Kohtulahend

Liiklustehnilise ekspertiisi arvamuse kohaselt ei pidanud ekskavaatorijuht nägema sõiduauto sattumist tema tööpiirkonda ja tehniliselt ei saa välistada võimalust, et sõltuvalt ekskavaatori konstruktsioonist puudus ekskavaatorijuhil üldse võimalus näha platvormi taha ja alla. Linnakohus juhindus TsK §-st 458, mille kohaselt organisatsioonid, kelle tegevus on seotud suurema ohuga lähikonnale, on kohustatud hüvitama suurema ohu allika poolt tekitatud kahju, kui nad ei tõenda, et kahju tekkis vääramatu jõu või kannatanu tahtluse tagajärjel. Kohus leidis, et kahju oli tekitatud autojuhi (kannatanu) tahtluse tagajärjel, kes vaatamata täiendavalt paigaldatud sissesõidu keelumärkidele sõitis kaile tee-ehituse piirkonda. Sõites keelumärgi piirkonnas, pidi autojuht oludega arvestama. Kohus pidas sõitmist keelatud ja sõitmiseks mittesobival territooriumil autojuhi tahtlikuks tegevuseks ja hindas seda raskeks ettevaatamatuseks. Kannatanu tahtluse tagajärjel tekitatud kahju ei pea kostja hüvitama. Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 1997. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus põhjendas otsust sellega, et KS § 9 kohaselt on kindlustusjuhtum seaduses või kindlustuslepingus määratletud sündmus, seisund või tegu, mille tagajärjel tekib kindlustusvõtjal või kolmandal isikul kindlustussumma või -hüvitise saamise õigus ja kindlustusandjal selle väljamaksmise kohustus. Kindlustusjuhtumiks on liiklusõnnetus, mis LE p 2 kohaselt on juhtum, kus vähemalt ühe sõiduki teel liikumise või teelt väljasõidu tagajärjel tekib varaline kahju. Seega on kindlustusjuhtumiks liiklusõnnetus teeliikluses. Sadamakai ei ole tee. Ringkonnakohus leidis, et tegemist ei olnud kindlustusjuhtumiga, mille eest hageja pidanuks kindlustusvõtjale hüvitist maksma ja seetõttu ei tekkinud hagejal regressiõigust kostja vastu TsK § 387 alusel. TsKS § 128 kohaselt on kohtul õigus küsida eksperdi arvamust asja lahendamisel tähtsust omavate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks, mis ei ole õiguslikku laadi. Ringkonnakohus leidis, et linnakohus esitas eksperdile õiguslikke küsimusi, mistõttu liikluseeskirjale tuginev eksperdi arvamus ei ole tõendina arvestatav. Kuna tegemist ei olnud kindlustusjuhtumiga, siis ei oma asjas tähtsust kannatanu süü aste. Linnakohus kohaldas ebaõigesti TsK § 458, võrdsustades süü erinevaid vorme tahtlust ja ettevaatamatust. Kassatsioonkaebuses palus hageja apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Kui apellatsioonikohus leidis, et linnakohtu otsuse põhjendused on valed, siis tulnuks linnakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus. Liiklusõnnetuse defineerimisel pidanuks apellatsioonikohus juhinduma normitehniliselt mitte LE pst 2, vaid LS §-st 29. Apellatsioonikohus ei sisustanud tee mõistet. LS § 4 kohaselt on tee maantee, puiestee, tänav või muu liikluseks kasutatav rajatis koos seda moodustavate sõidu-, kõnniteede, teepeenarde, haljasalade, eraldus-, haljas- või muude ribadega. Hageja leidis, et sadamakai on tee ja seal toimunud kokkupõrge liiklusõnnetus ehk kindlustusjuhtum. Ei oma tähtsust, kas õnnetus juhtus mõnedele sõidukitele keelatud territooriumil või mitte. Liiklusõnnetus oli see ka juhul, kui teel liiklemine oli mõningatele sõidukitele piiratud. Estrans Service sõidukitele oli väljastatud sadama territooriumil liiklemise luba ja seega oli sõiduauto seal seaduslikult. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis kostja, et apellatsioonikohtu otsus on õige. Sadamakai ei ole sõidutee ega üldkasutatav liiklustrass ja sinna juurde ei kuulu kõnniteid ega teepeenraid. Kai on

rajatis piki või põiki kallast reisijate liiklemiseks ning laevade lastimiseks ja lossimiseks. Selleks, et kai ehitustsooni ei satuks juhuslikke liiklejaid, olid tänavate lõppu paigaldatud sissesõitu keelavad märgid. Sadama luba pääsemiseks sadama territooriumile ei ole ülimuslik ega anna luba sõita alale, kus liiklusmärgiga on sissesõit keelatud. Estrans Service kontorisse pääseb ka Ahtri ja Tuukri tänava kaudu ning selleks ei pidanud läbima ehitustsooni ja mitmeid kaisid. Hageja tegi oma tööd õnnetuse uurimisel kiirustades ja puudulikult, seetõttu ei ole tõendid usaldusväärsed ja nende alusel ei saa kostjalt kahju hüvitamist nõuda. Nii ei selgitanud hageja välja, kus õnnetus tegelikult toimus. Vigastatud auto müüdi enne maha, kui sellele vigastuste ja taastamismaksumuse ekspertiis tehti, ekspertiis tehti foto järgi ja auto müüdi 25 000 krooni eest, kuigi jääkväärtus oli 30 000 krooni ja autoga oli pärast avariid võimalik minema sõita. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormide väära kohaldamise tõttu. Apellatsioonikohus ei kohaldanud vaidluse lahendamisel neid õigusakte, mis pidanuksid kohaldamisele kuuluma. KS § 18 sätestab tagasinõude õiguse (regressi), mille kohaselt läheb kahjukindlustuse korral nõudeõigus varalist kahju tekitanu vastu kindlustushüvitist saanud isikult üle kindlustusandjale viimase poolt väljamakstud kindlustushüvitise ulatuses. Tagasinõude õigus tekib siis, kui kindlustushüvitise väljamaksmine oli seaduslik ja põhjendatud. Kostja leidis, et hagejal ei olnud alust hüvitise väljamaksmiseks Estrans Servicele ja keeldus hagejale kahju hüvitamast. Ei hageja, kostja ega kohus pööranud tähelepanu sellele, millistes õigusaktides on sätestatud kindlustustegevuse õiguslikud alused ja reguleeritud kindlustustegevusest osavõtjate suhted. Käesoleva vaidluse lahendamise õiguslikuks aluseks on kindlustusseadus ja BICO üldised kindlustustingimused autokindlustuses, vajadusel ka liiklusseadus. Autokindlustus on vabatahtliku kindlustuse liik, mille tingimused määrab kindlustusandja, lähtudes kindlustusseadusega kehtestatud korrast. Kindlustusandja nimel sõlmitakse kindlustusvõtjaga kindlustusleping, milles muude tingimuste hulgas märgitakse kindlustusobjekt (käesolevas vaidluses vara e. auto) ja kindlustusjuhtum, mille puhul kindlustusvõtjal tekib õigus hüvitise saamiseks ja kindlustusandjal kohustus seda maksta. Kindlustusjuhtumite loetelu märgitakse kindlustusseltsi üldistes kindlustustingimustes. Autokindlustuses peetakse tavaliselt kindlustusjuhtumiks loodusõnnetust, tulekahju, vandalismi, vargust ja liiklusõnnetust, milleks on teelt väljasõit, kukkumine või ümberpaiskumine; esemete kukkumine sõidukile või kokkupõrge mistahes objektiga, sh. mets- ja koduloomadega; mõnda eeltoodud juhtumit, mis leiab aset sõiduki transportimisel selleks ettenähtud vahendiga. Kuna autokindlustuses ei seostata kindlustusjuhtumi saabumist tingimata liiklusõnnetusega teel, siis selle poolest erineb autokindlustus oluliselt liikluskindlustusest, kus kindlustusjuhtumiks saab olla ainult liiklusõnnetus teeliikluses. Vaidlus tee mõiste ümber ei ole asjasse puutuv ja selles osas oli apellatsioonikohtu otsus ekslik. Apellatsioonikohus, jõudnud järeldusele, et tegemist ei olnud kindlustusjuhtumiga, mis annaks

hagejale tagasinõude õiguse kostjalt, jättis kõrvale kõik linnakohtu otsuse põhjendused kui tähtsust mitteomavad. Asja uuel läbivaatamisel väärivad linnakohtu otsuse põhjendused tähelepanu (välja arvatud TsK § 458 kohaldamine). Samuti peab apellatsioonikohus hagejalt nõudma õnnetuse ajal 3. juunil 1996. a kehtinud üldiste autokindlustustingimuste esitamist, mis on õiguslikuks aluseks hageja nõude läbivaatamisel. Arvestada tuleb iga tingimusega, millel on puutumus käesoleva vaidluse lahendamisega (liiklusõnnetus varakindlustusjuhtumina, kindlustusjuhtumi menetlemine, tagatisreeglid, hüvitamispõhimõtted, jne.). Seetõttu tulevad vaidluse lahendamisel arvesse kõik õnnetuse asjaolud. Süüküsimuse lahendamisel tuleb otsustada, kelle õigusvastane käitumine oli põhjuslikus seoses tagajärjega (kahju tekitamisega). Kas oli selleks sõiduauto juhi ettevaatamatus ekskavaatori töötsoonis või kostja tegevus või tegevusetus tööandjana ekskavaatori töötsooni märgistamisel. Hageja seisukoht, et apellatsioonikohus, muutes linnakohtu otsuse põhjendusi, pidi linnakohtu otsuse tühistama, ei ole õige. Kui kohtuotsuse resolutsiooni ei muudeta, siis ei ole kohtuotsuse põhjenduste muutmine otsuse tühistamise aluseks. Apellatsioonikohus leidis, et linnakohtu otsus oli lõppjärelduses õige ja seda ei olnud vaja tühistada. Apellatsioonikohus aga pidanuks otsuses sõnaselgelt märkima, et linnakohtu otsust muudetakse põhjenduste osas ja resolutsioonis jäetakse otsus muutmata. Juhindudes TsKS §-st 346 p 2, kolleegium otsustas: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. juuni 1997. a otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada AS-le Balti Kindlustus 4. juulil 1997. a tasutud kautsjon 632 (kuussada kolmkümmend kaks) krooni. Eesistuja J. Luik Liikmed: L. Laarmaa, T. Vernik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.