Kohtulahend

töötingimused. Samuti peab töötaja ohutult pääsema töökohale. Kui ohutus ei ole tagatud, siis õnnetuse korral peab tööandja vastutama töötajale tekitatud kahju eest. Asjas on tõendatud, et hageja kukkus tööajal ja töökoha territooriumil libedal liivatamata teelõigul. See oli tööõnnetus, milles saadud vigastused põhjustasid töötaja invaliidsuse ja tööandja peab tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitama. Õnnetuse asjaolud ja kostja süü on tõendatud tunnistajate R. Relli, V. Petersoni ja S. Senka ütlustega. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli hüvitise väljamõistmine õige alates 1. juunist 1992. a. Vabariigi Valitsuse määruse nr 172 p 2 kohaselt hüvitatakse kannatanule kahju sissetuleku ulatuses, millest ta jäi ilma töövõime kaotuse või alanemise tagajärjel ja p 18.1 kohaselt makstakse hüvitist alates päevast, mil töötaja jäi ilma senisest sissetulekust. Kui avaldus kahju hüvitamiseks esitatakse kolme aasta möödumisel p-s 18.1 märgitud tähtajast, siis hüvitatakse kahju avalduse esitamise päevast arvates. Ringkonnakohus leidis, et hageja jäi oma sissetulekust ilma 1. juunil 1992. a., s.o. siis, kui kostja teatas, et toetust enam ei maksta ja hüvitis tuleb alates sellest ajast välja mõista. Kassatsioonkaebuses palus kostja apellatsioonikohtu otsuse tühistada. Kostja leidis, et kohus rikkus protsessiõiguse norme ja tõlgendas vääralt materiaalõiguse norme. Kostja süü hagejaga juhtunud õnnetuses ei ole apellatsioonikohtu otsuses täielikult, igakülgselt ja objektiivselt otsustatud. Kohus viitas tunnistajate ütlustele ühekülgselt. Kostjal ei olnud võimalik üleöö libedaks muutunud territooriumi ohutuks muuta. Vääramatu jõuga seotud asjaolusid kohus ei kaalunud. Kassatsioonkaebuses leiti, et apellatsioonikohus tõlgendas vääralt Vabariigi Valitsuse määruse nr 172 p 18, mis käsitleb 3-aastase tähtaja möödalaskmisena päeva, mil töötajajäi ilma senisest sissetulekust, mitte aga töötaja arvamust või ettekujutust, et ta on ilma jäänud senisest sissetulekust. Apellatsioonikohus jõudis ebaõigele järeldusele, et 3-aastast tähtaega ei rikutud. Apellatsioonikohus ei andnud õiguslikku hinnangut, miks on õige maakohtu järeldus, et hagejal oli alust arvata oma sissetulekute kaotuse ajaks 1. juunit 1992. a. Kostja raamatupidamise andmetel maksti hagejale toetust viimati 1992. a. jaanuaris, kuid apellatsioonikohus seda ei arvestanud. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et kohtuotsus on õige. Kostja ei taganud ohutut pääsu töökohale ega tõendanud, et ta süü puudus. Viited vääramatule jõule ei ole asjakohased. Kostja viide ajale, millest alates hagejal on õigus hüvitist saada, ei ole õige. Hageja ilmajäämine maksetest toimus pärast kostja 30. juuni 1992. a. kirja, milles teatati, et toetusi enam ei maksta. TsÜS § 112 sätestab tsiviilõigusliku kaitse viisiks esmalt selle tunnustamise ja viimasena selle täitmisele sundimise. Kostja tunnistas hageja õigust, kuid keeldus edaspidistest maksetest. Kohus ei rikkunud tõendite hindamise korda. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust. Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a. määruse nr 172 p 1 kohaselt kannavad organisatsioonid varalist vastutust töötajatele tööülesannete täitmisel organisatsiooni süü läbi nii tema territooriumil kui ka väljaspool seda saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju eest. Organisatsioon

vabastatakse kahju hüvitamisest, kui ta tõestab, et vigastus või muu tervisekahjustus ei tekkinud tema süü läbi. Apellatsioonikohus on õigesti tuginenud töökaitseseadusele, Vabariigi Valitsuse määrusele nr 172 ja asjas kogutud tõenditele. Kohus on lugenud süüga seotud asjaolud tõendatuks. Kõiki tõendeid on kohtud hinnanud kooskõlas TsKS §-ga 232 lg 4. Kohtute järeldus, et hagejal on õigus hüvitisele, on kooskõlas seadusega. Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a. määruse nr 172 p 2 kohaselt seisneb kahju hüvitamine kannatanule rahasummade väljamaksmises sissetuleku või selle osa ulatuses, millest kannatanu jäi ilma töövõime kaotuse või selle alanemise tagajärjel, kusjuures hüvitisest arvatakse maha invaliidsuspension ning tervisekahjustusest tingitud lisakulude kompensatsioon. Sama määruse p 18 kohaselt makstakse hüvitist kannatada saanud töötajale alates päevast, mil ta töövigastuse tagajärjel jäi ilma senisest sissetulekust. TsÜS § 108 lg 1 kohaselt tuleb tsiviilõiguse teostamisel ja tsiviilkohustuse täitmisel toimida heas usus. See tähendab seda, et pooled, tunnetades oma õigusi ja kohustusi, täidavad neid vabatahtlikult. Kostja, makstes hagejale toetusi, täitis vabatahtlikult oma kohustust hüvitada hageja tervisele tekitatud kahju (kasvõi osaliselt) ja hageja leppis sellega, pidades toetusi saades oma õiguse teostatuks (kaitstuks). Seejuures ei ole tähtis, kas kostja nimetas väljamakstud summasid toetusteks või kuidagi teisiti ja kas maksed olid regulaarsed või mitte. Apellatsioonikohus on õigesti asunud seisukohale, et hageja jäi senisest sissetulekust ilma 1. juunil 1992. a., s.o. siis, kui kostja keeldus toetuse edaspidisest maksmisest. Hüvitis tuleb alates sellest ajast välja mõista. Kassatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud väljamõistetud hüvitise suurust, mistõttu seda osa kohtuotsusest kolleegium TsKS § 336 lg 1 kohaselt läbi ei vaata. Juhindudes TsKS §-st 346 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta muutmata Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 18.aprilli 1997.a. otsus Martin Udu hagis OÜ Rakvere KEK vastu hüvitise nõudmiseks tervisekahjustuse eest. Eesistuja J. Odar Liikmed A. Kull, T. Vernik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.