Kohtulahend

Majandusministeerium võttis tööandjana endale kohustuse tagada hagejale ettevõttest pensionile jäämisel lisapensioni saamine. Majandusministeerium ka lõpetas hagejaga töölepingu seoses pensionile jäämisega 15. märtsil 1995. a. Erastamise ostu-müügilepingust ei nähtu, et kostja oleks võtnud endale kohustuse maksta hagejale lisapensioni. Tõenditest ei nähtu, et selline kohustus oleks olnud ka Rapla Metsamajandil. Seetõttu ei oma maakohtu põhjendused RAS-i Rapla Metsamajand õigusjärgluse osas käesolevas vaidluses tähtsust. Kuna ei ole esitatud tõendeid lisapensioni maksmise kohustuse üleandmise kohta AS-le Primo, on maakohtu otsuse lõppjäreldus õige. Kuivõrd hagi Majandusministeeriumi vastu ei ole esitatud, siis ei saa apellatsioonikohus anda hinnangut, kas vaidlusaluse töölepingu p. 25 on seaduslik või mitte. Kassatsioonkaebuses palus E. Rõigas ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaator leiab, et apellatsioonikohtu otsus ei vasta TsKS §-de 228, 229 ja 232 lg 4 nõuetele. Ringkonnakohus asus seisukohale, et Rapla Metsamajandil ei olnudki kohustust hagejale pensioni maksta. Maakohus leidis, et kohustis kehtib, kuid käsitles kohustatud subjektina AS-i Primo Puit. Apellatsioonikohus ei põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes ta esimese astme kohtu seisukohad ümber hindas. Kohtuotsuse järeldus õigusjärgluse kohta ei ole põhjendatud, kuna kohus ei ole võtnud seisukohta protsessiosaliste ringi määramisel tõstatunud küsimuses. Samas käsitletakse AS-i Primosiiski kostjana. Kassaator leiab, et erastamise üldisest mõttest tulenevalt müüakse riigi vara kõigi varal lasuvate õiguste ja kohustustega, välja arvatud need kohustused, mis lepinguga välistatakse. Apellatsioonikohus leidis, et tähtsust omab asjaolu, kas kostja teadis ostu-müügilepingu sõlmimisel RAS-i Rapla Metsamajand kohustusest hageja suhtes. Samas kohus ei põhjenda, millele tuginedes selline järeldus tehti ning mis sellest tuleneb. Vastustaja AS Primo palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonikohus tuvastas õigesti, et RAS-l Rapla Metsamajand ei olnud kohustusi hageja ees. Hageja tööandjaks oli Majandusministeerium ja RAS Rapla Metsamajand pole võtnud endale kohustust tasuda töölepingust tulenevat lisapensioni. Ostu-müügilepingu sõlmimise ajal ei olnud kostja teadlik ega pidanudki olema teadlik Majandusministeeriumi ja hageja vahel sõlmitud töölepingust ning seetõttu põhineb apellatsioonikohtu otsus Tsiviilkoodeksi sätetel, mille kohaselt müüja on kohustatud ostjale teatama kolmandate isikute õigustest müüdavale asjale. Ringkonnakohus on õigesti käsitlenud kostjana AS-i Primo, kelle vastu hagi esitati. Protsessi kolmanda isikuna kostja poolel kaasatud Majandusministeerium ja Erastamisagentuur kassatsioonkaebust ei esitanud. Majandusministeerium pidas kassatsioonkaebust põhjendatuks. Erastamisagentuur leidis, et hageja nõue tuleneb tema ja Majandusministeeriumi vahel sõlmitud töölepingust. Vaatamata aktsiate omandiõiguse üleminekule teisele juriidilisele isikule, jätkas ka RAS Rapla Metsamajand juriidilise isikuna tegevust. Kostja esindaja jäi kolleegiumi istungil kassatsioonkaebuse seisukohtade juurde ja palus hagejalt sisse nõuda 3540 krooni õigusabi eest Riigikohtus. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebus ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Vaidlustatud pole ringkonnakohtu poolt tuvastatut, et hageja tööandjaks oli Majandusministeerium.

Hageja nõue tuleneb töölepingust, mille pooleks ei ole AS Primo. Vabariigi Valitsuse 29. detsembri 1990. a. määrusega nr. 264 kinnitatud esimest tüüpi riikliku aktsiaseltsi juhatuse ajutise põhimääruse ja teist tüüpi riikliku aktsiaseltsi juhatuse ajutise põhimääruse (koos hilisemate muudatuste ja täiendustega) kohaselt kuulus riikliku aktsiaseltsi tegevdirektoriga töölepingu sõlmimine aktsiaseltsi juhatuse pädevusse. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 6. juuli 1992. a. määrusest nr. 198 "Eesti Vabariigi Valitsuse 29. detsembri 1990. a. määruse nr. 264 osalise muutmise kohta" võis teatud juhtudel tegevdirektoriga töölepingu sõlmida ka riikliku aktsiaseltsi asutaja. Kuna hageja ise valis kostjaks AS-i Primo, siis kohus pidigi teda kostjana käsitlema. Samas leidis ringkonnakohus põhjendatult, et kostja ei ole kohustatud hagejale lisapensioni maksma. Ekslik on kassaatori arvamus, et erastamisel ettevõtte aktsiate müügiga lähevad kõik ettevõtte kohustused üle aktsiate ostjale. AS-le Primo kui Rapla Metsamajandi aktsiate ostjale ei pandud erastamise ostu- müügilepinguga kohustust tasuda hagejale lisapensioni. Rapla Metsamajandit kui juriidilist isikut ei likvideeritud. AS Primo Puit ei olnud protsessiosaline. Seega ei pidanud kohus võtma seisukohta, kas AS Primo Puit on RAS-i Rapla Metsamajand õigusjärglane ja kas viimane pidi hagejale lisapensioni maksma. Tulenevalt TsKS §-st 242 lg 1 ja 91 lg 2 ei ole kohtute eeltoodud seisukohad siduvad asjas, milles AS Primo Puit on protsessiosaline. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb TsKS § 58 lg 1 kohaselt hagejalt välja mõista kostjale kohtu poolt advokaadi abi eest vajalikuks peetav kulu 1000 krooni. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 14. veebruari 1997. a. otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Sisse nõuda Evald Rõigaselt 1000 (üks tuhat) krooni AS-i Primo kasuks advokaadi abi eest Riigikohtus. Eesistuja H. Jõks Liikmed J. Luik, T. Vernik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.