3-2-1-83-97
Eesti Vabariigi nimel Tartus 16. juunil 1997. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, Eesti Vabariigi esindaja vandeadvokaat Ä. Rodi osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 9. juunil 1997. a. Irina Karmi kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. märtsi 1997. a. otsuse Irina Karmi hagis Eesti Vabariigi vastu 87 932 krooni saamiseks. Tallinna Linnakohtule esitatud hagis palus Irina Karm TsK §-de 448, 449 ja 450 alusel Eesti Vabariigilt välja mõista erastamisväärtpaberiarve (EVP-arve) avamisega viivitamisest tingitud kahju 87 932 krooni. Hagi põhjenduste kohaselt esitas hageja 19. septembril 1994. a. Tallinna Haabersti Linnaosa Valitsusele avalduse EVP-arve avamiseks rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardi alusel, kuid arvet tähtaegselt ei avatud. Kostja vaidles hagile vastu, väites, et hagejal puudusolevad tööaastad ei ole riigi valduses. Hageja ostis tööaastaid isikutelt, kes neid aastaid ei omanud ning seetõttu ei olnud hagejale arvet avada võimalik. Tallinna Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Otsuse motiivide kohaselt on Vabariigi Valitsuse 22. juuni 1993. a. määrusega nr. 185 kinnitatud "Rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardi täitmise ja eluruumide erastamisel kasutamise juhendi" punktis 42 sätestatud, et arvestuskaardile kantud tööaastate üleandmise kohta teeb sissekande kohaliku omavalitsuse täitevorgani poolt nimetatud ametiisik ning kohaliku omavalitsuse täitevorgan edastab need andmed rahvakapitali obligatsioonide registrile. Vabariigi Valitsuse 19. oktoobri 1993. a. määrusega nr. 320 kinnitatud "Rahvakapitali obligatsioonide registri põhimääruse" 11. punkti kohaselt vastutab registriandmete sisulise tõesuse eest elamuorgan või kohaliku omavalitsuse täitevorgan, kes esitab andmed alamregistrile (alamregistri korral) ning alamregister ja tööosakute pärandamisel notar (keskregistri korral). Kostja ei ole hagejale kahju tekitanud ega vastuta selle kahju eest, mida sai hageja kolmandatelt isikutelt olematuid tööaastaid ostes. Tallinna Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei ole leidnud tõendamist, et hagejale kahju tekitajaks on riik. TsKS § 88 lg 1 järgi peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja väide, et tema rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardi ja erastamisväärtpaberite keskregistri andmete erinevuse on põhjustanud ametiisikute vead andmete kandmisel keskregistrisse, on põhjendamata ja tõenditega kinnitamata. Rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardi põhjal omandas hageja tööaastaid Rein Karmilt rahalises väärtuses 183 900 krooni. Kuna aga R. Karmi andmetes selline summa puudus, siis tööaastaid hagejale tegelikult üle polnud võimalik anda. Kostja esindaja seletuste kohaselt peavad EVP-arve avamiseks kohalikult omavalitsuselt laekuma kõik dokumendid, kuid hageja osas ei ole need senini laekunud. Kassatsioonkaebuses palub I. Karm tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaator leiab, et kohus on vääralt tõlgendanud ja kohaldanud
materiaalõiguse norme. TsK § 448 lg 2 kohaselt vabaneb kahju tekitaja kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süül. Kuni EVP-arve avamiseni vormistasid tehinguid erastamisväärtpaberitega kohalike omavalitsuste selleks volitatud ametiisikud. Vormistamine oli tasuline. Omandiõigus ostetud erastamisväärtpaberi kroonidele tekkis momendil, kui osturaha müüjale tasuti ja ametiisik ostu-müügitehingu rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaardil vormistas, olenemata sellest, millal sama ametiisik andmed keskregistrisse edastas või ei edastanud. Peale eelmise tehingu vormistamist oli võimalik vormistada järgmine tehing. Rahvakapitali obligatsiooni arvestuskaartide ja registriandmete erinevuse põhjuste ja vigade väljaselgitamine ning kõrvaldamine on riigi- ja kohalike omavalitsusasutuste kohustus. Kohus on rikkunud ka protessiõigust, kuna hagejalt nõuti erastamisväärtpaberi ehtsuse tõendamist, kuid kostja ei pidanud tõendama, et tegemist ei olnud ametiisikute vigadega. Vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on õige. Kohtus leidis tõendamist, et kostja ei ole hagejale kahju tekitamises süüdi. Kostja pidi tõendama ainult oma süü puudumist, mitte aga kellegi teise süü olemasolu. Kolleegiumi istungil palus kostja esindaja jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust apellatsioonikohtu otsuse tühistamiseks. Hageja tugines oma nõudes asjaolule, et Eesti Vabariik tekitas talle EVP-arve avamisega viivitamisest tingitud kahju 87 932 krooni. Ringkonnakohus leidis, et see asjaolu ei ole tõendatud. TsKS § 336 lg 1 kohaselt kontrollib kassatsioonikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas apellatsioonikohus on õigesti kohaldanud ja tõlgendanud materiaalõiguse norme ja järginud protsessiõiguse norme. Kassatsioonikohus ei või tuvastada faktilisi asjaolusid (TsKS § 349 lg 2). Kuna kohus ei tuvastanud, et kostja (riigiteenistujad) oleks hagejale kahju tekitanud, siis seaduslik alus hagi rahuldamiseks puudus. Kassatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud protsessiõiguse normide järgimist tõendite hindamisel. Apellatsioonikohtu otsuses on õigesti viidatud TsKS §-le 88 lg 1, millest tulenevalt peab hageja tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded. Ebaõige on kassaatori väide, et kohus nõudis hagejalt erastamisväärtpaberi ehtsuse tõendamist, kuna kohus ei ole seda teinud. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. märtsi 1997. a. otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, A. Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.