Kohtulahend

kunagi olnud Põlva Tarbijate Kooperatiivi valduses, üleandmise-vastuvõtmise akti ei ole vormistatud. TsK § 242 kohaselt ei ole vara üleandmine lepingu sõlmituks tunnistamise tingimuseks, vaid kohustuse täitmine, mis tekib müüjal juba sõlmitud lepingust. Kuna lepingut ei sõlmitud, ei tekkinud Põlva KEK-il kohustust vara üle anda. AS-i Põlva KEK ja AS-i Tego vahel sõlmitud ostumüügilepingu kehtetuks tunnistamiseks ei ole alust. Lepingu sõlmimisel on järgitud tehingu tegemise ajal kehtinud lihtkirjalikku lepinguvormi, poolte tahteavaldus on lepingus selgelt väljendatud, lepingu subjektideks on kaks juriidilist iskut ja on täidetud nõuded lepingu sisu osas. Asjaolu, et müüja ei andnud ostjale kogu lepingu objektiks olevat vara üle lepingu allakirjutamisel, ei ole lepingu kehtetuks tunnistamise aluseks, vaid on müüja ja ostja vaheline probleem. Väide, et üks ja sama vara on müüdud kaks korda, ei ole põhjendatud, sest ei ole tõendatud, et hoone ei kuulunud müümise ajal AS-le Põlva KEK ega ka seda, et Põlva Tarbijate Ühistu ostis hoone Põlva KEK-ilt. AS Põlva KEK on järginud TsK § 246 nõudeid ning kolmanda isiku Põlva Tarbijate Ühistu 20 000 kroonisest nõudmisest ostjale AS-le Tego teatanud. Tartu Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja Põlva Tarbijate Ühistu apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonikohus leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning ei pidanud vajalikuks otsuse põhjendusi korrata. Ringkonnakohus leidis, et kohus on ebapiisavalt käsitlenud kohaldamisele kuuluva asjaõigusseaduse sätteid. AÕS § 80 lg. 1 ja lg. 2 ning § 81 sätetest tulenevalt pidi hageja tõendama, et tema on hoone omanik ning et kostja AS Tego valdab tema asja. Apellant ei ole tõendanud, millal, mis vormis ja millistel tingimustel tema ja AS Põlva KEK leppisid kokku ostu-müügilepingu eseme - kauplus-söökla hoone - omandiõiguse üleandmises ostja omandusse. Asjast ei nähtu, et apellandile oleks üle antud hoone tehnilist dokumentatsiooni, mistõttu apellandil võis küll olla valdamis- ja kasutamisõigus hoone mõnede ruumide osas üürilepingu või mõnel muul alusel, kuid tal puudus vara käsutamisõigus. Samas on AS Tego täitnud AÕS § 83 lg. 1 nõude ning tõendanud, et ta on asja omanik. AS-i Tego ja AS-i Põlva KEK vahel 10. märtsil 1993. a. sõlmitud ostu-müügilepingu p. 3 kohaselt lepiti kokku, et hoone antakse ostjale üle lepingu allakirjutamise momendist ning AS Tego on hooneregistris vaidlusaluse hoone omanikuna arvel. Kuna Põlva TÜ ei ole tõendanud, et ta on vaidlusaluse asja omanik, siis ei ole tähtsust ka asjaolul, kas AS Tego on hoone omandanud hea- või pahauskselt. Põlva Tarbijate Ühistu palus kassatsioonkaebuses apellatsioonikohtu otsuse tühistada asjas esitatud tõendite ebaõige hindamise ning materiaalõiguse normide ebaõige tõlgendamise ja rakendamise tõttu. Kohus on juhatuse esimehe suusõnalist seisukohta volinike koosolekul pidanud Põlva TK ametlikuks tahteavalduseks. 02. novembri 1989. a. Põlva KEK-i esitatud arve mittetasumist on loetud Põlva TK poolt hoone ostmise aktsepti puudumiseks. Ostu-müügilepingu sõlmimisel väljendab arve üksnes kokkulepitud hinda ja on teisejärguline, kauplus-söökla üleandmist ühistule pole keegi vaidlustanud. Vastavalt TsK § 138 ja 242 lg. 1 tekkis Põlva TÜ omandiõigus kauplus-söökla hoonele selle üleandmise momendist ja ostu-müügileping kauplus-söökla kui terviku osas oli sõlmitud, osa hoone maksumusest oli tasutud ja valdamist tõendab rendileping. AS-i Põlva KEK ja AS-i Tego vaheline leping on kehtetu TsK § 51 alusel, sest kostja Põlva KEK ei olnud õigustatud otsustama teisele isikule

kuuluva vara üle. Vastustajad leidsid, et kassatsioonkaebuses osundatakse ainult väidetavale tõendite ebaõigele hindamisele apellatsioonikohtu poolt. Kaebus on kassaatori subjektiivne hinnang ega sisalda konkreetseid viiteid seaduse ebaõigele kohaldamisele ning sellest ei selgu, milles seisnes kohtu väidetav materiaalõiguse normide ebaõige tõlgendamine ja rakendamine. Kolleegiumi istungil jäi vastutajate esindaja oma vastuväidete juurde. Kolleegium leidis, etkassatsioonkaebus ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. Kohus on õigesti jõudnud järeldusele, et poolte vahel toimus vaidlusaluse hoone müügi osas kirjavahetus, kusjuures Põlva KEK soovis hoonet müüa ja Põlva TK soovis hoonest osta kaupluse osa. TsK § 166 lg. 2 kohast kirjade vahetamise teel lepingu sõlmimist ei toimunud, sest pooled ei jõudnud kokkuleppele lepingu eseme suhtes. Kohus leidis, et lepingut poolte vahel ei sõlmitud ja seega ei tekkinud Põlva KEK-il kohustust vara üle anda. TsK § 138 säte, mille kohaselt lepingu järgi vara omandajal tekib omandiõigus asja üleandmise momendil, kui seadusega või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti, ei ole seepärast asjas kohaldatav. Kui ei ole asja võõrandamise tehingut, ei saa olla ka täiendavat asjaõiguslikku kokkulepet asja omandiõiguse üleandmise kohta. Kassatsioonkaebuse väite tõendite ebaõige hindamise kohta jätab kolleegium tähelepanuta, sest tulenevalt TsKS § 349 lg. 2 kassatsioonikohus ei tuvasta faktilisi asjaolusid. Apellatsioonikohus ei ole vääralt tõlgendanud materiaalõiguse normi. Apellatsioonikohus on otsuse põhjendustes ekslikult viidanud AÕS § 80 lg. 1 ja 2 sätetele, kuna hageja alles nõudis omandiõiguse tunnustamist ja ta ei soovinud asja kelleltki välja nõuda. Seega pole tegemist vindikatsioonihagiga ja hageja pole nõuet selliselt esitanud. Vastavalt TsKS § 58 lg. 1 tuleb kassaatorilt välja mõista vastustajate vajalikud kulud advokaadi abi eest Riigkohtus. Juhindudes TsKS § 346 p. 1, kolleegium o t s u s t a s: Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi 9. septembri 1996. a. otsus jätta muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Välja mõista Põlva Tarbijate Ühistult AS-i Põlva KEK kasuks 2000 (kaks tuhat) krooni ja AS-i Tego kasuks 2000 (kaks tuhat) krooni advokaadi abi eest . Eesistuja J. Odar Liikmed: A. Kull, L. Laarmaa

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.