3-2-1-102-97
Eesti Vabariigi nimel Tartus 2. oktoobril 1997. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, kostja Helvi Linnase osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 22. septembril 1997. a. Asta Salmi kassatsioonkaebuse alusel Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. mai 1997. a. otsuse Asta Salmi hagis Helvi Linnase vastu omandiõiguse tunnustamiseks. Hagiavalduses Viljandi Maakohtule palus Asta Salm TsÜS § 66, AÕS §-de 68, 80 ja 81 alusel tunnistada kehtetuks ostu-müügileping, mille alusel Olustvere Sovhoostehnikum müüs Arvi Linnasele " mõttelist osa Tiitsu majavaldusest ning tunnistada hageja omandiõigust Mäeotsa A51 majavaldusele. Hagiavalduse kohaselt ostis tema vanaisa Jüri Tääker 19. oktoobril 1926. a. MäeltTiitsu renditalu nr. 1 hooned ning 26. jaanuaril 1931. a. Mäeotsa talu A-51 (kinnistu nr 47). Pärast maa natsionaliseerimist ja vara ühistamist kasutati osa talu elumaja ruumidest kolhoosis töötavate inimeste majutamiseks. ENSV Ministrite Nõukogu 21. detsembri 1967. a. määruse nr. 514 "Kodanike isiklikus omandis olevate ja maal asuvate elamute ja majapidamishoonete arvestamise korra rakendamise kohta", Olustvere k/n 1960. a. majapidamisraamatu nr. 29 isiklik arve nr. 51 alusel luges Olustvere Küla TSN TK 27. juuni 1969. a. otsusega nr. 21 tõendatuks Mäeotsa talu hoonetekuulumise Paul Sääsele.
dokumendid ei tõenda määruse lisa kohaselt P. Sääse omandiõigust. Muid dokumente, mis tõendaksid Ministrite Nõukogu 21. detsembri 1967. a. määruse nr. 514 lisas toodud elamule omandiõigust tõendavate dokumentide loetelu järgi P. Sääse omandiõigust J. Tääkerile kuulunud Tiitsu elamule, kohtule ei esitatud. Notariaaltoimikus " Tiitsu elamu müügi kohta on P. Sääse 21. septembri 1981. a. avaldus, milles ta loobub kaasomaniku ostueesõigusest. Seega oli P. Sääsk teadlik, et ta on vaid poole maja omanik. Hageja omandiõigus Mäeotsa elamule tekkis testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse alusel 3. veebruaril 1987. a., kuid ei ole tõendatud hageja omandiõiguse tekkimine vaidlusalusele " elumajale. Tartu Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on apellandi väited paljasõnalised, et P. Sääse allkiri ostueesõigusest loobumise avaldusel ei ole seostatav Mäeotsa elamuga. P. Sääsele kuulus elamuosa, milles ta elas, seetõttu ei saanud ta ostueesõigusest loobuda mõne teise elamu või selle osa suhtes. Apellandi väide, et pärandi vastuvõtmisega muutus Mäeotsa elamu tema omandiks, on põhjendatud " elamu osas. J. Tääkerile kuulunud elumajast ühistati 1949. a. 3 tuba, millised kolhoos Kalev andis 1965. a. üle Olustvere Sovhoostehnikumile. Puuduvad tõendid, et pärast 1965. a. oleks P. Sääsel tekkinud omandiõigus Olustvere Sovhoostehnikumi bilansis olnud poolele elamule, mis ei kuulunud P. Sääsele. Apellandi viide TsK §-le 128 lg 1 ning väide, et ei ole tõenäoline, et 1969. a. kuni 1981. aastani olid P. Sääsk ja Olustvere Sovhoostehnikum elamu kaasomanikud, ei tõenda Asta Salmi omandiõigust tervele elamule ega ole seepärast ostu-müügilepingu tühistamise aluseks. Kassatsioonkaebuses palub A. Salm tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaator leiab, et kohus on oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme ja kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, millisel alusel ta lükkas tagasi apellandi väited, et Olustevere Küla TSN TK 21. juuli 1969. a. otsus nr. 21 on jõus praeguseni ning selles otsuses ei ole ühtki viidet sellele, et P. Sääse omandiõigust elamule oleks tunnistatud mõttelises osas. Kohus ei ole pööranud tähelepanu asjaolule, et majavalduse müügil omandõiguse tõendamise aluseks olnud Olustvere Küla RSN TK 12. novembri 1981. a. õiend sisaldab valeandmeid selle kohta, et P. Sääsele kuulus vaid " mõttelist osa Tiitsu elamust, kusjuures omandiõiguse tekkimise aluseks on eelnimetatud otsus. Samuti ei saa nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et hageja sai pärida vaid " elamust, kuna pärmisõiguse tunnistuse kohaselt on hagejale üle läinud omandiõigus kogu elamule. Peale selle ei ole kohtud põhjendanud, miks peetakse usaldusväärseks tõendiks P. Sääse allkirja 21. septembri 1981. a. avaldusel ostueesõigusest loobumise kohta, kuigi see on registreeritud notariaaltoimingute registris juba 9. septembril 1981. a. ning allkirjad avaldusel ja registri kandel on oluliselt erinevad. Vastustaja kaebusega ei nõustu. Ta leiab, et ringkonnakohtu otsus on õige. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et ringkonnakohtu otsuses ei ole põhjendatud, miks kohus ei võta arvesse Olustvere Küla TSN TK 21. juuli 1969. a. otsust nr. 21, milles ei ole öeldud, et P. Sääse omandiõigust tunnistatakse mõttelisele osale elamust. See kassatsioonkaebuse väide ei vasta
tegelikkusele, sest ringkonnakohus on nõustunud selles osas esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja TsKS § 313 lg 2 kohaselt ei pidanud apellatsioonikohus kordama oma otsuses esimese astme kohtu põhjendusi, kui ta jättis esimese astme kohtu otsuse muutmata. Esimese astme kohtu otsusega ei leidnud tuvastamist kogu vaidlusaluse elamu kuulumine P. Sääsele. Arvestades eelnevat tõendite hindamisele rajanevat seisukohta, on ringkonnakohus kohtuotsuses ka põhjendanud seda, et hageja ei saanud pärida rohkem vara kui pärandajale P. Sääsele teme surma ajal kuulus. Kuna ringkonnakohus luges tõendatuks, et P. Sääsele kuulus tema surma ajal " elamut, siis ei saanud ka pärija A. Salm omandada rohkem kui " elamut. Kassatsioonkaebuses vaidlustatud hinnang P. Sääse allkirja ehtsuse üle ei kuulu kassatsioonikohtus läbivaatamisele, sest kooskõlas TsKS §-ga 349 lg 2 ei tuvasta kassatsioonikohus faktilisi asjaolusid. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium o t s u s t a s: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 16. mai 1997. a. otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed: H. Jõks, A. Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.