lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
Kohtulahendid/3-2-1-60-97

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 08.05.1997

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-60-97
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
08.05.1997
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
976
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

3-2-1-60-97

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel Tartus 8. mail 1997. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Luik, liikmed A. Kull ja T. Vernik, hageja esindaja vandeadvokaat R. Markuse osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 28. aprillil 1997. a. AS-i Vikta kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviil-kolleegiumi

19.detsembri 1996. a. otsuse AS-i Rutsan hagis AS-i Vikta vastu 84 339 krooni saamiseks.
12.juunil 1995. a. esitas AS Rutsan Tallinna Linnakohtusse hagi AS-i Vikta vastu kahju 84 339 krooni hüvitamiseks TsK §-de 222, 227, 380, 448 ja 458 alusel. Pooled sõlmisid 9. märtsil 1995. a. kaubaveolepingu, mille kohaselt pidi AS Vikta vedama AS-i Rutsan kaupa Tallinnast Mogiljovi ja tagasi. Tagasiteel toimus 19. märtsil 1995. a. auto tehnilise rikke tõttu liiklusõnnetus, milles veoseks olnud kanamunad osaliselt riknesid või läksid kaduma. Saatedokumentide järgi oli veoseks 570 kasti kanamune, millest hageja sai kätte 328 kasti. Puudu oli 242 kasti, s.o. 87 120 muna. Tallinna Linnakohus rahuldas 30. novembri 1995. a. otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 75 794 krooni. Kohus leidis, et auto varjatud tehniline rike vabastab süüst autojuhi, kuid ei vabasta vastutusest kostjat kui suurema ohu allika valdajat, sest tehnilist riket ei saa käsitleda vääramatu jõuna. Pooled olid kokku leppinud, etkostja toimetab hagejale 205 200 muna, mille realiseerimisest kanamuna keskmise hinnaga võinuks hageja saada tulu 178 524 krooni. Kostja andis hagejale üle 87 120 muna vähem. Nende realiseerimisest võinuks hageja saada keskmiselt 75 794 krooni. Hageja ei tõendanud, et ta kanamunade vigastuste tõttu neid keskmisest tunduvalt madalama hinnaga müüs. Tallinna Ringkonnakohus jättis 26. veebruari 1996. a. otsusega linnakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonikohus leidis, et linnakohtu otsus on põhjendatud ja täiendavat motiveerimist ei vaja. Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 20. juuni 1996. a. otsusega ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normide väära kohaldamise tõttu ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kolleegium leidis, et kohtud jätsid tähelepanuta, et poolte vahel olid lepingulised suhted, millest tulenevad vaidlused lahendatakse lepingu, rahvusvahelise autokaubaveolepingu konventsiooni (edaspidi konventsioon) ja vedu reguleerivate tsiviilkoodeksi sätete alusel ning vajadusel ka kohustise rikkumise puhul vastutust reguleerivate üldnormide alusel. Seetõttu on kohtud vääralt kohaldanud TsK § 459 sätteid, millised ei ole kohaldatavad kaubaveolepingust tulenevatele suhetele. Kuna kohtud kohaldasid vääralt materiaalõigusnorme, siis jäid kohaldamata ja tähelepanuta need konventsiooni sätted, mis reguleerivad hüvitamisele kuuluva kahjusumma määramist (konventsiooni art. 23). Asja uuel arutamisel jättis Tallinna Ringkonnakohus 19. detsembri 1996. a. otsusega linnakohtu otsuse muutmata. Poolte vahel oli autokaubaveoleping, milles viidati konventsioonile. Seetõttu tuleb nii vastutuse õigusliku aluse kui kahju ulatuse kindlaksmääramisel lähtuda lepingust ja konventsioonist. Linnakohus on õigesti kindlaks määranud kaotsiläinud munade arvu. Samuti on õigesti lähtutud Eesti Konjunktuuriinstituudi esitatud andmetest kanamunade hinna kohta Eesti turul.
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel

See ei ole vastuolus konventsiooni art.-s 23 p. 1 ja 2 sätestatuga, kuna Valgevenes, kus veos vastu võeti, ei määratud konventsioonis sätestatud tingimuste kohaselt kindlaks kauba maksumust ning ka kostja ei ole esitanud sellekohaseid tõendeid. Tollideklaratsioonide alusel ei saa kindlaks teha tegelikult üleantud kaupa ega selle turuväärtust. Kassatsioonkaebuses palus AS Vikta tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 1996. a. otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Vastavalt konventsiooni art.-le 23 p. 1 ja 2 määratakse kauba osalise või täieliku kaotsiminekuga tekitatud kahju kindlaks kauba hankimise koha ja aja järgi. Kaotsiläinud veose maksumust võib tõendada ainult art.-s 23 p. 1 ja 2 ettenähtud tõenditega. Apellatsioonikohtu poolt määrati kahju suurus kindlaks alustel, mis ei ole konventsiooniga ette nähtud. Vastavalt konventsiooni art.-tele 6 p. 1 ja 23 p. 2 ei pea veose dokumentides tingimata märkima veose maksumust. Haginõude tõendamine lasub hagejal ning kohus ei või seda panna kostjale. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta asjaolu, et kõik dokumendid, mis olid seotud kauba hankimisega, kaasa arvatud tollideklaratsioon, täitis hageja esindaja. Kui hageja on hinnanud oma veose ja märkinud selle ära ametlikus dokumendis, siis on arusaamatu selle arvestamata jätmine. Peale selle ei ole kostja süüdi kahjulike tagajärgede saabumises, kuna kaupa vedanud auto oli tehniliselt korras ning tal ei olnud defekte, mis andnuksid alust autoavariid ette näha. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis AS Rutsan, et vastavalt konventsiooni art.-le 17 p. 1 vastutab vedaja kauba säilimise eest kauba veoks vastuvõtmise hetkest kuni üleandmise hetkeni. Vedaja seda kohustust ei täitnud. AS Vikta võttis kauba vedada selle maksumust määramata. Kauba maksumust konventsiooni art. 23 p. 1 alusel veoks vastuvõtmise kohas ja ajal Valgevenes ei ole võimalik määrata tingituna Valgevene valuuta muutlikkusest ja mittekonverteeritavusest. Konventsiooni art. 23 p.-d 1 ja 2 reguleerivad erinevaid olukordi. Punkt 1 juhtu, kui kauba maksumust on võimalik määrata veoks vastuvõtmise kohas ja ajal, ning punkt 2 juhtu, kui seda võimalik teha ei ole. Seetõttu tulebki kauba maksumus määrata vastavalt konventsiooni art.-le 23 p. 2 Eesti Konjunktuuriinstituudi esitatud andmete alusel. Kolleegiumi istungil palus hageja esindaja jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsKS § 347 p. 1 alusel materiaalõiguse normi rikkumise tõttu. Alusetu on kostja väide, et vedaja ei vastuta kahju eest, mis oli tingitud auto tehnilisest rikkest, kui kaupa vedanud auto oli tehniliselt korras ning tal ei olnud defekte, mis andnuks võimaluse autoavariid ette näha. Konventsiooni art. 17 p. 3 kohaselt ei vabane vedaja vastutusest, kui kauba täielik või osaline kaotsiminek või vigastamine oli tingitud sõiduki defektsusest. Apellatsioonikohus märgib otsuses õigesti, et vastutuse õigusliku aluse ja kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda lepingust ja konventsioonist. Väär on apellatsioonikohtu seisukoht, et kuna vedaja võttis kauba Valgevenes vastu konventsioonis sätestatud tingimustel selle maksumust määramata, siis tuleb lähtuda kanamunade hinnast Eesti turul. Kolleegium leidis, et konventsiooni art. 23 p. 1 kohaselt võetakse hüvitamisele kuuluva kahju suuruse määramisel aluseks kauba maksumus veoks

vastuvõtmise kohas ja ajal. Sama artikli p. 2 sätestab milline hind kauba maksumuse määramisel kauba veoks vastuvõtmise kohas ja ajal tuleb aluseks võtta. Nimetatud konventsiooni sätet kohaldatakse ka siis, kui kauba maksumust veoks vastuvõtmisel ei määratud. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 19. detsembri 1996. a. otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada AS-le Vikta 15. jaanuaril 1997. a. tasutud kautsjon 758 (seitsesada viiskümmend kaheksa) krooni. Eesistuja J. Luik Liikmed A. Kull, T. Vernik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.