Kohtulahend

läbivaatamiseks samale kohtule. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse norme ega ole järginud protsessiõiguse norme. Apellatsioonikohus ei ole otsuses viidanud materiaalõiguse normile, mille kohaselt lepingu puudumisel ei ole võimalik kindlaks teha, et poolte vahel oli kapitaalehituse tööettevõtu suhe. Ka ei ole otsuses puudutatud tehingu vormi ei kaebuse ega sellele esitatud vastuse osas, kus vastustaja viitas TsK §-dele 48 ja 49, mille kohaselt ainuüksi lihtkirjaliku vormi järgimata jätmine ei too kaasa tehingu kehtetust. Apellatsioonikohus on rikkunud TsKS § 232 lg 4 sätteid, minnes mööda maakohtu otsuses nimetatud tõenditest ja nende analüüsist. Samuti ei ole apellatsioonikohus järginud TsKS § 301 lg 1 sätteid, kuna apellant ei vaidlustanud maakohtu otsust materiaalõiguse normide väära kohaldamise motiivil. Vastustaja kassatsioonkaebuse väidetega ei nõustu ning leiab, et ringkonnakohtu otsus on õige. Kolleegiumi istungil palus hageja esindaja apellatsioonikohtu otsuse tühistada kassatsioonkaebuses märgitud põhjustel. Kolleegium leidis, et apellatsioonikohtu otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja protsessiõiguse normi rikkumise tõttu TsKS § 347 alusel. Ringkonnakohus on hagi rahuldamata jätmisel võtnud aluseks Vabariigi Valitsuse 31. mai 1990. a. määrusega nr. 113 kinnitatud ehituse riigitellimuse objektide tööettevõtulepingute eeskirjad. Eeskirjade p. 2 kohaselt on tööettevõtuleping põhidokument, mis määrab kindlaks tellija ja tööettevõtja vastastikused suhted ja varalise vastutuse lepingukohustuste täitmata jätmise eest. Ringkonnakohus on selle põhjal asunud seisukohale, et poolte vahel kirjalikus vormis tööettevõtulepingu puudumise tõttu ei saa rääkida pooltevahelisest lepingusuhtest. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, mille kohaselt vaatamata sellele, et pooled ei olnud lepingule andnud seadusega nõutud kirjalikku vormi, on kirjalike tõenditega kindlaks tehtud tööettevõtulepingusuhe vaidlevate poolte vahel. Seda, miks ringkonnakohus esimese astme kohtuga lepingulise suhte osas ei nõustu, pole kohtuotsuses analüüsitud ega põhjendatud. See ei ole kooskõlas TsKS §-ga 232 lg 4. Tehingu vormi suhtes tuleb vastavalt TsÜS §-le 174 kohaldada tehingu tegemise ajal kehtinud seadust. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta ja kohaldamata TsK § 49, mis kehtis 1992. a. kui pooled alustasid omavahelist suhtlemist seoses tööettevõtuga. Lisaks sätestab TsÜS § 174 lg 3, et kui enne 1. septembrit 1994. a. tehti tehing seaduses ettenähtud lihtkirjalikku vormi järgimata, ei too see kaasa tehingu kehtetust, kuid pooltel ei ole õigust vaidluse korral viidata tehingu olemasolu kinnitamiseks tunnistajate ütlustele. Üksnes siis ei kohaldata seda eeskirja, kui tehingu kehtetus lihtkirjaliku vormi järgimata jätmise tõttu oli ette nähtud tehingu tegemise ajal kehtinud seaduses. Tsiviilkoodeksi 30. peatükk, mis reguleerib tööettevõtulepingut, ei sätesta tehingu kehtetust lihtkirjaliku vormi järgimata jätmise tagajärjena. Ringkonnakohtul on vaja asja uuel arutamisel anda hinnang TsÜS §-s 174 lg 3 lubatud tõenditele, mis hageja on esitanud lepingusuhete kinnituseks ja lahendada asi kooskõlas seadusega. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 2, kolleegium o t s u s t a s:

Tühistada Viru Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 7. oktoobri 1996. a. otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale apellatsioonikohtule. Kassatsioonkaebus rahuldada. Tagastada OÜ-le Rakvere KEK 5. novembril 1996. a. tasutud kautsjon 2965 (kaks tuhat üheksasada kuuskümmend viis) krooni. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, A. Kull

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.