lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
Kohtulahendid/3-2-1-5-97

Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudRiigikohus · 15.01.1997

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Riigikohus
Kohtuasja number
3-2-1-5-97
Asja liik
Tsiviilasi
Kuulutamise aeg
15.01.1997
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
846
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

3-2-1-5-97

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel Tartus 15. jaanuaril 1997. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed H. Jõks ja A. Kull, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 13. jaanuaril 1997. a. Uuno Vahtra kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. oktoobri 1996. a. otsuse Uuno Vahtra hagis AS-i Marri vastu lõpparve ning hüvitise saamiseks. Ringkonnakohtu otsuse järgi töötas Uuno Vahtra alates 18. novembrist 1992. a. Remondi- ja Ehitusvalitsuse nr. 6 (REV-6) juhatajana. 1994. a. detsembris ettevõte erastati. 6. detsembril 1994. a. sõlmitud munitsipaalvara ostu-müügilepingu nr. 15 alusel ostis REV-6 vara AS Marri. 9. detsembril 1994. a. esitas U. Vahtra Tallinna Linnavolikogule avalduse töölepingu lõpetamiseks 15. detsembril 1994. a.

25.aprillil 1995. a. esitas U. Vahtra Tallinna Linnakohtusse hagi AS-i Marri vastu. Hagiavalduse kohaselt hagejaga töölepingu lõpetamist ei vormistatud ning tööraamatut ja lõpparvet talle kätte ei antud. Töösuhte lõppemisel jäi hagejal saamata osa 1994. a. novembrikuu palgast ja detsembrikuu palk ning hüvitis kasutamata puhkuse eest. Täpsustatud nõudes palus hageja kostjalt välja mõista lõpparve kogusummas 7950 krooni ja 15 senti, lõpparve maksmisega viivitamise eest ühe kuupalga suuruse hüvitise 4340 krooni ning tööraamatu kinnipidamise aja eest samuti 4340 krooni. Linnakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 11235 krooni ja 35 senti. Otsuse motiivide kohaselt jääb vastavalt TLS §-le 6 ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni reorganiseerimisel, alluvuse, omaniku või omandivormi muutumisel tööleping kehtima. Ettevõtte erastamine iseenesest ei lõpeta ühtegi töölepingut, ka mitte juhi oma. REV-6 vara anti kostjale üle
8.detsembril 1994. a. ning samal päeval lõppes faktiliselt ka hageja töösuhe. Töölepingu lõpetamine on senini vormistamata. Asjas on tõendatud, et hagejal on saamata lõpparve (1994. a. novembrikuu palgast 1408 krooni, detsembrikuu palk 1212 krooni ja 35 senti ning hüvitis kasutamata puhkuse eest 4269 krooni), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Seaduse järgi on tööandja kohustatud maksma töötajale lõpparve töölepingu lõpetamise päeval, selle vastuvõtmata jätmise korral aga viie kalendripäeva jooksul, arvates nõude esitamisele järgnevast päevast. TLS § 119 lg 2 alusel tuleb kostjalt lõpparve maksmisega viivitamise eest hageja kasuks välja mõista hageja ühe kuu keskmine palk, s.o. 4340 krooni. Hageja nõue tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise saamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest asja arutamise käigus ei ole leidnud tõendamist, et hageja tööraamat dokumentide üleandmise käigus kostja valdusse anti. Tallinna Ringkonnakohus tühistas linnakohtu otsuse kasutamata puhkuse ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitiste väljamõistmise osas ning tegi uue otsuse, millega mõistis AS-lt Marri hageja kasuks 11235 krooni ja 35 sendi asemel 2620 krooni ja 35 senti. Ringkonnakohus leidis, et 6. detsembril 1994. a. sõlmitud munitsipaalvara ostu-müügilepinguga võttis kostja üle vara ostuga kaasnevad kohustused, sealhulgas ka REV-6 töötajatele väljamaksmata töötasude osas. Hagejal jäi saamata
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel

töötasu 1994. a. novembri- ja detsembrikuu eest kokku summas 2620 krooni 35 senti, mis kostjalt õigesti välja mõisteti. Peale REV-6 vara kostjale üleandmist hageja kostja juures tööle ei asunud, kuigi TLS § 6 kohaselt tööleping ei lõppenud. Töölepingut hagejaga lõpetatud ei ole ning ka kohtuistungil pidas hageja end AS-i Marri töötajaks. Seetõttu ei ole alust kostjalt välja mõista hüvitist kasutamata jäänud puhkuse ja lõpparve kinnipidamise eest. Kassatsioonkaebuses palub U. Vahtra tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt täiendavalt välja 8615 krooni kasutamata jäänud puhkuse ja lõpparve kinnipidamise eest. Kassaator leiab, et apellatsioonikohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme ja rikkunud protsessiõiguse norme. TLS §-de 117 ja 118 kohaselt lõpeb tööleping ka ebaseaduslikel alustel. Kassaatori tegevusest tulenevalt - töölt lahkumine - on tööleping lõpetatud. Töölepingu lõppemine ei sõltu selle lõpetamise vormistamisest. TLS § 119 lg 2 ja puhkuseseaduse § 26 sätted seavad vastavate kohustuste tekke sõltuvusse töölepingu lõppemisest. Ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas puuduvad otsuse üheselt mõistetavad põhjendused, mis on vastuolus TsKS § 232 ja 313 sätetega. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus leidis õigesti, et 6. detsembril 1994. a. sõlmitud munitsipaalvara ostumüügilepinguga võttis kostja üle REV-6 varaga kaasnevad kohustused ning hagejaga sõlmitud tööleping TLS § 6 kohaselt ei lõppenud. Ebaõige on kassaatori seisukoht, et tema töölt ärajäämisega tööleping lõppes. TLS §-s 6 ei seostata töölepingu kehtivust töötaja nõusolekuga ning hageja pidi ka pärast REV-6 vara üleandmist kostjale

8.detsembril 1994. a. jätkama tööd sõlmitud töölepingu alusel. Soovides omal algatusel töölepingut lõpetada, pidi hageja juhinduma töölepingu seaduse sätetest ning teatama töölepingu lõpetamisest tööandjale kirjalikult ette (TLS § 72 lg 1). Kuna hageja tööandjale AS-le Marri töölepingu lõpetamisest ei teatanud ning töölepingut ei ole ka tööandja algatusel lõpetatud, siis hageja töölt lahkumisega tööleping ei lõppenud. Töötaja omavoliline töölt lahkumine ei ole töölepingu lõppemise iseseisvaks aluseks. Töölepingu lõppemise alused on sätestatud TLS §-s 71. Töötaja omavolilisel töölt lahkumisel on tööandjal õigus lõpetada tööleping seaduses ettenähtud alustel, kuid tööandja ei ole seda kohustatud tegema. TLS §-s 118 nähakse ette töötaja vastutus omavolilisel töölt lahkumisel, selles ei sätestata töölepingu lõppemise aluseid. Ringkonnakohus on õigesti jätnud kohaldamata TLS § 119 lg 2 ja puhkuseseaduse § 26 sätted, kuna tööleping hagejaga ei lõppenud. Apellatsioonikohus ei ole protsessiõiguse norme rikkunud. Otsuse põhjendused on selged ja üheselt arusaadavad. Ringkonnakohus ei ole oma järeldusi sidunud töölepingu lõpetamise vormistamisega. Juhindudes TsKS §-st 346 p. 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 4. oktoobri 1996. a. otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja J. Odar Liikmed H. Jõks, A. Kull

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.