Kohtulahend

liikumise tagajärjel sai kannatada inimene või tekitati varaline kahju. Ringkonnakohus jättis aga materiaalõiguse normi tõlgendamisel tähelepanuta, et liiklusseadus sätestab liikluse korraldamist Eesti Vabariigi teedel. Riigikohus leidis, et tee mõiste määratlemisel tuleb lähtuda liiklusseaduse §-st 4, mille kohaselt on tee sõidukite ja jalakäijate liiklemiseks kasutatav maantee või tänav koos seda moodustavate sõidu- ja kõnniteede, teepeenarde, eraldus- ja haljasribadega. Mõiste hõlmab ka väljakuid, parklaid ja puhkeplatse. Asja uuel läbivaatamisel on vaja tuvastada, kas turu territoorium on vaadeldav teena eeltoodud tähenduses. Rahandusministri 19. detsembri 1994. a määrusega kinnitatud liikluskindlustuse üldtingimuste ja liikluseeskirja sätetest võib juhinduda niivõrd, kuivõrd need ei ole vastuolus kahju tekitamise ajal kehtinud liikluskindlustuse seaduse ja liiklusseaduse sätetega. Viru Ringkonnakohtu 2. juuni 1997. a otsusega muudeti linnakohtu otsust hagi rahuldamata jätmise põhjenduste osas. Ringkonnakohus leidis asja uuel arutamisel, et liiklusseaduse § 28 kohaselt on kindlustushüvitist taotleval isikul õigus pöörduda hagiga kohtusse siis, kui kindlustusselts ei maksa kindlustushüvitist välja tähtaegselt, keeldub selle väljamaksmisest, vähendab kindlustushüvitise summat või vaidlustab selle suuruse. Ringkonnakohus leidis, et kohtul puudus seaduslik alus kindlustushüvitise ja viiviste väljamõistmiseks, kuna poolte seletustega ringkonnakohtu istungil ja liikluskahju toimikus nr K0150066 oleva dokumentide loeteluga on tõendatud, et hageja ei ole kuni käesoleva ajani nõudnud vastavalt liikluskindlustuse üldtingimuste §-le 58 lg 5 varakahju hüvitamist ega esitanud KAS-le Kalju LKS §-s 21 lg 2 ettenähtud dokumente kahjustatud vara taastamiskulude kohta. Ringkonnakohus leidis, et hagejal oli õigus esitada linnakohtule hagi KAS-i Kalju 22. juuni 1995. a kirjas nr 343 toodud liikluskahju hüvitamisest keeldumise ebaseaduslikuks tunnistamiseks, kuna tasuline sissesõit Jõhvi turu territooriumile on võrdsustatav sissesõiduga parklasse ja seepärast on Jõhvi turu territoorium vaadeldav teena liiklusseaduse § 4 mõistes. Haginõuet liikluskahju hüvitamisest keeldumise ebaseaduslikuks tunnistamiseks kohtule ei ole esitatud ja vastavalt TsKS §le 230 lg 1 p 1 ei või kohus ületada oma otsuses poole nõuete piire. Kassatsioonkaebuses palus hageja apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Hageja leidis, et seadusega ei ole kooskõlas apellatsioonikohtu hagi rahuldamata jätmise põhjendus, mille kohaselt pidanuks hageja esitama hagi kindlustushüvitise maksmisest keeldumise ebaseaduslikuks tunnistamiseks. Vastustaja peab ringkonnakohtu otsust õigeks ja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Tsiviilkollegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsKS § 347 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Seaduslik ei ole apellatsioonikohtu hagi rahuldamata jätmise põhjendus, et hageja ei ole esitanud kindlustusjuhtumi menetlemise ajal kindlustusseltsis varakahju hüvitamise nõuet ja LKS §-s 21 lg 2 ettenähtud dokumente kahjustatud vara taastamiskulude kohta ning pole hagenud liikluskahju hüvitamisest keeldumise ebaseaduslikuks tunnistamist. Asja materjalide kohaselt oli kostja keeldunud kindlustushüvitise väljamaksmisest ja vaidles ka kohtuistungil hüvitise maksmisele vastu ja seda mitte põhjusel, et talle kohtuväliselt kahju hüvitamise nõuet ei esitatud või ei olnud hüvitise väljamaksmiseks vajalikke dokumente esitatud, vaid sellepärast, et kostja arvates ei olnud õnnetus kindlustusjuhtum, mis tooks kaasa kostja

kohustuse hüvitada liikluskahju. Hageja leidis, et sellega rikuti tema õigusi ja pöördus tulenevalt kuni

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.