Kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. juuni 1994. a. otsusega linnakohtu otsuse lapsendamise tühistamise tühistamise ning sünniaktis nr. 16 II märkuse annulleerimise osas ja uue otsusega jättis hagi rahuldamata. Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 10. oktoobri 1996. a. otsusega hageja kohtuvigade parandamise avalduse alusel ringkonnakohtu otsuse protsessinormi rikkumise tõttu ja saatis asja uueks läbivaatamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 1996. a. otsusega tühistati linnakohtu 2. mai 1994. a. otsus materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu ning hagi jäeti rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt tühistati lapsendamine tol ajal kehtinud Vene NFSV abielu, perekonna ja eestkoste seaduste koodeksi järgi. Kohtule on esitatud A. T ja lapsendajate J. - te avaldused, milles kinnitatakse, et lapsendamine toimus ilma isa nõusolekuta tema välismaal viibimise ajal. Lapsendamise tühistamiseks oli ka lapse enda nõusolek, kes soovis tagasi endist isa- ja perekonnanime. Hageja poolt esitatud tõenditest - Tallinna Vaeslastekohtu 17. augusti 1932. a. istungi protokoll ja Rakvere-Paide Rahukogu

millise seaduse järgi ja milliseks ajaks oli hagi aegunud. 1. septembrist 1994. a. jõustunud TsÜS § 115 p. 4 kohaselt ei kohaldata aegumist perekonnasuhetest tulenevale nõudele, kui perekonnaseadusest ei tulene teisiti. Hagi aegumine ei laienenud üldjuhul perekonnasuhetest tulenevatele nõuetele ka 1. jaanuarist 1970. a. kuni 1. jaanuarini 1995. a. kehtinud ENSV abielu- ja perekonnakoodeksi § 11 kohaselt. Sama põhimõte oli kehtestatud 1. oktoobrist 1968. a. jõustunud NSV Liidu ja liiduvabariikide abielu- ja perekonnaseadusandluse aluste §-s 8. Ekslik on kassaatori väide, et esmakordselt ringkonnakohtus hagi aegumise kohaldamise nõue on TsKS §-des 301 lg 2 ja 289 sätestatu rikkumine. Tsiviilkolleegium jääb oma 21. juuni 1995. a. otsuses tsiviilasjas III-2/1-40/95 avaldatud seisukoha juurde, et nõue hagi aegumise kohaldamiseks ei ole TsKS §-s 289 sätestatud uus põhjendus ega §-s 301 lg 2 sätestatud uus nõudmine. Ringkonnakohus leidis, et Tallinna Vaeslastekohtu otsusest ja Rakvere-Paide Rahukogu tsiviilosakonna määrusest ei järeldu, et lapsendamise ajal oleks lapsendamiseks olnud isa nõusolek või et isa nõusolekut poleks vaja olnud. Küsimuse selline asetus on väär. Kui isal olid vanema võimu teostamise õigused lõpetatud, siis tuleb kõigepealt selgitada, kas lapsendamise ajal kehtinud seadus nõudis lapsendamiseks nõusolekut isalt, kelle vanema võimu teostamise õigused olid lõpetatud. BES § 183 kohaselt oli vanema nõusolekut lapsendamiseks vaja siis, kui lapsendatav oli veel vanema võimu all. Kuna vanema võimu teostamise õigus oli hageja suhtes lõpetatud, siis isa nõusolekut lapsendamiseks vaja ei olnud ning asjas ei oma tähtsust, et esitatud tõenditest sellise nõusoleku olemasolu ei nähtu. Kuna lapsendamiseks isa nõusolekut vaja ei olnud, siis ei oma tähtsust ka see, kus isa lapsendamise ajal viibis. 1941. a. kehtinud Vene NFSV abielu, perekonna ja eestkoste seaduste koodeksi § 65 kohaselt võisid eestkoste- ja hooldusorganid vanemate palvel tühistada lapsendamise, kui see 1941. a. kehtinud Vene NFSV abielu, perekonna ja eestkoste seaduste koodeksi § 65 kohaselt võisid eestkoste- ja hooldusorganid vanemate palvel tühistada lapsendamise, kui see oli teostatud vanemate äraolekul või ilma nende nõusolekuta, kui lapse tagasiandmine vanematele oli kooskõlas lapse huvidega. Seega lapsendamise tühistamise eelduseks eestkoste- ja hooldusorgani poolt oli vanema - s.t. isiku, kelle vanema võimu teostamise õigusi polnud lõpetatud - avaldus ja lapsendamine ilma vanema nõusolekuta või tema äraolekul, millele pidid lisanduma lapse huvid. Osundatud koodeksi § 66 kohaselt võisid teised isikud taotleda lapsendamise tühistamist kohtus hagimenetluse korras. Seaduse järgi oleks hageja isa pidanud lapsendamise tühistamist hagema kohtus. Hageja isa avaldas 1941. a. rahvahariduse osakonnale soovi lapsendamise tühistamiseks ja sellega olid nõus ka lapsendajad. Nii hageja isa kui ka lapsendajad vaikisid sellest, et isal olid vanema võimu teostamise õigused lõpetatud. Asjaosaliste esitatud andmete alusel kuulus lapsendamise tühistamine rahvahariduse osakonna pädevusse. Seega lahendas rahvahariduse osakond asjaosaliste soovil ja nende esitatud andmete kohaselt tema pädevusse kuuluvat lapsendamise tühistamist. Tulenevalt Vene NFSV abielu, perekonna ja eestkoste seaduste koodeksi §-dest 59 ja 65 tekitas lapsendamine eestkoste- ja hooldusorgani määrusega lapsendamise õigussuhte ka siis, kui lapsendamisel oli seadust rikutud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb samadest põhimõtetest lähtudes otsustada, kas ekslike asjaolude tõttu

lapsendamise tühistamine eestkoste ja hooldusorgani poolt lõpetas lapsendamise õigussuhte. Kui lapsendamise õigussuhe lõppes, siis võimalus saada uuesti lapsendatuks endiste lapsendajate poolt saab toimuda vaid uue lapsendamisega seaduses sätestatud tingimustel. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium o t s u s t a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. detsembri 1996. a. otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada advokaadibüroole Kaasik & Co 21. jaanuaril 1997. a. tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eriarvamusele jäid J. Odar, J. Luik, L. Laarmaa ja T. Vernik. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, Kull, L. Laarmaa, J. Luik, T. Vernik J. Odari eriarvamus 1941. a. Eestis kehtinud VNFSV APEK-i § 65 kohaselt kuulus eestkoste- ja hooldusorganite pädevusse üksnes vanemate palvel lapsendamise tühistamine, kui see oli teostatud vanemate äraolekul või ilma nende nõusolekuta, kui lapse tagasiandmine vanematele on kooskõlas lapse huvidega. Ei A. T nõusolek ega tema äraolek saanud takistada lapsendamist, kuna temalt oli ära võetud vanema võimu teostamise õigus. Lapse ema oli surnud. Samal põhjusel puudus A. Tl õigus taotleda lapsendamise tühistamist ja Tallinna Linna Rahvahariduse Osakonna 10. mai 1941. a. lapsendamise tühistamise määrus, kui rahvahariduse osakonna pädevuse piire ületades ja tegelikult ilma selleks õigustatud vanema avalduseta tehtu, on õigustühine. Seepärast jääb muutmatuks hageja lapsendamise otsus sellest tulenevate õiguslike tagajärgedega. Järelikult ei ole alust väita, et isa ja poja vahelised õigused ja kohustused taastusid. Eelmärgitud põhjusel ei teki tegelikult lapsendamise tühistamise tühistamise probleemi. Küsitav on seepärast VNFSV APEK-i §-dele 59 ja 65 viitamine lapsendamise tühistamise õiguspärasuse hindamiseks seoses 1941. a. toimunuga, kui asjaosalised taotlesid teadlikult asjaolusid varjates rahvahariduse osakonna määruse tegemist, et kaitsta last. J. Odar L.Laarmaa, J. Luige ja T. Verniku eriarvamus Leiame, et apellatsioonikohtu otsus hagi rahuldamata jätmises oli lõppjärelduses õige. Otsust tulnuks aga muuta põhjenduste osas. Hageja taotles lapsendamise tühistamise määruse õigustühiseks tunnistamist ja lapsendamise kehtivaks tunnistamist. TsÜS § 1 kohaselt sätestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses tsiviilõiguse üldpõhimõtted. See seadus on kohaldatav perekonnaseaduse üldosana. TsÜS § 58 lg 1 kohaselt tekivad tsiviilõigused ja -

kohustused seaduses sätestatud sündmustest ja õigustoimingutest. TsÜS § 60 lg 1 mõtte kohaselt on lapsendamise tühistamine õigustoiming, mis on suunatud lapsendamisest tulenevate tsiviilõiguste ja kohustuste lõpetamisele. Selles toimingus on oluline isikute tahe, mis on väljendatud tahteavalduses (TsÜS § 61 lg 1). Lapsendajad, isa ja laps soovisid 1941. a. lapsendamise tühistamist ning sel ajal kehtinud seadus lubas lapsendamist tühistada. Eestkoste- ja hooldusorgan tegi määruse lapsendamise tühistamiseks. Selle määruse alusel saabusid õiguslikud tagajärjed, sealhulgas taastus A. T isadus tulenevalt lapse põlvnemisest ja lapse sünnikandes tema nimi. Lapsendajad teadsid, et nende ja lapse vahelised õigused ja kohustused on lõppenud. Sõltumata sellest, kas lapsendamise tühistamise otsustas 1941. a. eestkoste- ja hooldusorgan või kohus, ei taastu lapsendamise õigussuhe lapsendamise tühistamise õigustühiseks tunnistamisega, sest see ei ole kooskõlas lapsendamise tühistamise ajal lapsendajate poolt avaldatud tahtega. Seetõttu ei ole ka lapsendamise kehtivaks tunnistamine võimalik. Lapsendamise õigussuhe saab uuesti tekkida perekonnaseaduses sätestatud alustel ja korras. L. Laarmaa J. Luik T. Vernik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.