Kohtulahend

Veiko Ollukile. Tehing teostati vastuolus TsK §-ga 554 lg 1 enne kuuekuulise tähtaja möödumist pärandi avanemise päevast ning sellega takistati Veiko Ollukil seaduslike õiguste kasutamist kaasomandis. Ostja õiguste ja kohustuste ülekandmise nõuet ei saa rahuldada, kuna Vello Olluk on kogu oma vara - sealhulgas 2/5 mõttelist osa majavaldusest - pärandanud testamendiga E. Käevartile. Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse osaliselt, rahuldas Veiko Olluki hagi ja kandis Veiko Ollukile üle E. Käevarti kui ostja õigused ja kohustused 29. septembri 1992. a. sõlmitud ostumüügilepingu alusel. Ringkonnakohus leidis, et ostu-müügileping ei ole kehtetu TsK §-i 51 alusel. Veiko Olluk esitas avalduse notariaalkontorile pärandi vastuvõtmiseks ning seega loetakse ta TsK § 551 lg 2 kohaselt pärandi vastu võtnuks. Samuti elas Veiko Olluk vaidlusaluses elamus. Seega rikuti vaidlusaluse elamu 2/5 mõttelise osa müümisel TsK §-i 125 sätteid. Ringkonnakohus mõistis E. Käevartilt Veiko Olluki kasuks kohtukuludena välja riigilõivu ja seoses õigusabiga kantud kulud 4720 krooni. Kassatsioonkaebuses palub E. Käevart tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ning hinnanud tõendeid. Kaebuse kohaselt oli kassaatori ja Vello Olluki vaheline tehing kehtetu algusest peale, kuna see oli vastuolus TsK §-ga 554 lg 1. Kehtetu tehingu alusel ei saa kellelegi õigusi ja kohustusi üle kanda. TsK §-i 125 lg 4 kohaselt võib ostja õigusi ja kohustusi üle kanda tingimusel, et selle taotleja kannab ostuhinna ja ostuga tehtud kulutuste summa enne kohtulikku arutamist kohtu deposiitkontole. Peale selle pärandas Vello Olluk testamendiga kogu oma vara kassaatorile. Ringkonnakohus on pidanud mõjuvaks tõendiks E. Olluki poolt Veiko Ollukile 1991. a. detsembris antud volikirja, mis justkui näitaks E. Olluki soovi jätta oma vara Veiko Ollukile. Kui E. Ollukil olnuks selline soov, siis võinuks ta samal ajal vormistada ka testamendi, kuna viibis notari juures. Samuti leiab kassaator, et temalt on ebaõigesti välja mõistetud kohtukulud, kuna hagid olid vastastikused ning ka tema pidi kasutama õigusabi. Vastustaja peab ringkonnakohtu otsust õigeks ja leiab, et kassaatori väited tehingu kehtetuse kohta on arusaamatud ja välja rebitud TsK §-i 125 lg 4 kontekstist. Samuti ei ole asjakohane viide Vello Olluki testamendile, sest ostu-müügilepingu sõlmimise ajal oli Vello Olluk elus. Kassaator ei ole esitanud nõudeid pärandvara osas, samuti taotlust hagi tagamiseks ostu-müügilepingus näidatud summa deponeerimisega kohtu arvele. Asjas kogutud tõendid kogumis kinnitavad, et E. Olluk sai 30. juunil 1992. a. aru oma tegude tähendusest ning oli võimeline neid juhtima. Kolleegiumi istungil palus kassaatori esindaja kassatsioonkaebuse rahuldada selles toodud motiividel, vastustaja esindaja aga palus jätta kebuse rahuldamata. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele TsKS §-i 347 p. 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Vaidlusaluse ostu-müügilepingu tegemise ajal olid ostueesõigus ja selle rikkumise tagajärjed reguleeritud tsiviilkoodeksi sätetega. Tsiviilkoodeksi §-s 125 lg 1 oli sätestatud, et kui ühise omandi osa müüakse kõrvalisele isikule, on teistel kaasomanikel eesõigus osta müüdav osa hinnaga, mille eest see müüakse, ja muudel võrdsetel tingimustel, välja arvatud müük avalikul enampakkumisel.

Osundatud paragrahvi 3. lõike kohaselt oli kaasomandi osa müüja kohustatud kirjalikult teatama teistele kaasomanikele oma osa müümise kavatsusest - ära näidates müüdava osa hinna ja muud tingimused - ning müüjal oli õigus müüa oma osa kõrvalistele isikutele juhul, kui teised kaasomanikud loobusid ostueesõigusest või ei kasutanud seda õigust elamu kohta ühe kuu jooksul teate saamise päevast arvates. Ostueesõiguse rikkumisel võisid teised kaasomanikud pöörduda kolme kuu jooksul kohtusse hagiga nendele ostja õiguse ja kohustuste ülekandmiseks (TsK § 125 lg 4). Apellatsioonikohus on õigesti leidnud, et 29. septembril 1992. a. Vello Olluki poolt majavalduse 2/5 mõttelise osa müümisel E. Käevartile rikuti Veiko Olluki kui kaasomaniku ostueesõigust. Ringonnakohus on aga TsK §-i 125 lg 4 kohaldamisel - Vello Olluki ja E. Käevarti vahel sõlmitud ostu-müügilepingust tulenevate ostja õiguste ja kohustuste ülekandmisel Veiko Ollukile - jätnud muutmata linnakohtu otsuse osas, millega tunnistati ostu-müügileping kehtetuks. Kassaator on kaebuses õigesti märkinud, et kehtetu tehingu alusel ei saa kellelegi õigusi ja kohustusi üle kanda. Ostueesõiguse rikkumise tagajärjed olid sätestatud TsK §-s 125 lg 4. Seaduses ei nähtud ostueesõiguse rikkumise tagajärjena ette tehingu kehtetust. Kehtetust lepingust ei teki õigusi ja kohustusi ning seetõttu ei ole ka kellelegi midagi üle kanda. Samuti on kohus TsK §-i 125 lg 4 alusel Veiko Ollukile vaidlusalusest lepingust tulenevate ostja õiguste ja kohustuste ülekandmisel jätnud tähelepanuta, et ostja õigused ja kohustused lähevad ostueesõigust teostavale isikule üle samas mahus, nagu need olid esialgsel ostjal, s.t. ostueesõigust teostav isik astub lepingusse esialgse ostja asemele. Kuna esialgne ostja E. Käevart oli lepingule allakirjutamisel tasunud müüjale Vello Ollukile majaosa ostuhinna 15000 krooni ning maksnud riigilõivu 1500 krooni, siis oli TsK §-i 125 lg 4 kohaldamise eelduseks, et ka Veiko Olluk, kes taotles endale ostja õiguste ja kohustuste ülekandmist, oleks võrdselt E. Käevartiga täitnud lepingust tulenevad ostja kohustused ning vastava summa E. Käevartile tasunud või deponeerinud. Apellatsioonikohtu otsuse järgi omandaks Veiko Olluk majaosa teistel tingimustel kui E. Käevart, kuna viimane oli majaosa omandamise hetkeks ostuhinna täielikult tasunud. Väär on kassaatori seisukoht, et ostu-müügileping tehti vastuolus TsK §-i 554 lg 1 sätetega ning on seetõttu TsK §-i 51 lg 1 kohaselt kehtetu kui seaduse nõuetele mittevastav tehing. Majavalduse mõttelise osa müümisel ei ole rikutud TsK §-i 554 lg 1 sätteid, kuna lepingu kohaselt müüs Vello Olluk temale kuulunud 2/5 mõttelist osa majavaldusest, mis ei olnud pärandvara. Seega on õige ringkonnakohtu seisukoht, et ostu-müügileping ei ole kehtetu TsK §-st 51 tulenevalt. Kasssaator vaidlustab apellatsioonikohtu otsust ka tõendite ebaõige hindamise tõttu. Vastavalt TsKS §-le 336 lg 1 saab kassatsioonikohus asja läbivaatamisel kontrollida apellatsioonikohtu poolt materiaalõiguse normide kohaldamise ja tõlgendamise õigsust ning protsessiõiguse normide järgimist. Kassatsioonikohtul ei ole õigust tuvastada faktilisi asjaolusid (TsKS § 349 lg 2). Kassatsioonkaebuses ei ole näidatud, milliseid protsessiõiguse norme on kohus tõendite hindamisel rikkunud. Kuna apellatsioonikohus muutis linnakohtu otsuse ja rahuldas Veiko Olluki hagi, siis oli kohtul TsKS §-st 57 lg 6 lähtudes õigus muuta ka kohtukulude jaotust. Seoses sellega, et ringkonnakohtu otsus

kuulub Veiko Olluki hagi rahuldamise osas tühistamisele, tuleb tühistada apellatsioonikohtu otsus ka kohtukulude väljamõistmise osas. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium, o t s u s t a s: Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 1996. a. otsus Veiko Olluki hagi rahuldamise ja kohtukulude väljamõistmise osas ning saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Muus osas jätta otsus muutmata. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tagastada Ella Käevartile 11. detsembril 1996. a tasutud kautsjon 200 (kakssada) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed: H. Jõks, A. Kull

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.