg 3 kohaselt rakendatakse panga maksejõuetuse puhul pankrotiseadust üksnes koos teiste seaduste erisätetega. Selliseks teiseks seaduseks, millest käesoleva vaidluse lahendamisel tuli juhinduda, oli Eesti Vabariigi pangaseadus, mis kehtis kuni krediidiasutuste seaduse jõustumiseni 20. jaanuaril 1995. a. EVPs (08.07.1992. a red.) § 22 lg 2 kohaselt toimus tegevuslitsentsi tühistamisel kommertspanga sundlikvideerimine. Sellest tulenevalt sundlikvideerimise väljakuulutamisega sisuliselt lõppes panga tegevuslitsentsi kehtivus. Eesti Panga 5. veebruari 1993. a käskkirjaga nr 24 kinnitatud "Pankade ja muude krediidiasutuste sundlikvideerimise üldkord ja tähtajad" p 8 kohaselt ei ole pangal või krediidiasutusel õigust pärast tegevuslitsentsi tühistamist teha uusi pangaoperatsioone. Seega ei võinud pank pärast sundlikvideerimise väljakuulutamist ja panga tegevuslitsentsi lõppemist enam intresse arvestada. EVPs § 40 lg 1 kohaselt on panga ja tema klientide suhetel lepinguline iseloom. Panga sundlikvideerimine on kohustise lõppemise erijuhtum, kus kohustise täitmise võimatuse tagajärgi ei reguleeri leping, vaid Eesti Panga õigusakt panga sundlikvideerimise kohta. Sundlikvideerimise korrast pidi pank kinni pidama sõltumata lepingulistest kohustustest. Peale selle peab kolleegium vajalikuks märkida, et panga ja tema klientide suhete lepingulisest iseloomust tulenevalt saab intressimäära tõendada poolte kokkuleppega, aga selleks ei saa olla hageja väited ja tunnistaja ütlused. Juhindudes TsKS §-st 346 p 4 kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 26. septembri 1997. a otsus ja teha uus otsus. Jätta rahuldamata RAS-i Estimpeks hagi Tartu Kommertspanga vastu pankrotivõla tunnustamiseks. Tagastada pankrotihaldur Urmas Trossile 27. oktoobril 1997. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni.
Eesistuja J. Luik Liikmed: L. Laarmaa, T. Vernik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.