Kohtulahend

ELKF.

Tallinna Ringkonnakohtu 5. detsembri 1996. a. otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Apellatsioonikohus nõustus linnakohtu otsuse põhjendustega. Kassatsioonkaebuses palus ELKF apellatsioonikohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, jättes hagi rahuldamata.

Kassaator leidis, et AS-i Agro-Est hagi on esitatud vale kostja vastu. G. Gavrilov oli oma tsiviilvastutuse kindlustanud ASA Kindlustusseltsis ja tema eest vastutab ASA Kindlustusselts LKS § 27 lg 5 järgi. Kindlustusandja vastutust välistavad asjaolud on toodud ammendava loeteluna LKS §is 34 liikluskahju hüvitamisest keeldumise alustena. Nimetatud loetelus ei ole märgitud juhtu, kus puuduks sõidukit juhtinud isikul vastavasisuline volitus. Seega tekib kindlustusandjal kohustus hüvitada kannatanule tekitatud kahju kindlustuslepingu nr. A04-100767T alusel, mis on sõlmitud ASA Kindlustusseltsi ja G. Gavrilovi vahel. Kostja leidis, et asja lahendamisel omab olulist tähtsust, kas G. Gavrilovi auto oli ärandatud või mitte ja sellele peab rajanema kogu lahend. G. Gavrilovi auto ärandamist ei olnud Lilleküla Politseijaoskonnas registreeritud. G. Gavrilov pidi olema teadlik ja heaks kiitnud sõiduki kasutamise temale teadaolevate isikute poolt. Kui omanik ei olnud seda vastavalt kehtivale korrale teinud, vastutab ta tagajärgede eest TsK § 458 ja liiklusseaduse § 17 (omanik on kohustatud tagama talle kuuluva sõiduki eeskirjadekohase kasutamise, tehnilise korrasoleku ja nõuetekohase hoidmise) alusel. Kassaatori arvates on dokumentaalselt tuvastatud, et avarii põhjustanud sõiduk ei olnud väljunud omaniku valdusest tema tahte vastaselt. Kostja leidis, et vastuolus TsKS §-ga 84 lg 2, mille kohaselt protsessi käigus tunnistajana esinenud isik ei tohi olla hiljem esindaja, oli tunnistajana linnakohtus esinenud J. Kildvee volitatud AS-i AgroEst esindajaks ringkonnakohtus. Vastuses kassatsioonkaebusele leidis hageja, et liikluskahju tuleb hüvitada liikluskindlustuse seaduse alusel ning neid organisatsioone või ametiisikuid, kes seni on takistanud hagejale hüvitise maksmist, tuleks karistada. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu. Liikluskindlustuse seaduse § 6 kohaselt on liikluskindlustusleping kindlustusvõtja ja kindlustusandja vahel kirjalikult sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt kindlustusvõtja kohustub tasuma lepingus märgitud kindlustusmakseid ning kindlustusandja kohustub kindlustusjuhtumi saabumisel hüvitama kannatanule liikluskahju. Liikluskindlustus on seatud sundkindlustusena selleks, et liiklusõnnetuse tõttu kannatanule tagada kahju hüvitamine võimalikult kiiresti ja täielikult (LKS § 1). Mõlemad avariis osalenud sõidukiomanikud olid liikluskindlustuslepingu sõlminud ASA Kindlustusseltsiga. Seega oli sõidukitega tekitatud kahju hüvitamine kindlustatud. Kohtud leidsid, et vaatamata kindlustuslepingule on kindlustusandjaks ELKF, sest kahju tekitanud sõiduki juht jäi tundmatuks. Kohtute selline järeldus ei ole õige ega kooskõlas seadusega. Liiklusõnnetuse ajal 1995. a. kehtinud LKS § 12 lg 3 ja 27 lg 6 kohaselt pidi ELKF hüvitama kindlaks tegemata jäänud sõidukiga või kindlustamata sõidukiga tekitatud liikluskahju. LKS § 34 kohaselt võis kindlustusandja liikluskahju hüvitamisest keelduda, kui kannatanu ise on vastutav kahju tekkimise eest või kui pole tegemist liikluskahjuga või kui hüvitamine oleks vastuolus LKS § 27 toodud kahju hüvitamise põhimõtetega. Muid aluseid, mis välistaksid kindlustusandja kohustuse hüvitada kannatanule liikluskahju, seaduses ei loetleta. Kuna kahju tekitanud sõiduk oli teada ja selle

sõidukiga tekitatud liikluskahju hüvitamine oli kindlustatud, siis ei lasunud ELKF-il 1995. a. kehtinud liikluskindlustuse seaduse järgi kohustust hüvitada hagejale liikluskahju. Kannatanul on õigus nõuda kindlustusjuhtumi käsitlemist kindlustusandjalt ASA Kindlustusseltsilt. Seega ei olnud hagi esitatud õige kostja vastu ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohtud leidsid, et ei ole tähtis, kas sõiduk oli ärandatud või mitte, sest seadus nagunii ei reguleeri liikluskahju hüvitamise korda juhul, kui ei ole teada, kes sõidukit juhtis. Selline seisukoht ei ole kooskõlas kindlustusjuhtumi ajal 1995. a. kehtinud liikluskindlustuse seadusega. LKS § 4 kohaselt mõisteti liikluskahju all isiku- või varakahju, mis on tekkinud liiklusõnnetuse tagajärjel. Liikluskahjuga on tegemist ainult siis, kui samaaegselt esinevad seaduses sätestatud tingimused. Üheks selliseks tingimuseks on, et sõiduki omanikul või seda juhtinud isikul on tekkinud tsiviilvastutus (sealhulgas juhul, kui kahju on tekitanud sõidukit juhtinud tundmatu isik). LKS § 4 lg 4 kohaselt võib liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juht olla liiklusõnnetuses süüdi osaliselt või täielikult, tema süü võib puududa või ta võib jääda kindlaks tegemata. Liikluskindlustuslepingu alusel hüvitatakse kindlustatu poolt tekitatud liikluskahju vastavalt tema vastutuse ulatusele, arvestades käesoleva seaduse teiste sätete ja muude õigusaktidega. Sundkindlustuse põhimõttega (kannatanule võimalikult kiire ja täielik kahju hüvitamine) on kooskõlas, et sõiduki omanik kindlustab oma vastutuse sõidukiga tekitatava kahju igasugusteks juhtumiteks, sealhulgas selleks juhuks, kui sõidukit satub juhtima tundmatu isik, näiteks ärandaja. See oligi sõnastatud eeltoodud paragrahvis nii: "sõiduki omanikul või seda juhtinud isikul on tekkinud tsiviilvastutus (sealhulgas juhul, kui kahju on tekitanud sõidukit juhtinud tundmatu isik)". Seega kaeti kindlustatud tsiviilvastutusega ka kahju, mille tekitas tundmatu juhiga sõiduk. Kassatsioonkaebuses on ekslikult asutud seisukohale, et esimese astme kohtus tunnistajana esinenud isik ei tohi olla juriidilise isiku seaduslikuks esindajaks apellatsioonikohtus. TsKS §-is 84 lg.2 on loetletud isikute ring, kes ei saa olla esindajaks kohtus, sealhulgas asjas olnud tunnistaja. TsK § 279 lg 1 kohaselt on esimese astme kohtuotsuse peale õigus edasi kaevata pooltel ja teistel protsessiosalistel. Pooleks käesolevas asjas on hageja (kannatanu), kellel on õigus esitada apellatsioonkaebust. Juriidilise isiku AS Agro-Est seaduslikul esindajal (TsÜS § 43) oli õigus esitada apellatsioonkaebust ja olla esindajaks kohtus nii nagu füüsilise isiku seaduslikul esindajal (TsKS § 80 lg 1, § 84 lg 2) ja asjast osavõtt tunnistajana seda ei piira. See tuleneb TsKS §-st 6, mille kohaselt õigusemõistmisel on tsiviilasjades kõik isikud seaduse ja kohtu ees võrdsed. Arvestades eeltoodut leidis kolleegium, et kuna kohtud olid kohaldanud materiaalõigusnormi vääralt ja selles protsessis ei ole vaja täiendavalt tõendeid koguda, siis saab apellatsioonikohtu otsust tühistades teha kohe uue otsuse. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 4, kolleegium otsustas: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 5. detsembri 1996. a. otsus. Jätta rahuldamata AS-i Agro-Est hagi Eesti Liikluskindlustuse Fondi vastu 19824 krooni nõudmiseks.

Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada Eesti Liikluskindlustuse Fondile kautsjon 208 krooni (kakssada kaheksa) 20 senti, mis oli tasutud 19. detsembril 1996. a. Eesistuja J. Luik Liikmed H. Jõks, T. Vernik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.