3-2-1-21-97
Tartus 14. veebruaril 1997. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, avaldajate esindaja vandeadvokaat K. Kägi ja vastustaja esindaja vandeadvokaat I. Tederi osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 10. veebruaril 1997. a. Jüri Estami, Villu Müüripeali ja Eldur Parderi erikaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. oktoobri 1996. a. määruse, millega keelduti menetlusse võtmast J. Estami, V. Müüripeali ja E. Parderi avaldust tunnistada Lennart Meri poolt Vabariigi valimiskomisjonile antud süümevanne tõele mittevastavaks. J. Estam, V. Müüripeal ja E. Parder esitasid Tallinna Linnakohtule avalduse tunnistada Lennart Meri poolt Vabariigi valimiskomisjonile antud süümevanne tõele mittevastavaks. Linnakohus keeldus TsKS § 148 lg 1 p. 1 alusel avalduse menetlusse võtmisest, kuna see ei kuulu kohtu pädevusse. TsKS § 1 lg 1 ja 2 kohaselt lahendavad linna ja maakohtud tsiviilasju, tsiviilasjadena mõistetakse aga tsiviil-, perekonna- ja tööõigussuhetest tekkinud vaidlusi. Tallinna Ringkonnakohus jättis linnakohtu määruse muutmata, täpsustades, et vaidlus ei kuulu tsiviilkohtupidamise korras asju läbivaatava kohtu pädevusse. Määruse kohaselt ei kujuta süümevande vaidlustamine endast varaliste suhetega või nendega lähedalt seotud iseloomuga vaidlust. Ta ei ole ka perekonna- või tööõigussuhetest tulenev või erimenetluse korras läbivaadatav asi. Seadus süümevande andmise korra kohta ei näe ette selle vaidlustamist tsiviilkohtupidamise korras. TsKS §-i 1 tekstist tulenevalt ei saa kohus tsiviilkohtupidamise korras lahendada asju, mille kohta seadus seda otseselt ei sätesta. Ebatäpne on väide, et vaidlus ei kuulu kohtu pädevusse. Praegu ei ole neid vaidlusi antud tsiviilkohtupidamise korras asju läbivaatavate kohtute pädevusse. Tegemist on seaduse puudulikkusega ning maa- ja linnakohtul ning apellatsioonikohtul ei ole õigust ise seda lünka täita. Erikaebuses palutakse ringkonnakohtu määrus tühistada ja teha asjas uus määrus, millega erikaebus rahuldada. Kaebuse kohaselt on vastavalt põhiseaduse §-le 15 igaühel õigus oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral pöörduda kohtusse. Linnakohtu ja apellatsioonikohtu määrustega on kassaatoritelt võetud võimalus vaidlustada kohtus isiku poolt antud süümevannet. Ringkonnakohtu viide TsKS §-le 1 ei ole põhjendatud. TsKS § 1 lg 2 ei anna arutatavate asjade ammendavat loetelu ning lg 4 ei keela mistahes vaidluse menetlusse võtmist. Kassaatorid leiavad, et eraldi menetluskord ei ole vajalik, kuna süümevande vaidlustamise käigus on tõendamise menetlus sama, mis igas tsiviilasjas, aga ka haldusvõi kriminaalasjas. Ringkonnakohus ei ole sisuliselt motiveerinud, miks ei saa süümevannet vaidlustada tsiviilkohtupidamise seadustiku kohaselt. Vastustaja leiab, et põhiseaduse kohaselt kuulub menetluskorra sätestamine üksnes Riigikogu pädevusse. Kolleegiumi istungil palus avaldajate esindaja ringkonnakohtu määruse tühistada. Vastustaja esindaja leidis, et süümevande vaidlustamise lahendamine kuulub kohtu pädevusse, kuid esitatud kujul ei ole
erikaebus ringkonnakohtu määruse tühistamise aluseks. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu määrus on õige ja alus selle tühistamiseks puudub. Süümevande andmise kohustus on seaduses nimetatud isikutele pandud Eesti Vabariigi põhiseaduse rakendamise seaduse §-s 6. Samas nähakse ette võimalus kohtus tuvastada, et süümevandega kinnitatu ei vasta tõele. Eesti Vabariigi seadus süümevande andmise korra kohta reguleerib süümevande andmise korda ja süümevandega kinnitatu sisu ning annab võimaluse vaidlustada süümevannet kohtus. Millises kohtus ja millises menetluskorras süümevande vaidlustamine toimub, seda seadus ei reguleeri. TsKS § 1 lg 1 kohaselt lahendavad maa- ja linnakohtud tsiviilasju. Sama sätte lg 2 kohaselt on tsiviilasjadeks selle seadustiku tähenduses tsiviil- ja tööõigussuhetest tekkinud vaidlused. Süümevande andmise kohustus ja selle vaidlustamise võimalus ei tulene tsiviil- ega tööõigussuhtest. TsKS § 1 lg 4 kohaselt lahendab kohus - maa- ja linnakohus - ka teisi seadusega kohtu pädevusse tsiviilkohtumenetluse korras läbivaatamiseks antud asju. Eesti Vabariigi seadus süümevande andmise korra kohta ei anna süümevande vaidlustamise asja lahendamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Kuna TsKS §-s 148 lg 1 p. 1 mõeldakse kohtu all maa- ja linnakohut, siis on ringkonnakohus õigesti leidnud, et süümevande vaidlustamise avaldus ei kuulu kohtu - maa- ja linnakohtu - pädevusse ning osundatud alusel keeldunud selle menetlusse võtmisest ja tagastanud. Ringkonnakohus pole aga järginud TsKS §-s 148 lg 2 sätestatud nõuet, mille kohaselt keeldudes avalduse menetlusse võtmisest põhjusel, et see ei kuulu maa- ja linnakohtu pädevusse, tuleb määruses märkida, kuhu avaldaja peab pöörduma. Süümevande andmise kohustus tuleneb otse seadusest. Seadused, mis panevad isikule kohustuse anda süümevanne, kuuluvad avaliku õiguse valdkonda. Süümevande andmise kohustus ja ka õigus selle vaidlustamiseks on kehtestatud avalikes, mitte aga erahuvides. Seega on tegemist avalik-õigusliku vaidlusega. Kuna HKS § 4 lg 2 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse ka muu avalik-õigusliku vaidluse lahendamine, siis süümevande vaidlustamise lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse. Kuna vaidluse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse, siis pole asjakohased kassaatorite väited, et neilt on võetud põhiseaduse §-s 15 sätestatud õigus pöörduda kohtusse. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium m ä ä r a s: Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 21. oktoobri 1996. a. määrus jätta muutmata ja erikaebus rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, A. Kull
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.