Kohtulahend

Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 12. detsembri 1997. a. otsusega ringkonnakohtu otsuse protsessiõiguse normi olulise rikkumise tõttu, leides, et kohtud ei analüüsinud kohtutele esitatud rendivõla tasumise tõendeid ega põhjendanud, milliste tõendite alusel kohus leidis, et rendiarved esitati tagantjärgi ja rendileandja ise ei pidanud täpselt kinni kokkulepitud korrast. Asja uuel arutamisel tühistas ringkonnakohus Tallinna Linnakohtu 3. aprilli 1996. a. otsuse ja uue otsusega rahuldas ME Osta (kelle õigusjärglaseks on AS Loo ja KO) hagi rendilepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks ja jättis rahuldamata AS-i Karmi hagi ME Osta vastu mitteeluruumist väljatõstmiseks . Ringkonnakohtu otsuse kohaselt pidi rentnik tasuma renti 21 287 krooni 20 senti kuus. AS Karmi ei vaidlustanud asjaolu, et 1. veebruariks 1995. a. oli tal ME Osta ees rendivõlg kokku 79 219 krooni 80 senti. Selle võlgnevuse tasus kostja alles 9. veebruaril 1996. a. Rendivõlg oli tekkinud 28. oktoobri 1994. a. arvest sama aasta neljanda kvartali eest 63 861 krooni 60 senti ning 25. jaanuari 1995. a. arvest sama aasta jaanuarikuu eest 21 287 krooni 20 senti. Seega oli AS-l Karmi 1. veebruariks 1995. a. maksmata enam kui kahe kuu rent. Rendilepingu p. 5.3.3 kohaselt võis rendileandja nõuda rendilepingu ennetähtaegset lõpetamist, kui rentnikul on tekkinud rendivõlgnevus enam kui kahe kuu rendi osas. Selline lepingusäte on kooskõlas rendiseaduse §-s 18 p. 3 sätestatuga. Rendilepingu kohaselt ei omanud tähtsust, kas rent hiljem tasutakse või mitte. Lepingu kohaselt pidi rentnik maksma renti rendileandja arvete alusel. Rendileandja viivitus 1994. a. oktoobri ja novembri ning 1995. a. jaanuari eest arvete esitamisega ei võtnud rentnikult kohustust tasuda rent pärast arvete saamist, tulenevalt TsK §-st 177 lg 2 seitsme päeva jooksul. Kuna rentnik jättis rendi enam kui aastaks tasumata, ei oma tähendust rendileandja viivitus rendiarvete esitamisel. Asja lahendamisel ei ole tähtsust ka asjaolul, kas rentnik alates 1. veebruarist 1995. a. renditud ruume tegelikult kasutada sai või mitte, sest rendivõlg tekkis enne seda kuupäeva. Tallinna Linnakohtu 21. juuni 1995. a. otsus, mis jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 8. detsembri 1995. a. otsusega ja millega tunnustati rentniku õigust kasutada rendilepingu alusel vaidlusaluseid ruume, ei välista sama rendilepingu ennetähtaegset lõpetamist rendileandja hagi alusel. Kuna rendileping kuulub lõpetamisele, on välistatud rendileandja väljatõstmise renditud ruumidest rendilepingu täitmiseks. Hagi renditud ruumide omavolilise hõivamisega tekitatud kahju hüvitamiseks pole rentnik esitanud. Kassatsioonkaebuses palub AS-i Karmi esindaja tühistada ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja saata asi uueks arutamiseks samale kohtule. Kassaator leiab, et kohus ei selgitanud välja kõiki rendivõla kujunemise ja tasumise asjaolusid ning ei ole andnud hinnangut pooltevahelisele kommertspandilepingule. Linnakohtu otsuse tegemise ajaks 3. aprillil 1996. a. ei olnud rentnikul rendivõlgnevust rendileandja ees. Rendivõlgnevus oli likvideeritud

ME Osta. Vastustaja kassatsioonkaebusega ei nõustu. Vastustaja leiab, et AS-i Karmi rendivõlg oli suurem kui kahe kuu rendi summa ning ta ei olnud renti tasunud enam kui kolme kuu jooksul tähtaja möödumise päevast. Tasaarvestada saab vaid samaliigilisi nõudeid. Kommertspandileping sõlmiti rendivõlgnevuse tasumise tagamiseks ning võlga see ei likvideerinud. Kolleegiumi istungil palus AS-i Karmi esindaja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja uue otsusega jätta hagi rendilepingu lõpetamiseks rahuldamata. Samuti selgitas AS-i Karmi esindaja, et ta ei tea, kas kommertspandiga tagatud laenulepingu järgi tegelikult raha saadi. AS-i Loo & Ko esindaja kinnitas, et kommerspandiga tagati rendivõla tasumist. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus tuvastas, et 1. veebruariks 1995. a. võlgnes rentnik enam kui kahe kuu rendi. Eeltoodust tulenevalt on seaduslik ringkonnakohtu järeldus, et pooltevahelise rendilepingu p.5.3.3 alusel ja kooskõlas RS §-ga 17 lg 2 ja 18 p. 3 tekkis rendileandjal alus nõuda lepingu ennetähtaegset lõpetamist ja lepingu ennetähtaegse lõpetamise seisukohast ei oma tähtsust, kas pärast 1. veebruari 1995. a. rentnik renditud ruume kasutada sai. Leping ei piiranud rendileandja õigust nõuda rendilepingu ennetähtaegset lõpetamist rendi hilisema tasumise tõttu. Samuti ei välista rendilepingu ennetähtaegse lõpetamise nõude rahuldamist see, et rendileandja ei esitanud sellist nõuet varasemas kohtuvaidluses. TsKS § 232 lg 3 kohaselt ei või kohus asjas, milles poolte kokkulepe on seadusega lubatud, tugineda asjaolule, millele pool ise pole viidanud. Nii linnakohtus kui apellatsioonkaebuse vastuses tugines AS Karmi sellele, et rendivõlg likvideeriti kommertspandilepingu alusel kaubaga. AS-i Karmi pole linnaja ringkonnakohtus viidanud asjaolule, et rendivõlg vormistati laenulepinguna ja sellega lõppes rentniku kohustus maksta renti eelneva perioodi eest tulenevalt TsK §-st 238 lg 1. Seega puudus ringkonnakohtul alus selles osas seisukohta võtta ja kassatsioonkaebuse vastav väide jääb tähelepanuta. Väär on kassatsioonkaebuse väide, et rendivõlg tasaarvestati kommertspandilepinguga. Tasaarvestada saab poolte vastastikusi samaliigilisi nõudeid. Rentnikust pantijal ei tekkinud kommertspandilepingust rahalist nõuet rendileandjast pandipidaja vastu. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 24. märtsi 1997. a. otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, A. Kull

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.