3-2-1-2-97
KOHTUOTSUS
Eesti vabariigi nimel Tartus 10. jaanuaril 1997. a. Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja J. Odar, liikmed A. Kull ja L. Laarmaa, hageja H. Kaldre esindaja vandeadvokaat H. Lepiku ja kostja M. Uustali esindaja vandeadvokaat M. Mägi osavõtul, vaatas läbi avalikul kohtuistungil 6. jaanuaril 1997. a. Helma Kaldre esindaja vandeadvokaat Hasso Lepiku kassatsioonkaebuse alusel Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 20. septembri 1996. a. otsuse Helma Kaldre hagis Milvi Uustali vastu eluaegse ülalpidamise tingimusega elamu võõrandamise lepingu lõpetamiseks.
24.jaanuaril 1992. a. sõlmisid H. Kaldre ja M. Uustal Tallinna Esimeses Riiklikus Notariaalkontoris elamu võõrandamise lepingu eluaegse ülalpidamise tingimusega. 12. oktoobri 1995. a. hagiavalduses palus H. Kaldre eelnimetatud lepingu lõpetada ja tagastada talle Tallinnas Kuristiku 3 asuv elamu. Hagi põhjenduste kohaselt ei orienteerunud hageja oma ea (77-aastane) ja vähese hariduse (3 klassi) tõttu lepinguga seotud juriidilistes küsimustes ja terminoloogias. TsK § 432 sisu talle ei selgitatud. Tegelikult ta oma elu ajal elamut võõrandada ei soovinud, vaid arvas, et omandiõigus läheb kostjale üle peale tema surma. Lepingu sõlmimisest möödunud nelja aasta jooksul on kostja vähesel määral täitnud ülalpidamise kohustust ning 1995. a. 16. augustist lõpetas igasuguse abistamise ja lepingujärgsete kohustuste täitmise. Tallinna Linnakohus jättis hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt on kostja selgituste, hageja osalise omaksvõtu ja tunnistajate ütlustega tõendatud, et kostja täitis lepingujärgseid kohustusi. Hageja väide, et ta oli vaidlusaluse lepingu tegemisel eksitusse viidud ning tegelike asjaolude teadmisel või neist ettekujutuse omamisel ei oleks tehingut teinud või oleks selle teinud teistel tingimustel ei saa olla aluseks lepingu lõpetamisele, vaid lepingu tühiseks tunnistamisele, seda aga hageja ei ole taotlenud. Ringkonnakohus jättis linnakohtu otsuse muutmata ja H. Kaldre esindaja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonikohus leidis, et linnakohtu otsus on piisavalt põhjendatud ning täiendavat põhjendamist ei vaja. Nii hagiavalduses kui ka apellatsioonkaebuses on märgitud, et 24. jaanuaril 1992. a. sõlmitud leping kuulub lõpetamisele. Lepingu lõpetamiseks alused puuduvad. Lepingu tühiseks tunnistamist ei ole taotletud. Kassatsioonkaebuses palub H. Kaldre esindaja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kassaator leiab, et kohtud on vääralt kohaldanud materiaalõiguse ja protsessiõiguse norme. Kassaator leiab, et tunnistajate ütlustega ja dokumentaalselt on tõendatud, et kostja ei pidanud hagejat ülal, ei võimaldanud kogu vajalikku toitu ning ei varustanud elamut vajaliku küttega. Seega on täielikult tõendatud vaidlusaluse lepingu mittekohane täitmine, mis annab õigusliku aluse nõuda lepingu lõpetamist. Kohus on rikkunud TsKS §-de 229 ja 232 lg 4 norme, jättes võtmata seisukoha hageja väite suhtes, et kostja lõpetas 16. augustil 1995. a. ühepoolselt lepingu täitmise. Vastustaja kaebusega ei nõustu ning leiab, et ringkonnakohtu otsus on õige. Kolleegiumi istungil palus hageja esindaja kaebuse rahuldada selles toodudmotiividel. Kostja